On kahju, kui arutelu selle üle, kuidas Eesti poleks pidanud ÜRO-s Jeruusalemma staatuse küsimuses hääletama, taandub sellele, nagu oleks meie ees ainult üks valik: otsustada ära, kas seekord on kasulikum olla koos Euroopa Liidu peavooluga või hoopis USA-ga, kelles näeme suurimat sõjalist liitlast, kirjutab Veiko Vihuri.
Euroopa Liidu eesistuja Eesti otsustas neljapäeval ÜRO peaassambleel toimunud hääletusel toetada resolutsiooni, milles soovitatakse eirata USA otsust tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana. Resolutsioon kiideti heaks häältega 128 : 9.
Kuna võis juba ette arvata, et resolutsioon läheb läbi (oodati koguni umbes 150 poolthäält), valis Eesti mugava positsiooni enamuse hulgas. Seda enam, et enamusse kuulusid ka paljud Euroopa Liidu mõjukad riigid.
Pikantseks teeb olukorra aga see, et Iisraeli toetav USA hoiatas ÜRO liikmesriike, et USA otsusele vastu hääletamine toob kaasa tagajärgi ja seda peetakse meeles. Hoiatus oli üsna mõjus, sest 35 riiki jäid erapooletuks ja 21 riigi esindajad ei ilmunud kohale.
Kuidas Eesti kõrged ametnikud meie riigi positsiooni põhjendasid?
Eesti peaministri Jüri Ratase sõnul "oleme seisukohal, et Eesti on ühtne Euroopaga." Välisminister Sven Mikser kuulutas, et ei pelga tagasilööke suhetes USAga. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson selgitas, et Eesti lähtub ÜROs omaenda välispoliitilistest seisukohtadest – mis tähendab aga Euroopa Liidu ühtse positsiooni järgimist.
Riigikogu aseesimees Enn Eesmaa ütles, et Eesti on veel mõne päeva Euroopa Liidu juhtriik ja seda silmas pidades on parem, et Eesti kuulub selles seisukohavõtus enamuse poolele. Lisades siiski: "Seisukohavõtus, mida minu arvates oleks võinud kaaluda ka mitte võtta."
Vastupidisele seisukohale asus justiitsminister Urmas Reinsalu, juhtides tähelepanu asjaolule, et USA on Eesti suurim sõjaline liitlane: "Me ei peaks osalema diplomaatilistes aktsioonides ÜRO-s, kui meie suurim sõjaline liitlane on palunud otsesõnu konkreetset resolutsiooni toetada."
On kahju, kui arutelu selle üle, mida Eesti oleks antud olukorras pidanud tegema, taandub sellele, nagu oleks meie ees ainult üks valik: otsustada ära, kas seekord on kasulikum olla koos Euroopaga (s.t Euroopa Liidu peavooluga) või USA-ga, kelles näeme olulisimat liitlast, eriti julgeolekuküsimustes.
Tean, et paljud Ameerika- ja Iisraeli-meelsed inimesed peavad endastmõistetavaks, et Jeruusalemm on juudiriigi jagamatu pealinn. Selle sümpaatia taga on küllap erinevad tegurid, kuid kindlasti ka see, et palestiinlased, kes on tegelikult araablased, on valdavas enamuses usutunnistuselt moslemid (kuigi nende seas on ka kristlasi), ja islam on praegu vastasseisus läänega, heites väljakutse nii demokraatiale kui kristlusele. Seega tundub õige asuda juutide poolele. Piibellik-ajalooline aspekt on samuti kaalukas.
Kohalike, st Pühal maal elavate kristlaste suhtumine juudiriiki pole sugugi nii ühemõtteline, nagu võiks siit vaadates arvata. Paljud neist on araabiakeelsed, aga on ka kreeklasi, armeenlasi ja teisi. Nad rõhutavad, et Jeruusalemmas asuvad ka kristlaste pühapaigad. Pealegi kannatavad Iisraeli kristlased aeg-ajalt äärmuslike juutide vägivalla käes (vt näiteks siit ja siit), kuigi tavaliselt räägitakse moslemite vägivallast kristlaste kallal. Selle kuu alguses pöördusid Iisraeli kristlaste (katoliiklaste, ortodokside, protestantide) juhid – auväärsed patriarhid ja piiskopid – president Donald Trumpi poole palvega säilitada Jeruusalemma senine staatus.
Minu isiklik arvamus on, et kõnealuses hääletuses oleks Eesti pidanud jääma erapooletuks. Mitte sel kaalutlusel, et see oleks meile mingis aspektis kasulikum olnud, vaid lihtsalt sellepärast, et ei ole õige pooli valides sekkuda teiste riikide ja rahvaste ellu. Kuidas suhtuksime asjasse siis, kui ÜRO peaassamblee ette oleks toodud Eesti küsimus ja teised rahvad asuksid oma huve ja kasu silmas pidades otsustama, kust peavad minema meie asualade piirid, mis linn tohib olla meie pealinn jne? Õnneks ei ole seda juhtunud.
Jääb loota, et Lähis-Ida sasipundar suudetakse ajapikku lahti harutada. Kuid vaevalt aitab sellele kaasa kaugel asuv väikeriik, kes kord ühe, kord teise suure poisi selja tagant õpetussõnu hüüab.
Autor on mitmel korral Iisraeli külastanud ja käinud nii juutide kui palestiinlaste aladel.
Jeruusalemma küsimus ÜROs: Eesti oli "ühtne Euroopaga", aga mitte Ida-Euroopaga