Põhjakirdest lõunaedelasse läbib Prantsusmaad diagonaalis piirkond, kus elab võrreldes ülejäänud riigiga silmapaistvalt vähem inimesi.
Diagonaali nimeks on le Diagonal du vide ehk "tühi diagonaal". Elanike vähesuse tõttu – keskmiselt elab diagonaali piires alla 30 inimese ruutkilomeetri kohta – nimetatakse seda piirkonda ka "kõrbeks". Prantsusmaa keskmine rahvastiku tihedus on üle kolme korra suurem: 119 inimest km2 kohta. Pariisi rahvastiku tihedus on 20 386 in/km2, vahendab teadusuudiste portaal Big Think.
(Eestis on rahvastiku tihedus 31 inimest ruutkilomeetrile.)
Ajaloolisest vaatenurgast lähtudes on kirjeldatud rahvastiku tasakaalutu jaotumine suhteliselt hiljutine nähtus. Prantsusmaa maapiirkonnad hakkasid tühjenema 19. sajandi keskpaigas, mille ajendiks oli industrialiseerumine, linnastumine ja langev sündimus. Osutatud nähtumused said Prantsusmaal alguse hulga varem kui teistes Euroopa riikides ja põhjuseks on peamiselt Pariis. Pariisist sai viimaste sajandite jooksul Euroopa kultuuri- ja rahapealinn ning nii nagu see tõmbas kokku inimesi üle maailma, tegi see seda ka Prantsusmaa maapiirkondade elanikega.
Kirjeldatud viisil kirjeldab 1947. aastal ilmunud raamatus "Paris et le désert français" (Pariis ja prantsuse kõrb) "tühja diagonaali" teket geograaf Jean-François Gravier. Tema sõnul hakkas Prantsusmaa pealinn inimesi "nagu mesi mesilasi" ligi tõmbama Louis XIV ajal. Inimeste juurdevool sai uue hoo sisse peale Prantsuse revolutsiooni. Alates Napoleonist muutus Pariis Prantsusmaa jõu ja auväärsuse väljanäituseks.
Poliitiline tsentraliseerimine tõi kaasa majandustegevuse koondumise pealinna ja Pariisist sai üks maailma suuremaid rändesihte.
Gravier ei kiitnud Prantsusmaa ääremaastumist heaks. Alates 1850ndatest aastatest kuulutas ta: "Pariisi linnastumine ei muuda pealinna metropoliks, mis annab tagamaale jõudu juurde, vaid see on muutunud monopoliks, mis imeb riigist selle olemuse välja." Kuna Pariisis sündis hulga vähem lapsi, siis muutus see "linnkoletiseks, mis võttis Prantsusmaalt aastas ära kolm korda rohkem inimkapitali kui alkoholism".
Geograaf leidis: "Kuna poolakad, itaallased ja hispaanlased asendavad lapsi, keda prantslased ei soovi saada, siis paratamatult tuleb meelde Rooma Impeeriumi lõpuaeg, kui selle võtsid vähehaaval üle barbarid."
Peale Teist Maailmasõda võttis Prantsusmaa ette mitu riigi detsentraliseerimise katset, kuid need ei viinud soovitud tulemusteni. 1990. aastatest on Gravieri "Prantsusmaa kõrbe" asemel populaarseks saanud määratlus "tühi diagonaal". Selles on küll mõned linnad, nagu näiteks Toulouse ja Clermont-Ferrand, mille elanikkond suureneb, kuid üldine trend on siiski rahvastiku vähenemise suunas. Mõnes piirkonnas sureb rohkem inimesi kui sünnib, teises rändab rohkem välja kui kolib juurde. Teatud kohtades valitsevad mõlemad suundumused.
Kui varem oli Prantsusmaa kirdeosa õitsev tööstuskeskus, siis tänaseks on see maha jäetud. Viimase poole sajandi jooksul on tehased kinni pandud, mis on toonud kaasa inimeste vaesumise ning mujale kolimise.
Samamoodi on riigis vähenenud põllumajanduses hõivatud inimeste hulk. Kui 40 aastat tagasi töötas Prantsusmaa taludes 1,6 miljonit inimest, siis tänaseks on neid järele jäänud 400 000 ümber.
Toimetas Karol Kallas