Kas pahemliberaalid unistavad EKRE-vastasest rahvaülestõusust?

Meeleavaldus Stenbocki maja ees. Meeleavaldajad avaldasid oma rahulolematust seoses loodava võimuliiduga. Foto: Scanpix

Väljavaade, et EKREt sisaldav koalitsioon võib jääda pikemalt püsima, mõjub pahemliberaalide meeleolule halvasti, mistõttu vihjatakse meedias uue rahvarinde loomise vajadusele ja revolutsioonilise situatsiooni küpsemisele. Kolumnist Veiko Vihuri aga soovitab pahemleeril ühineda otsedemokraatiat pooldavate jõududega, kui neile rahva demokraatlikud õigused ja vabadused tõesti korda lähevad.

Kui 2014. aasta oktoobris toimus Toompeal tuhandete osavõtjatega meeleavaldus kooseluseaduse läbisurumise vastu, ei elanud peavoolumeedia sellele sugugi õhinal kaasa. Pigem nähti selles tagurlaste kogunemist. Ajakirjandusõppejõud ja poliitik Marju Lauristin kommenteeris koguni, et seal õhutati viha ja taheti homosid tappa – ehkki tegelikult valitses meeleavaldusel äärmiselt rahumeelne ja isegi ülev meeleolu.

Samamoodi on võõristusega suhtutud 24. veebruari tõrvikurongkäiku, millest osavõtjate arv on iga aastaga tunduvalt kasvanud. Sellest rääkides tõmmatakse paralleele natsionaalsotsialistliku Saksamaaga ning püütakse jätta muljet, nagu osaleksid seal mingid purjus äärmuslased.

Ka Rail Balticu vastu olemine ei ole pälvinud just mõistvat suhtumist. Antakse mõista, et kriitikud tegutsevad Kremli huvides.

Möödunud aastal EKRE poolt korraldatud meeleavaldust ÜRO rändeleppe vastu käsitati vaat et vihaõhutamisena – kujutage ette, poliitikutele näidati võllast. Ja vaene Indrek Tarand, kes tahtis ka koosolekul sõna võtta, peksti lihtsalt EKRE löömameeste poolt läbi! Peavoolumeedia jaoks polnud tegemist murelike kodanike meeleavaldusega, vaid taas ühe pimeduse ja suletuse jõudude kogunemisega.

Vasakliberaalse seltskonna silmis ei ole SAPTK ja EKRE toetajad rahvas, vaid väheharitud, vihane ja äärmuslike vaadetega hulgake inimesi, kes ei taha progressi ja liberaalse demokraatiaga kaasa minna. Nende soovide ja nõudmistega ei peagi arvestama.

Nüüd, kui EKRE on valitsuses, on pahemliberaalid hakanud senisest enam väärtustama rohujuuredemokraatiat. Juba kevadel korraldati Tallinna lauluväljakul üritus „Kõigi Eesti laul“, mille vajadust põhjendasid korraldajad järgmiselt: „Avaldame meelt poliitikute vastu, kes ähvardavad piirata meie kõigi vabadusi. Praegused Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsioonikõnelused seavad löögi alla Eesti inimeste põhiõigused. Läbirääkimistel osaleb erakond, kes on saavutanud oma poliitilise edu valeinfoga ühiskonda lõhestades. Näitame, et me ei ole sellega nõus.“

Iseenesest ongi see täiesti normaalne ja demokraatlik viis oma veendumuste eest seista. Kogunemisvabadus on oluline kodanikuõigus. Ainult et veidi nõutuks teeb EKRE vastu esitatud süüdistus ühiskonna lõhestamises valeinfoga, samas kui ise väidetakse täiesti alusetult ja absurdselt, et demokraatlikul teel mandaadi saanud võimuliit seab löögi alla Eesti inimeste põhiõigused. Millised põhiõigused on sattunud löögi alla? Päriselt?

Veidi nõutuks teeb EKRE vastu esitatud süüdistus ühiskonna lõhestamises valeinfoga, samas kui ise väidetakse täiesti alusetult ja absurdselt, et demokraatlikul teel mandaadi saanud võimuliit seab löögi alla Eesti inimeste põhiõigused. Millised põhiõigused on sattunud löögi alla?

Väljavaade, et EKREt sisaldav koalitsioon võib jääda pikemalt püsima, mõjub pahemliberaalide meeleolule halvasti. „Need, kes ei taha silmaotsaski näha Keskerakonna–EKRE–Isamaa kolmikut, sh Reformierakond, sotsid, aga ka küllalt suur kodanikuaktivistide hulk, mõistavad nüüd, et oma tegutsemist tuleb ümber korraldada,“ kirjutab Argo Ideon Maalehe arvamusloos. „Neil ei piisa tegevusväljana parlamendist, kus matemaatika on konstantne ja midagi muutumas ei ole. Selleks väljaks saab olla avalik ruum: meem, debatt, pikett, meeleavaldus. Eeskujusid võib tahtmise korral leida isegi Eesti lähiminevikust, näiteks rahvarinde näol.“

Muide, 1988. aastal tekkinud rahvarinne kandis ametlikult nime Rahvarinne Perestroika Toetuseks. Kas uus hüpoteetiline EKRE-vastane rahvaliikumine hakkab kandma nime Rahvarinne Progressi Toetuseks? Väärtused ja vabadused, mille eest seistakse, on ju eeskätt n-ö progressiivsed väärtused ja vabadused – „geiõigused“, immigrantide õigused, multikultuursus jne.

Eesti Päevalehes esitatakse koguni „terav küsimus“: „Mis peaks juhtuma, et massiliselt valitsuse vastu tänavale tuldaks?“ Sõna saavad vabakutseline ajakirjanik Maris Hellrand, sotsiaaldemokraat Siim Tuisk, endine poliitik Dmitri Klenski, keskerakondlane Oudekki Loone ja Eesti 200 noor Elina Bratšun. Viimase sõnul olevat tema ja ta eakaaslaste jaoks „esimest korda tekkinud olukord, kus me tunneme väga suurt rahuolematust meie riigi juhtimisega. Meie vabadus on ohus, päriselt.“

Sots Siim Tuisk aga kõneleb lausa revolutsioonist mittelegitiimse võimu vastu: „Esiteks, võimul puudub legitiimsus valitsetavate silmis ja teiseks, rahvas on valmis olukorra muutmiseks ühiselt tegutsema. … Edukat vastupanu iseloomustab ka masside koondamiseks teadlikult planeeritud protsess, millele võim ei oska või saa vastata ning on seetõttu sunnitud rahvaga kokkuleppele jõudma.“

Kuigi see kommentaar näib käsitlevat revolutsioonilise situatsiooni kujunemist üldiselt ja lähtub EPLi esitatud küsimusest, on kõnekas küsimuseasetus kui selline. Kui pahemliberaalid võimul olles eestlaste enamiku veendumustest teerulliga üle sõitsid, ei tulnud vasakliberaalsele meediale kordagi pähe võrdlus küpseva revolutsioonilise situatsiooniga. Nende silmis ajas võim õiget asja ning rahva arvamus ei olnud tähtis. (Mõelgem näiteks kooseluseaduse läbisurumisele.)

Praegune valitsus ei ole enamusele midagi vastuvõetamatut peale surunud. Pahemleeri „moraalne nördimus“ ei ole tingitud valitsuse väidetavalt autoritaarsetest sammudest, vaid liberaalide endi autoritaarsest hoiakust teistsuguse arvamuse suhtes. Neid ajab vihale, et nende arusaamale, kuidas on õige, leidub alternatiive, ning et praegune võimuliit püüab varasemast rohkem esindada neid elanikkonna gruppe, kelle huvid ja veendumused olid varem alaesindatud. Kuid nagu olevat öelnud progressistide lipukandja Barack Hussein Obama: valimistel on tagajärjed.

Pahemleeri „moraalne nördimus“ ei ole tingitud valitsuse väidetavalt autoritaarsetest sammudest, vaid liberaalide endi autoritaarsest hoiakust teistsuguse arvamuse suhtes. Neid ajab vihale, et nende arusaamale, kuidas on õige, leidub alternatiive.

Mida soovitada emotsionaalselt ülesköetud pahemliberaalidele, kes käivad „EKRE ikke“ all, rusikas taskus? Kui teile rahva demokraatlikud õigused ja vabadused tõesti korda lähevad, ühinege otsedemokraatiat pooldavate jõududega! Võimu vastu, mis rahvast teerulliga üle sõidab, on tõhusaks vahendiks siduvad rahvahääletused ja rahvaalgatusõigus. Kui teie ideedel on rahva seas suur toetus, saab neid seadusteks vormistada ka EKRE ikke all. Aga ka vastupidi: kui EKRE ideed veenavad enamikku inimesi, saab ka neid ellu viia teistsuguse koalitsiooni ajal.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!