Kavandatavad relvaseaduse muudatused on üldjoontes mõistlikud, ent kätkevad siiski mitmeid punkte, millega ei saa mingil juhul nõus olla, kirjutab Tõnu Adrik, üks Taktikalise Laskmise Keskuse asutajatest.
2015. aasta detsembris üritati jõulurahu ja aastavahetuse lõbustuste "varjus" kehtestada muudatused relvaseaduses, kus enesekaitseks omandatud relvade arv, mis seni oli üheselt piiramata ja toimis n-ö "vajaduse põhjendusel", sooviti piirata ühe relvaga isiku kohta. Üldsuse suure vastuseisu tõttu võeti aga see kava tagasi ning alustati eelnõu modifitseerimist.
Täna on see aeg kätte jõudnud, mil eelnimetatud eelnõu parandatud-täiendatud variant on võetud menetlusse. Eelnõuga tutvudes tuleb esmalt avaldada tegijatele tunnustust valdavas enamuses asjaliku ja mõistliku sisuga dokumendi väljatöötamise eest – see on üle hulga aastate, isegi aastakümne jooksul taas kauaoodatud esimene kord. Paraku on igas meepotis tilk tõrva, ja ühele olulisemale neist juhiksin tähelepanu.
Tsiteerime esmalt eelnõu seletuskirja:
"Riigikohus on asunud seisukohale, et relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on üks vaba eneseteostuse lubatud viise, mis kuulub PS-i § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse kaitsealasse (RKPJK 26. märtsi 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-16-08, punkt 24). RelvS-i § 28 lõike 1 punkti 4 järgi võib füüsiline isik relva soetada, seda omada ja vallata turvalisuse tagamiseks ehk enese ja vara kaitsmise otstarbel. PS-i § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas PS-iga. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
Võrreldes 2013. aastaga on kuritegude arv küll vähenenud, kuid suurenenud on isikuvastaste kuritegude arv. Suurenenud on raske tervisekahjustuse tekitamise arv, samuti vägistamiste arv. Alates 2013. aastast ei ole märgatavalt vähenenud ka kehalise väärkohtlemise ja ähvardamiste arv. Kuigi on vähenenud tapmiste ja mõrvade arv, on näha, et nelja aasta jooksul ei ole vähenenud muude vägivallakuritegude arv. Sellest nähtub, et Eesti ühiskonnas ei ole vägivallakuritegude arv languses."
Seega seaduseelnõu koostajad ise kinnitavad, et Eestis ei ole avaliku korraga sugugi mitte kõik kõige paremas korras, millest järeldub, et ka tavakodanikul oleks mõistlik mõelda iseenda turvalisuse tagamise eri võimalustele.
Kuritegelikud ründed on reeglina ootamatud ja kulgevad väga intensiivselt. Kehtiva õiguse järgi ei ole isikul kohustust õigusvastase ründe korral põgeneda või abi kutsuda, vaid tal on õigus asuda ennast või teist isikut kaitsma (Karistusseadustiku § 28 – "Hädakaitse"). Politseist abi saamine reeglina viibib, kuid kui nad ka 5 minutiga kohal on, piisab ohtliku ründe korral kümnekonnast sekundist või vähemastki, et rünnatavale pöördumatuid kahjustusi tekitada. Seega on kaitse seisukohalt ajamoment väga oluline.
Allpool on nii loa taotlemisel kui eriti selle pikendamisel põhjenduste toomise analüüs.
Esmalt aga tsiteerime taas veidi pikemat lõiku muudatusettepanekute seletuskirjast:
"Eelnõu § 1 punkti 29 kohaselt täiendatakse RelvS-i § 36 lõiget 4 punktidega 4–6, milles sätestatakse alus soetamisloa või relvaloa andmisest keeldumiseks isikule, kelle suhtes on põhjendatud kahtlus, et ta võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, isikule, keda on karistatud korduvalt toimepandud süütegude eest või isikule, kelle avaldus soetamisloa või relvaloa saamiseks ei ole põhjendatud.
Eelnõu kohaselt võib isikule, kelle avaldus soetamisloa või relvaloa saamiseks ei ole põhjendatud, keelduda loa väljastamisest. Põhjendused tuleks esitada nii selle kohta, miks relva omamist vajalikuks peetakse kui ka selle kohta, kus ja kuidas relva hoitakse ja hoiustatakse. Põhjendused relva vajalikkuse kohata saavad olla kaliibripõhised, relva suuruse ja omaduste põhised, relva kuju, funktsiooni, kasutusepõhised, ballistikapõhised jt. Põhjendusi hinnates tuleb hinnata ka isiku esitatud põhjenduse usaldusväärsust ja tõesust. Põhjendusi hindab Politsei- ja Piirivalveamet iga isiku puhul eraldi, lähtudes isikuga seotud asjaoludest, tema seletustest ja muust olemasolevast teabest. Isiku põhjenduste hindamisel lähtutakse kindlasti isiku seisukohast ja arvamusest.
Kui isik kirjeldab näiteks olukorda, kus tal võib olla vaja relva turvalisuse tagamiseks, tuleb loa andjal seda hinnata ning otsustada, kas olukord on tõenäoline ning kas esitatud andmed on usaldusväärsed. Teise ja enama relva soetamisloa taotlemisel tuleb taotlejal põhjendada ka seda, miks varem soetatud relv või relvad enam seda eesmärki ei täida ja miks on tekkinud vajadus soetada uus relv.
Eelnõu § 1 punkti 35 kohaselt muudetakse RelvS-i § 41 lõike 3 punkte 1–3. Sätestatakse, et relvaloa vahetamisel tuleb esitada Politsei- ja Piirivalveametile lisaks eelnevalt nõutud dokumentidele ka põhjendus, milles tuuakse välja vahetada soovitava relvaloa vajalikkuse põhjendused. Isikul tuleb näiteks relvaloa vahetamisel selle kehtivusaja lõppedes, esitada lisaks muudele dokumentidele ka relvaloa või relva vajalikkuse põhjendused. See põhimõte aitab garanteerida, et isikul endal oleks igal hetkel selge arusaam, mis eesmärgil on tal relvaluba või relv ja kas see on talle ikka antud eluetapis vajalik. See nõue aitaks ka relvaloa omanikel ja relvaomanikel analüüsida oma käitumist ning mõelda läbi, millal ja miks viimati oli vajadus relva kanda või kasutada. Kui analüüsi käigus leiab isik, et viimati oli relva vaja siis kui eelmine kord tuli relvaluba vahetada ja vahepeal ei ole relva vaja olnud käidelda, siis on loogiline, et isik mõistab, et tal ei ole vajadus relvaloa järele, ei pikenda relvaluba ning võõrandab relva. See aitab vähendada passiivsete relvaomanike arvu, kes ei käi laskeoskusi regulaarselt näiteks lasketiirus värskendamas, ei käitle relva teadlikult ning kellel puuduvad reaalsed põhjendused relva omamiseks.
Eelnõu § 1 punkti 36 kohaselt täiendatakse RelvS-i § 41 lõigetega 31–33. Nimetatud lõigetes sätestatakse, et relvaloa või relvakandmisloa, millel on märgitud relva otstarbena üksnes turvalisuse tagamine (enese ja vara kaitseks), vahetamisel selle kehtivuse lõppemise tõttu, tuleb sooritada RelvS-i § 35 lõikes 5 nimetatud tulirelva käsitsemise katse.
Kehtiv RelvS ei sätesta enese ja vara kaitseks mõeldud relva omaniku kohustust regulaarselt relvakasutamise oskusi värskendada. Samas, peab iga relvaomanik oma relva hästi tundma (nii käsitsemisvõtteid kui ka tehnilist külge) ning samuti peab ta olema veendunud relva korrasolekus. Enese ja vara kaitseks soovitakse relva tihti soetada siis, kui puututakse kokku ohuolukorraga. Pärast ohutunde hajumist ja relvaloa saamist muutuvad enese ja vara kaitseks mõeldud relvade omanikud tihti n-ö passiivseks relvaomanikuks, kes ei käi regulaarselt lasketiirus ning nende relva käsitsemise oskused hakkavad ajapikku kaduma. Ebapädeva relvaomaniku käes on relv ohu allikas. Seetõttu sätestatakse eelnõuga turvalisuse tagamise eesmärgil soetatud relva omaniku kohustus sooritada tulirelva käsitsemise katse enne relvaloa vahetamist (relvaluba väljastatakse üldjuhul viieks aastaks). Tulirelva käsitsemise katse võtab vastu politsei ja enne katse sooritamist tuleb tasuda riigilõiv. Muudatuse tõttu suureneb vähesel määral eksamit vastuvõtvate Politsei- ja Piirivalveameti lubadeametnike töökoormus. Muudatus ei mõjuta relvaloa omanikke, kellel on kehtiv relvaluba jahipidamiseks või vastava spordialaga tegelemiseks, kuna jahimehi ja sportlasi võib pidada oluliselt teadlikumateks relvakasutajateks. Näiteks jahiseaduse alusel peab jahiloa omamiseks iga kahe aasta järel sooritama laskmiskatse, samuti näevad mitmed spordiorganisatsioonid ette kohustuse osaleda võistlustel, et säilitada oma staatus laskesportlasena."
Eeltoodud punkti, mis käsitleb relva omamise põhjendamist, seda eriti relvaloa pikendamisel, ei saa pidada adekvaatseks. Käesoleva teksti alguses sedastavad ettepaneku koostajad ise, et vägivallakuritegevus on Eestis tõsine probleem. Samas jääb mulje, et teise käega püütakse kaudsete vahenditega relvaomanike arvu siiski vähendama hakata.
Kuidas näiteks põhjendada enesekaitserelva omamist? Loogiline, et üks võib olla ohutunne. See on aga väga libe tee. Kui vastate ametniku küsimusele, et tunnete end ohustatuna, võib asi viia kiiresti küsimusteni, nagu kas tunnete, et keegi teid ka jälitab või kuulete hääli jne. Seda on Eestis reaalselt lubade väljastamise intervjuudes aset leidnud. Ka on aset leidnud juhtum, kus isik, nähes ette ohustatuse küsimusele jaatava vastuse andmisel sellist arengut, vastas, et ei – ei tunne end ohustatuna, mille peale politsei keeldus isikule enesekaitserelva loa väljastamisest, kuna isik ei tunne end ohustatuna ja seetõttu pole talle ka relva vaja. Saatuse irooniana rünnati sedasama loataotlejat füüsiliselt kaks nädalat hiljem löögiriistaga relvastatud õigusrikkuja poolt, kuid loataotleja suutis mingi ime läbi siiski olukorrast pääseda ja ründajat muude vahenditega politsei tulekuni eemale tõrjuda…
On muidugi arusaadav, et üldise avaliku julgeoleku olukorras tänases Euroopas võib mõnedel ametnikel tekkida kõhedusetunne seoses kodanike käes olevate relvadega. Riigiametniku käes olevat teenistusrelva on võimalik poliitiliselt igal hetkel kontrollida (nagu seda juba tehti 1939 ja 1940), eraisik on aga oma otsustes ja tegevuses üpriski sõltumatu.
Samas on käesolevas eelnõus üks suhteliselt kardinaalne meelemuutus võrreldes 2015. aastal läbi suruda üritatud eelnõuga, mis on toimunud praktiliselt vähem kui poole aastaga.
2015. aasta lõpu muudatustes pakuti vaid ühe enesekaitserelva alles jätmise "piitsa" kõrvale "präänikuna" asjaolu, et kui isik tahab seda üht relva endale soetada, ei pea ta politseis midagi põhjendama – tulgu ainult kohale ja kui sellised tingimused, nagu meditsiiniline tõend ja karistuse puudumine on täidetud, saab ta relvaloa kohe peale eksami sooritamist liigsete küsimusteta kätte. Uue muudatusega tuleb aga enda taotlust vägagi põhjendada iga relva hankimisel, lisaks vaadatakse ka taotleja tausta riikliku julgeoleku ohustamise seisukohalt. Millised aga on need kriteeriumid, mille alusel ametnik otsustab, kas taotlus on piisavalt põhjendatud või mitte? Need tuleks eelnevalt nii ühiskonna kui ka relvadega kokkupuutuvate huvigruppidega läbi arutada.
Olemasoleva relva taaskordse põhjendamise nõue relvaloa pikendamisel on kindlasti ülereageerimine. Öeldakse, et kui teil seni pole relva vaja läinud, no ju siis pole teil seda ka tulevikus vaja.
Toome analoogi sõiduautost. Seal peab seaduse järgi olema tulekustuti, kui ei ole, saad trahvi. Olen olnud autojuht 27 aastat ja selle aja jooksul pole kordagi tulekustutit vaja läinud. Kus on põhjendus riigi poolt, et ma pean seda siiski trahvi ähvardusel kaasas vedama, seda hooldama jne? Milleks? Seni pole ju vaja läinud. Või suitsuandur kodus? Või turvavöö kasutamise kohustuslikkus autos? Enesekaitserelv soetatakse ka just sellise lootusega – et seda kunagi vaja ei läheks. Aga kui on see üks õnnetu juhus, mil seda läheb vaja, ent relva pole… Sellest saab ehk paremini aru kui mõtleme sellisele igapäevasele asjale nagu hingamine. Keegi ei pane tähele meie ümber olevat hapnikku. Kui see aga ühel hetkel "kinni keeratakse", saame selle väärtuse väga kiiresti teada. Ent siis võib olla ja tegelikult ongi juba hilja.
Eelnõu seletuskirjas tuuakse välja juba aastaid olemas olnud relva loa pikendamisel selle põhjendamise nõude kehtestamiseks asjaolu, et on olemas passiivsed relvaomanikud, kes relva üldse ei kasuta ja nad ei oska relva käsitseda. Tõsi, nii on see seni olnud. Samas on see olukord käesoleva eelnõuga väga positiivses suunas muutumas – üksnes enesekaitserelva omanikele pannakse kohustus oma laskeoskust pidevalt lasketiirus treenida, et iga 5 aasta tagant loa pikendamisel sooritada edukalt laskekatse.
Peale käesolevate muudatuste jõustumist ei saa me Eestis enam rääkida passiivsetest relvaomanikest, sest kõik on kohustatud tiirus lasketrenni tegema, mis on, kordan üle, väga positiivne otsus. Ja kui isik otsustabki, et ta ei soovi enam kasutada oma põhiseadusest tulenevat õigust valida endale sobivaim enesekaitsevahend (nt tulirelv) ja seda vallata, annab ta relva ära politseisse või võõrandab vastavalt kehtivale korrale.
Relvaloa pikendamisest keeldumine (ning päris kindlasti tuleb selliseid otsuseid, mis tehakse vastupidiselt relvaomaniku tahtele) lähtuvalt ametniku siseveendumusest ja võib-olla ka isiklikust agendast (sest me kõik oleme ju vaid inimesed), ei saa kuidagi heaks kiita ning sellist muudatust ei tohi relvaseadusesse sisse viia.
Asjaolu, et veidi põhjalikumalt intervjueeritakse relvaloa esmataotlejat ning küsitakse temalt relva omamise motiive, on täiesti kohased. Kuid kriteeriumid, mille alusel hinnatakse isiku vastuseid, tuleks kehtestada kõrgemal tasemel kui käesolevad muudatused ette näevad, s.o Politsei- ja Piirivalveameti ametniku tase. Kriteeriumid peaks olema siiski tasemel, kus nende koostamisel lähtutakse rahva enamuse tahtest, s.t võimalikult kõrgel poliitilisel tasemel. Loa pikendamisel on aga selliste põhjenduste küsimine kohatu – seaduses on piisavalt punkte, mille alusel saab relvaloa tühistada seoses isiku mittesobivusega relva omamiseks, nendeks on muuhulgas seaduserikkumised jne. Seaduskuulekat relvaomanikku ei tohi uue seadusega hakata kohtlema viisil nagu eelnõu seda ette näeb.
Artikli autor Tõnu Adrik on relvainstruktor ja üks Taktikalise Laskmise Keskuse asutajatest.