Ameerika aktsioonid Lähis-Idas kujutavad endast ebaõiglaste sõdade musternäidist, vastab mitme USA presidendi nõunik, kolumnist ja katoliiklasest konservatiiv Patrick J. Buchanan.
"Ühe asjaga kursisoleva ametniku hinnangul võivad CIA poolt toetatud võitlejad olla tapnud või haavanud 100 000 Süüria sõdurit ja nende liitlast," kirjutab kolumnist David Ignatius.
Arvestades, et Süüria sõjaeelne rahvaarv oli meie omast alla 10 protsendi, võrduks see miljoni surnud ja haavatud ameeriklasega. Mis õigustab Ameerika osalemist sellises lihunikutöös?
President Bashar al-Assadi kukutamiseks käivitatud kodusõja saavutused on kokkuvõtvalt kirja pannud kolumnist Eric Margolis.
"Lääne sigitatud Süüria tapatalgu tulemus oli hirmuäratav: vähemalt 475 000 surnut, 5 miljonit süürlast naabermaades paguluses (kolm miljonit ainuüksi Türgis) ning veel 6 miljonit sisemaiselt ümber asustatud. … 11 miljonit süürlast aeti oma kodudest minema, närustesse tingimustesse ja näljahäda veerele.
Kaks Süüria suurimat ja iidseimat linna, Damaskus ja Aleppo, on rusudeks tümitatud. Džihadistide massimõrvade ning Vene ja Ameerika õhulöökide tulemusel on Süüria – omal ajal rahulik ja suhteliselt jõukas maa – nüüdseks laastatud. Sealsed ajaloolised kristlikud asukad peavad USA ja Saudi takfiri religioossete fanaatikute eest pagema, et päästa oma elud."
USA poliitika mõttetust mõistes on president [Donald] Trump asunud kärpima mässulistele eraldatavat abi. Ning Sõjapartei on hullumas. Nagu kirjutab The Wall Street Journal:
"Ainus viis aktsepteeritava diplomaatilise lahenduse saavutamiseks on see, kui Iraan ja Venemaa tajuvad, et nad maksavad Süürias viibimise eest liiga kõrget hinda. See tähendab rohkem tuge al-Assadi vaenlastele, mitte nende kuivale jätmist ilma ette teatamata. Ning see tähendab Lähis-Ida koalitsiooni ülesehitamist, mis oleks valmis võitlema Islamiriigiga ning seisma vastu Iraanile. USA peaks samuti kaaluma "turvatsoonide" jõustamist Süürias Assadi-vastaste vägede tarvis."
Samas on võitlemine ISISe ja al-Qaedaga Süürias ning sellega paralleelselt võitjate ehk Assadi, Iraani, Venemaa ja Hezbollah veristamine aga valem lõputuks sõjaks ning Süüria rahva otsatuteks õudusteks.
Mida halba on meie maale teinud Assadi režiim, kes on pool sajandit võimul olnud ega ole meid iial rünnanud? Mis õigustaks meie osalust nendes maades toimepandud aktsioonides?
On see sõda meie endi standardite kohaselt moraalne?
Aastal 2003 kukutasime me Saddam Husseini, 2012. aastal Muammar Gaddafi. Samas pole ei lahingud, tapmised ega surm kummagis riigis kuhugi kadunud. Iraagis arvestatakse tsiviil- ja sõjaväelaste surmade arvuks sadu tuhandeid.
Kõige kohutavam võib aga olla hoopis Jeemenis arenev humanitaarkatastroof.
Pärast seda, kui huuthid Saudi-meelse režiimi kukutasid ning võimu haarasid, veensid saudid 2015. aastal Ühendriike toetama oma õhurünnakuid, invasiooni ja blokaadi.
2016. aasta jaanuariks oli Jeemeni tsiviilsurmade arv ÜRO hinnangul 10 000, haavatuid 40 000. Samal ajal on Jeemeni blokaad, mis impordib 90 protsenti oma toidust, tekitanud terava alatoituvuse ning ähvardab selles araabiamaailma vaeseimas riigis näljaga miljoneid.
Ükskõik kui vastumeelsed need diktaatorid meile ka polnud – mis määral ähvardas meie elu ja eksistentsi Saddami, Assadi, Gaddafi ja huuthide võimu jätkumine?
"Nad tekitavad kõrbe ning nimetavad seda rahuks," ütles esimesel sajandil roomlaste kohta nendega sõdinud Calgacus. Mis kirjutatakse meie hauakivile?
Õiglase sõja põhimõtetena võib loetleda, et seda peetakse viimase võimaluse korral, vastusena väärale kohtlemisele ning õigusliku meelevalla raames. Tsiviilisikute surma õigustab üksnes see, kui nende hukkumist polnud võimalik vältida sõjalise sihtmärgi teadliku ründamise käigus.
Sõdade jaoks Süürias, Liibüas ja Jeemenis ei saadud USA kongressilt iial luba. Süürias surnud, haavatud ja kodust välja aetud tsiviilisikud, miljonid alatoitunud inimesed Jeemenis – see on moraalne hind, mis kaugelt ületab mistahes eeldatava moraalse kasu antud konfliktidest.
Millistes neist maadest, kuhu me sel sajandil lööke suunanud või sisse tunginud oleme – Afganistan, Iraak, Süüria, Liibüa, Jeemen – elavad inimesed pärast meie tulekut paremini kui enne?
Pole siis ime, et nad meid vihkavad.
"Kel kurja tehakse, vastavad kurjaga," kirjutas 1939. aasta 1. septembril W. H. Auden. Kui inimesed Süüriast ja teistest purustatud ja veritsevatest Lähis-Ida maadest Euroopasse ja Ameerikasse pagevad, kas ei tule mõned siis siia mitte kättemaksuga mõtteis ja vihaga südames?
Samal ajal kui ameeriklased Lähis-Ida pommitavad, tõuseb aga Hiina. Sajandit alustas ta Itaaliast pisema sisemajanduse kogutoodanguga, kuid nüüd pakub nende SKT juba meile endile konkurentsi.
Ühtlasi on Hiina tõusnud maailma juhtivaks tootmisriigiks, haaranud kontrolli saarte üle Ida- ja Lõuna-Hiina meredes ning käskinud Ameerikal oma sõjalaevad Taiwani väinast eemal hoida.
Oma "siiditee" poliitika raames rahastab Xi Jinping kaubasadamaid ja -jaamu nii Kesk- kui Lõuna-Aasiasse rajatavate sõja- ja mereväebaaside juures.
Ameeriklastel on aga 20 triljonit dollarit võlga, kaubavahetuse puudujääki 800 miljardit, põdur tervishoiusüsteem, reformimata maksukoodeks, rahastamata infrastruktuuriprogramm ja ettevalmistamisel uus sõda Lähis-Idas.
Keda jumalad hävitada tahavad…
Artikkel ilmus autori ametlikul koduleheküljel.