Oktoobris kinokassa rekordi murdnud menufilm Jokker on vaatajate poolt palavalt kiidetud, ent liberaalses peavoolumeedias kriitikute poolt laidetud ja kardetud. Film toob sügavuti esile moodsa ühiskonna varjuküljed, mis võiksid halvimal juhul meist igaühe hulluks ajada. Vasakliberaalid lõid maailma, mis sünnitas Jokkeri ja koledale tõele ei taheta näkku vaadata, kirjutab Oto Tuul.
Allärgnev sisaldab viiteid filmi süžeele.
Film „Jokker" kujutab endast Joaquin Phoenixi kehastatud karakteri, Arthur Flecki kujunemislugu alates hetkest, mil temaga ridamisi juhtuvad sündmused juhivad niigi hapra psüühikaga Arthuri hullumeelsuse teele, mis kulmineerub Batmani lugudest tuntud kurikuulsa antikangelase sünniga.
Igaühest võiks saada Jokker
Arthuri varasem minevik on kahtlemata traumaatiline: lapsepõlv koos skisofreenikust üksikemaga, kasuisa käe läbi kogetud vägivald, elu Gothami linna slummides ja alandav perspektiivitu töö reklaam-klounina. Kusjuures Gotham on võrdkuju eelmise sajandi lõpu New Yorgile. Selle tulemusena peab Arthur käima psühhiaatri juures ja võtma mitut psühhotroopset ravimit. Samas ei ole Arthuri kogemused tavalise vaataja elukogemusest mõõtmatult kaugel, eelkõige on Arthur probleemidega, kuid siiski tavaline inimene moodsas ühiskonnas, kellega me kõik võime tingimisi samastuda.
Ka järgnev – kallaletung tänaval, vallandamine, eaka ema haigestumine, avalikult naerualuseks jäämine – on küllalt tavalised sündmused, mis võivad halva õnne korral tabada meist igaüht. Kõik see kokku viib Arthuri järjest sügavamale hullusesse, mis nagu aimata, lõpeb vägivallaga. Kuid isegi selles ei ole midagi eriskummalist, ka siin on vaatajal võimalik peategelasega samastuda. Ja see on kõhedust tekitav. Meist igaühest võiks halvimal juhul saada Jokker.
Hullutava maailma sünnitis
Siin saabki nähtavaks Jokkeri vastukultuurilisus: filmis puudub must-valge moraalne skaala, kus kurjamid on üheselt kurjad ja kangelased on üheselt head. Just selline moraalne taustsüsteem on viimasel ajal kinomaastikku defineerinud, näiteks Marveli kangelasfilmides. Jokker esitab meile aga vaid õige veidi düstoopsema maailma kui seda on see, milles elame ja viib moodsa maailma halvimad tendentsid ühes karakteris nende lõplike järeldusteni. Ka tänases maailmas süveneb neoliberaalse majanduse tagajärjena varanduslik kihistumine, inimesed on äärmuseni individualiseeritud ja ära lõigatud sotsiaalsetest kogukondadest, liiga tihti piirdub vaimse tervise probleemide lahendamine tablettide välja kirjutamisega, lokkab seksuaalrevolutsioon, nihilistlik hedonism ja tarbimiskultuur. Sellises ühiskonnas võib hulluks minna, hoiatab Jokker.
Vaadates statistikat vaimsest tervisest üle maailma, enneolematult kõrget depressiooni- ja suitsiidimäära, oleme sunnitud tõdema, et tal on õigus – me elame hulluvas maailmas. Põhjus, miks selline maailm inimesi hullutab, ei ole aga mitte ainelises puuduses, vaid nihilismis. Uskudes, et tema kannatustel on mõte, on inimene suuteline välja kannatama koletuid katsumusi, samas usu ja lootuse kaotanud inimene ei pea vastu isegi vähimaile ebamugavustele.
Jokkeri filosoofiline allhoovus
Seistes silmitsi moodsa maailma allakäigu ja väärtusvaakumiga, ajendavad esimesed pooljuhuslikud vägivallaaktid Arthuri mässama. Siinkohal kajab Jokkeris vastu 20. sajandil mõjukas mõttevool, eksistentsialism ja eriti selle erivorm, absurdism.
Absurdism, mille kõige nimekamaks esindajaks on Albert Camus, sedastab, et elu on olemuslikult tähendusetu, samas on inimhinges vajadus elu mõtte järgi. Kui need kaks tunnetust silmitsi satuvad, tajutakse elu absurdsust. Ainsaks tõeliseks lahenduseks on Camus' arvates mitte enesetapp, vaid elu absurdsuse aktsepteerimine ja elamine selle kiuste. „Absurd on olemuslik idee ja esimene tõde," lausub Camus.
Absurdses maailmas kaotavad aga tähenduse hea ja halb, õige ja väär. „Teadlikkus absurdsusest […] teeb mõrvast juhuslikkuse küsimuse […]. Ei ole olemas poolt- ega vastuargumente: mõrvar ei eksi ega pole tal õigus. […] Kurjus ja voorus on kõigest juhus või tuju," kirjutab Camus teisal.
Absurdses maailmas kaotavad tähenduse nii kannatused kui naudingud, on ühtmoodi tobe kahetseda kurja või igatseda head. Kõik on ühtmoodi absurd – või nali.
Tajudes oma elu absurdsust ja ühiskonna ebaõiglust astub Arthur seekord juba teadlikult kurjale teele ja kehastub Jokkeriks. Absurdse karakterina ei otsi Jokker oma tegudele õigustusi, ta lihtsalt võtab ohjad oma kätte ja tegutseb oma tujude ajel. Absurdistlikku pööret iseloomustavad hästi Jokkeri lausutud sõnad: „Ma arvasin, et mul elu on tragöödia. Kuid nüüd ma saan aru, et see on komöödia."
Rahva armastus ja liberaalide hirm
Jokkeri näol on tegemist oskusliku näitlejatöö ja sügava mõttega filmiga, mis juhib tähelepanu väga reaalsetele probleemidele tänases ühiskonnas. Seejuures on ootamatu, et igal muul juhul ühiskonna suhtes ülikriitilised ja sotsiaalset õiglust taga nõudvad vasakliberaalid on filmi linastuse pärast tagajalgadel. Meedias üles köetud hüsteeria tagajärjel oli paljudel Ameerikas toimunud linastustel kohal politsei, kinos keelati kostüümide kandmine, mõned linastused jäeti ära ja juba konfiskeeriti ühelt internetis Jokkeri-teemalise nalja teinud noorelt mehelt tema relvad. Kõik seetõttu, et liberaalse meedia arvates on Jokkeri film ohtlik, kuna võib ajendada tegelaskujuga samastuvaid heitunud noori mehi vägivallategusid toime panema.
Liberaalsete peavoolumeedia väljaannete filmikriitikud annavad Jokkerile hävitavaid hinnanguid, samas kui tavakodanike hinnangute järgi on tegu paremuselt kolmanda filmiga ajaloos, film murdis hiljuti kinokassa oktoobrikuu rekordi ja võitis Veneetsia filmifestivali Kuldse Lõvi auhinna. Miks liberaalid Jokkerit kardavad?
Jokkerit põlatakse, sest ta toob halastamatult esile selle maailma varjuküljed, mida vasakliberaalid ihaldavad ja mida näeme täna enda ümber kuju võtmas. Alates kuuekümnendatest on toimunud ühiskonna revolutsiooniline ümberkorraldamine individualistlikus, kapitalistlikus ja hedonistlikus vaimus, mille esimesi vilju me täna maitseme. Ja need viljad on kibedad.
Vaimse tervise poolest kukub tänane vikerkaarevärviline maailmakord eepiliselt läbi. Meie toas passib elevant, millest ükski liberaalne ajakirjanik või kultuurikriitik rääkida ei taha. Süüdistatakse patriarhaati, valgete meeste privileege, süsteemset seksismi ja rassismi, ksenofoobiat, homofoobiat, transfoobiat ja kõike muud, tahtmata tunnistada, et just vasakliberaalid ise on viimased aastakümned kultuuris juhtohje hoidnud ja vastutus tänase ühiskonna läbikukkumise eest lasub eelkõige nende endi õlgadel.
Jokker maalib halastamatu, kuid objektiivse pildi tänasest ühiskonnast ja selle vajakajäämistest. Liberaalid ei suuda taluda mõtet, et just nemad lükkasid vaese Arthuri üle kuristiku ääre. Ja see, mis meile kuristikust vastu vaatab, kõkutab vaid külmalt naerda.
