Veiko Vihuri. Foto: Endel Apsalon

Näib, et rohelised propageerivad nüüd homolembest, kosmopoliitset ja looduslähedast rahvuskultuuri, mida see vasturääkivuste pundar ka ei tähendaks, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri ja esitab küsimuse: kas rohelistel on kavas hakata kristlaste vastu vaenu õhutama?

Mis te arvate, kas Rahvusringhäälingu portaal või mõni suur päevaleht/portaal avaldaks järgmises lõigus esitatud teksti sisaldava artikli?

„Vaatame murelikult, kuidas ühelt poolt hiilivad riigivõimu ümber homoaktivistid, isegi mitte salates, et peavad „inimõigusi“ põhiseadusest ülemateks. Teiselt poolt ronivad Toompeale radikaalsed feministid Sorose maski naiste õiguste kaitsmise sildi alla peites ning lootes, et inimõiguste ja vabaduse jutust uinutatud eestlased lasevad neil komberuumist rahvuslikud väärtused eemaldada. Sellise hiiliva homoagenda imbumisega riigi võimukoridoridesse ei saa nõus olla. … Meil on rahvusriik, kus pahemideoloogia ja riigiseadused on lahus. Ükski ideoloogia ei tohiks avalikult tunnistada, et peab oma põhimõtteid Eesti põhiseadusest ülemaks, seda ei tohi lubada ei homodele ega ka feministidele. … Ja me ei vaja, et homod ja feministid koos võimuahnete vasakpoolsetega meid seejuures tülli ajaksid. … Jäägem siis vabadeks ja tugevateks ning ärgem laskem homoaktivistidel eestlaste ühtsust maha põletada. … Ärme luba võõrideoloogial meid killustada, me ei pea endid vormima kaugelt tulnud homoagenda kommete järgi.“

Tõenäoliselt soovitaks mõne peavooluväljaande toimetaja pakkuda taolist artiklit pigem Uutele Uudistele või Objektiivile – või mis veelgi tõenäolisem, kuulutaks selle vaenu õhutavaks ja vähemusi halvustavaks tekstiks, mida ei tohiks isegi sõnavabadusele viidates avaldada.

1. novembril aga avaldas ERRi portaal kunstnik Piret Räni (Eestimaa Rohelised) artikli „Meie reliikvia on vabadus“, kus autor kirjutab muu hulgas järgmist:

„Vaatame murelikult, kuidas ühelt poolt hiilivad riigivõimu ümber luterlased, isegi mitte salates, et peavad „kirikuseadusi“ põhiseadusest ülemateks. Teiselt poolt ronivad Toompeale radikaalsed katoliiklased Ordo Iurise maski pereväärtuste kaitsmise sildi alla peites ning lootes, et rahvuse kestma jäämise jutust uinutatud eestlased lasevad neil komberuumist inimõigused eemaldada. Sellise hiiliva kristluse imbumisega riigi võimukoridoridesse ei saa nõus olla. … Meil on sekulaarne riik, kus usk ja riigiseadused on lahus. Ükski religioon ei tohiks avalikult tunnistada, et peab kirikuseadusi Eesti põhiseadusest ülemaks, seda ei tohi lubada ei luterlastele ega ka moslemitele. … Ja me ei vaja, et luterlased ja katoliiklased koos võimuahnete populistidega meid seejuures tülli ajaksid. … Jäägem siis vabadeks ja tugevateks ning ärgem laskem kirikumeestel eestlaste ühtsust maha põletada. … Ärme luba võõral kultuuril meid killustada, me ei pea endid vormima kaugelt tulnud katoliikluse karmide kommete järgi.“

Sedalaadi sõnavõtt võimuahnete ja omi religioosseid norme ilmalikule ühiskonnale peale suruda tahtvate kristlaste aadressil tundub paljudele täiesti okei. Tulebki paljastada ja kritiseerida selliseid salakavalaid äärmuslastest usuhulle!

Samal ajal nimetatakse häirimatult vähemuste kiusamiseks nõudmist, et LGBT ja feministide seltskonna seadusevastane rahastamine riigivõimu poolt peab ära lõppema või et koolid ja lasteaiad peavad homoideoloogiast puutumata jääma. Ühesõnaga, kristlaste ja konservatiivide ühiskondlikud pürgimused on taunitavad, „progressiivsete“ rühmituste omad mitte.

Miks siin vastuolu ei nähta? Küllap mõeldakse, et meil kehtib sekulaarne liberaaldemokraatia, mis toetab üksnes progressistide argumente. Pealegi, pahemliberaalide arusaama kohaselt kujutab kirik või kristlus endast süsteemset rõhumist. LGBT-liikumine ja feminism aga taotlevad inimeste vabastamist ebaõiglusest ja rõhumisest. Kristluse või mõne teise organiseeritud religiooni esindajatel ei tohi seetõttu ilmalikus, vabadustele orienteeritud riigis sõnaõigust olla. Inimõiguste ja vabaduste laiendamisele suunatud liikumised peavad aga saama tegutseda avalikkuse ja riigivõimu toel.

Kuid halenaljakas on see, et vastandudes kristlusele kui võõrsilt toodud globalistlikule usule lähtub Piret Räni ise samuti võõrsilt toodud globalistlikust liberalismiideoloogiast. Mõte, et kristlus võiks olla seotud eestlaste rahvuskultuuriga, tundub talle vasturääkivana. Räni sõnul on ju piibel toodud meile globaalse kultuuri kandjana tule ja mõõgaga kaugetelt maadelt. „Kristlik rahvuskultuur, mis kutsub üles globaliseerumise vastu võitlema, on oksüümoron, kehastunud vasturääkivus,“ kirjutab ta.

Ja räägib ise unistusest, et „vabade maailmakodanikena on võimalik samal ajal elada jõukalt, arendada meie rahvuskultuuri ning tagada ka looduse heaolu laiades puutumata laantes.“ Seda peaks vist nimetama rahvuskosmopolitismiks ja selle edendajaid rahvuskosmopoliitideks?

Grotesksel viisil kuulub selle Räni kirjeldatud ürgse looduslähedase rahvuskultuuri juurde… homoabielu. Osundan: „Looduskultuuris on kõigile ruumi. Hiiemetsadesse ja mererandadesse mahuvad õlg õla kõrval ära suurpered ja kärgpered, üksiklased ja kangelasemad, naised, kes elavad naistega ning mehed, kes elavad meestega.“ Kuis Kungla rahvas kuldsel a’al…

Kui mõne inimese ideaaliks on ettekujutus hiiemetsades ja mererandades elavatest maailmakodanikest eestlastest kui ürgsest loodusrahvast, kes on vabad ahistavast katoliiklikust moraalist ja konservatiivsetest väärtustest ning on õnnelikud samasooliste perede üle – mis siis ikka. Põhiseadus tagab inimestele usu- ja veendumusvabaduse, isegi kui loogikas on pehmelt öeldes lühis.

Roheliste käest aga tahaks siiski küsida: kas te kavatsetegi nüüd hakata kristlaste vastu viha õhutama?