Kas Euroopa Liidu kohus valmistub riikidele peale suruma sodomiitliku “abielu” seadustamist?

Bigstockphoto.com

Euroopa Liidu Kohtu kohtujuristi ametlik arvamus, mille kohaselt peaksid kõik Euroopa Liidu liikmesriigid tunnustama abikaasana kõiki sodomiitlike “abielude” osapooli, sõltumata sellest, kas konkreetne riik tunnistab sodomiitlikke liite abieluna või mitte, peaks panema ka Eestis häirekellad helisema, kirjutab Varro Vooglaid.

Üle-eelmisel nädalal tuli kohtujurist Melchior Wathelet Euroopa Liidu Kohtus arutluse all olevas Comani kaasuses välja ametliku arvamusega, mille kohaselt peaksid kõik Euroopa Liidu liikmesriigid tunnustama abikaasana kõiki sodomiitliku “abielu” osapooli, sõltumata sellest, kas konkreetne riik tunnistab sodomiitlikke liite abieluna või mitte.

Kohtujurist ei esinda kumbagi vaidluse osapoolt, vaid töötab Euroopa Liidu Kohtu juures alalise nõuandjana, kelle ülesandeks on anda kohtule omapoolne hinnang selle kohta, kuidas konkreetset kohtuvaidlust lahendada. Kohtujuristi arvamus ei ole kohtule siduv, aga kui kohus peaks oma otsuses Watheleti positsiooni järgima, siis sisuliselt tähendaks see nn homoabielu kontseptsiooni pealesurumist kõigile Euroopa Liidu liikmesriikidele.

Kohtujuristi on varem süüdistatud sidemetes pedofiiliavõrgustikuga

Kaasus, mille kontekstis arvamus anti, puudutab Rumeenia kodanikku Adrian Comani ja tema USA kodakondsusega partnerit Clai Hamiltoni. Nimetatud isikud sõlmisid oma abieluks nimetatud sodomiitliku liidu Brüsselis 2010. aastal, kuid Rumeenias ei anta Hamiltonile elamisluba, kuna teda ei tunnistata abikaasana.

Wathelet asus aga seisukohale, et “termin “abikaasa” hõlmab Euroopa Liidu kodanike ning nende perekonnaliikmete elukoha vabaduse kontekstis ka samast soost abikaasasid” ning et “kuigi liikmesriikidel on õigus lubada või mitte lubada abielu samasooliste isikute vahel, pole neil õigust takistada Euroopa Liidu kodaniku elukohavabadust, keelates tema samasoolisele abikaasale, kes pole Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, õigust alalisele elukohale nende territooriumil.”

Kõnealune juhtum pälvib tähelepanu ka kohtujuristi tausta ja tema arvamuse sisulise puudulikkuse vaatevinklist.

Nimelt sai Wathelet kurikuulsaks sellega, et tema toetusel vabastati Belgias ennetähtaegselt terve rida seksuaalkurjategijaid, kelle hulka kuulus ka kohtulikult süüdimõistetud lastevägistaja ja hilisem sarimõrvar Marc Detroux. Vikipeedia andmetel süüdistati Watheleti mitmete tunnistajate poolt koguni seotuses pedofiilide võrgustikuga, millega Detroux koostööd tegi.

Toonane skandaal päädis Euroopa Parlamendi poolse üleskutsega, et Wathelet astuks Belgia justiitsministri kohalt tagasi. See kõik ei ole aga takistanud tema edukat karjääri Euroopa Liidu enda struktuurides ja spetsiifiliselt Euroopa Liidu kohtus, kus ta omab väga olulist ja kõrgepalgalist ametikohta.

Nagu märgitakse portaalis Agenda Europe, ei pruugi Watheleti tausta arvestades pidada tema sümpaatiat sodoomia suhtes kuigi üllatavaks.

Kohtujuristi arvamus on põhjendamatu ja seesmiste vastuoludega

Ka sisulises plaanis on Watheleti arvamus tõsiselt puudulik, kätkedes vastuolusid ja ringväiteid. Olulises osas käsitleb Watheleti arvamus küsimust, kuidas tõlgendada 2004. aastal vastu võetud Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2004/38/EC, mis reguleerib Euroopa Liidu kodanike ja nende perekonnaliikmete õigust liikuda ja elada teistes liikmesriikides. Direktiivi artikkel 2 näeb ette, et perekonnaliikmena tuleb esmajoones käsitleda “abikaasat”.

Ühelt poolt nendib Wathelet, et terminil “abikaasa” on Euroopa Liidu õiguses “autonoomne” tähendus, mis ei sõltu erinevate liidu liikmesriikide õiguses sellele terminile omistatud tähendusest. Teiselt poolt tugineb ta aga just nimelt osade, ent kaugeltki mitte kõikide liikmesriikide seadustes toimunud muutustele selle termini määratlemisel.

“Kui 2004. aastal võimaldasid abielu samasooliste isikute vahel vaid kaks liikmesriiki, siis sellest ajast saati on oma seadustes vastava muudatuse teinud veel üksteist liikmesriiki ning samast soost isikute vahelist abielu hakkab 1. jaanuarist 2019 tunnustama ka Austria,” selgitas ta ning lisas, et “seega näib olevat vananenud kohtu poolt 31. mail 2001 asjas D ja Rootsi vs Nõukogu langetatud otsuses väljendatud seisukoht, kus sedastati, et liikmesriikide poolt üldiselt aktsepteeritud definitsiooni kohaselt tähendab termin “abielu” vastassoost isikute vahelist liitu.”

Wathelet jätab tähelepanuta keskse tähtsusega tõsiasja, et samast soost isikute omavahel abiellumise võimalust ei tunnista isegi mitte pooled Euroopa Liidu liikmesriigid. See omakorda tähendab, et samasooliste “abielu” ei ole osaks mingist üldiselt aktsepteeritud definitsioonist ja veelgi vähem oli see seda 2004. aastal, kui kõnealust küsimust reguleeriv direktiiv 2004/38/EC vastu võeti. Nagu Wathelet isegi tunnistas, oli sel ajal sodomiitliku “abielu” võimalus aktsepteeritud vaid kahes Euroopa Liidu liikmesriigis, nimelt Hollandis ja Belgias. Portaalis Agenda Europe on tabavalt osutatud, et Wathelet paistab olevat üks neist “progressiivselt meelestatud” ja nn loomingulise tõlgendamise doktriini edendavatest juristidest, kes leiavad, et kehtiv õigus võib dominantse ideoloogia survel muutuda isegi ilma, et seda oleks formaalselt muudetud.

Samuti paistab Watheleti arvamuse juures silma Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIÕK) praktika valikuline tsiteerimine. Nimelt osutab kohtujurist suurt tähtsust EIÕK poolt kaasuses Chapnin ja Charpentier vs Prantsusmaa (2016) obiter dictum’i ehk kõrvalmärkuse vormis antud väitele, et homoseksuaalsed suhted võivad endast kujutada perekonnaelu konventsiooni artikli 8 tähenduses, ent samal ajal ei peatu ta poole sõnagagi kohtuotsuse resolutiiv- ehk põhiosas sedastatud ja termini “abikaasa” määratlemisega tunduvalt lähemalt seotud tõdemusel, et mõiste “abielu” piirneb mehe ja naise vahelise liiduga. Niisugune valikuline ja ebaprofessionaalne lähenemine aitab küll vältida vajadust selgitada näilist vastuolu vaadeldavas EIÕK otsuses, kuid diskrediteerib Watheleti enda arvamuse.

Kas ees ootab Euroopa Liidu liikmesriikidele sodomiitliku “abielu” jõuga pealesurumine?

Seniseid märke arvestades ei ole sugugi välistatud, et peagi saame näha järjekordset jõulist kohtuliku omavoli episoodi sodomiitliku agenda elluviimiseks. Kui Euroopa Kohus peaks niisuguse radikaalse ja selgelt oma volituste piire ületava sammu astuma, on see sisult väga sarnane sodomiitliku “abielu” seadustamisele USA-s, kus see toimus teatavasti 2015. aastal ülemkohtu poolt häältega 5 : 4 langetatud otsusega, või viimati Austrias, kus abielu moonutamise võttis Euroopas esmakordselt enda kätte konstitutsioonikohus.

Tõsi, Wathelet toonitab oma arvamuses, et Comani kaasus puudutab üksnes isikute liikumist Euroopa Liidu liikmesriikides, mistõttu kohtu poolt langetatud otsus ei kohustaks Rumeeniat sodomiitlikku “abielu” seadustama, vaid näeks ette üksnes kohustuse tagada Euroopa Liidu kodanikuga “homoabielus” olevale isikule, kes ei ole ise ühegi euroliidu liikmesriigi kodanik, võimalus Rumeenias elada. Niisugune eristus on aga mitte ainult kunstlik, vaid ka sügavalt petlik, sest põhimõtteline küsimus seisneb selles, kas Euroopa Liidu keskvõim usurpeerib endale õiguse hakata liikmesriikide eest otsustama, mida abielu mõiste tähendab, või jääb see õigus liikmesriikidele.

Laiemas plaanis tähendaks Euroopa Liidu kohtu poolt omavoli korras nn homoabielu liikmesriikidele pealesurumine, et niigi suureks paisunud pinged konservatiivsemalt meelestatud riikide ja Euroopa keskvõimu vahel kasvaks veelgi. Tähelepanuväärselt on just praegu Rumeenias toimumas suur kampaania, et nõuda abielu mõistele mehe ja naise liiduna põhiseaduslikku kaitset. Vähem kui kuu ajaga on selle eesmärgini jõudmiseks kogutud rohkem kui kolm miljonit allkirja. Euroopa Liidu tohutu surve tõttu pole Rumeenia parlament tõtanud kõnealust küsimust rahvahääletusele panema, ent samas on selge, et referendumi toimumise korral saaks abielule põhiseadusliku kaitse andmise ettepanek rahva ülevoolava poolehoiu osaliseks.

Nagu näha – Euroopa Liit on ikka ja jälle ning üha enam mitte demokraatia poolel, vaid selle vastu. Rahvaste iseotsustamise austamise asemel tõmmatakse ideoloogilise imperialismi vaimus nende õigusi hoopis järkjärgult koomale.

“Asjakohaseks näiteks on see, kuidas surutakse rahvastele peale sodomiitlikku “abielu” – abielu pilkamist seksuaalpervertide poolt, millele on antud mõnes euroliidu liikmesriigis õiguslik tunnustus, ent mis on teistes riikides selgelt tagasi tõrjutud. Sellises olukorras eeldaks mõistlik inimene Euroopa Liidult kui mitte selle positsiooni kaitsmist, mis oli tsiviliseeritud riikide ühiseks aluseks enne, kui mõned dekadentsed maad nagu Holland ja Belgia asusid seda alles 2000-ndate aastatel kahtluse alla seadma, siis vähemalt neutraalset hoiakut, mis austaks riikide õigust otsustada ise, kas minna väärastunud moevooludega kaasa või mitte. Ent selle asemel valib Euroopa Liit poole, toetades loomulikult mitte sündsust, vaid perverssust. Seda tehakse ilma kohase poliitilise mandaadita ja eirates otseselt enda aluslepinguid. Kas keegi suudab tõesti uskuda, et see ei lisa veelgi bensiini niigi leekidesse puhutud euroliidu vastaste hoiakute tulle?” selgitatakse olukorda portaalis Agenda Europe.

Paralleelid Eestis toimuvaga

Eelkirjeldatul on ilmselged paralleelid ka Eestis toimuvaga.

Teatavasti langetas Tallinna ringkonnakohus 2016. aasta sügisel Ats Jooritsa asjas otsuse, mille tulemusel kanti Eestis esmakordselt kehtiva abieluna rahvastikuregistrisse samast soost isikute vahel Rootsis sõlmitud ja abieluks nimetatud liit. Ühelt poolt ei tähistanud see samm otseselt nn homoabielu seadustamist Eestis, aga teiselt poolt astuti sellega kahtlemata oluline samm nimetatud eesmärgi suunas, kuna põhimõtteliselt leidis õigussüsteemis aktsepteerimist – olgugi, et kehtiva õigusega otseselt vastuolus olevalt. Just praegu valmistub seonduvas küsimuses oma seisukohta väljendama ka Eesti kõrgeim kohus ehk riigikohus.

Ainuke viis hoida ära nn homoabielu seadustamist meie riigis kas parlamendi, kohalike kohtute omavoli või sugugi mitte ebatõenäolise Euroopa Liidu kohtu diktaadi kaudu, seisneb abielu mõistele põhiseadusliku kaitse tagamises, milleks on hiljuti üleskutse teinud EELK peapiiskop Urmas Viilma ning mida toetavad ka nii Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Isamaa ja Res Publica Liit, Eesti Kirikute Nõukogu kui ka SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.

Abielu mõistele põhiseadusliku kaitse tagamiseks rahvahääletuse korraldamine on tõesti kriitilise tähtsusega. Euroopas on 15 riiki, kus on seadustatud nn homoabielu, ning 14 riiki, kus abielu mõistele mehe ja naise liiduna on antud põhiseaduse kaitse – vahepealseid riike, mis pole astunud kumbagi sammu, jääb aina vähemaks. Küsimuseks jääb, kuhu poole kaldub Eesti. Seejuures on meie ees olevad valikud põhiolemuselt väga lihtsad, taandudes küsimusele sellest, kas järgime oma rahva enamuse tahet ja selle aluseks olevaid moraalseid veendumusi või andume pahemliberaalide ideoloogilistele nõudmistele, millega tahetakse pöörata pahupidi terve arusaam nii ühiskonnast, perekonnast kui ka inimeseks olemisest.

Artikkel tugineb olulises osas portaali Agenda Europe käsitlusele.

Kohtulik omavoli võidutseb: Austria konstitutsioonikohus “seadustas” sodomiitliku “abielu”

Analüüs: kohtu omavoli abielu mõiste moonutamisel

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!