Selles Gazast saadetud kirjas mõtiskleb üks noor naine, kes on Iisraeli pommitamiste tõttu ümberasustatud ja leidnud varju Gaza linna Püha Perekonna kirikus, kuidas vaatamata igapäevasele valule ja hirmule, mida tema kogukond kogeb, jääb usk Jumalasse ainsaks valguseks, mis valgustab meie pimedaid radu.
Igal hommikul siin Gazas ei tõuse päike mitte selleks, et meie kodusid valgustada, vaid et iga päev paljastada uusi hävingu ja varemete jälgi, mis on vaikivaks tunnistajaks meie kibedale tegelikkusele.
Mina, Helda Joseph Ayyad, kahekümnendates eluaastates noor naine, kes on juba kaks aastat ümberasustatud Püha Perekonna kirikus, ei ärka mitte lindude laulu ega päikesekiirte soojuse peale, vaid mürsutule kõma peale, mis raputab meie varjupaiga vundamenti, ja šrapnelli peale, mis põrmustab koidiku rahu, külvates meie südamesse hirmu. Õhtuti ei uinu ma rahulikesse unenägudesse, vaid uinun püssirohu lämmatava lõhna saatel, mis on surmav meeldetuletus, et surm hiilib iga nurga taga ning et elu on muutunud igapäevaseks lahinguks vaimse ellujäämise nimel.
Siin, selles vaimses varjupaigas, mis on saanud meie ajutiseks koduks, kaovad elu tavalised tähendused. Mäletan oma väikest venda, kelle süütust sõda pole veel rikkunud, loendamas konserve, milledest on saanud meie ainsad kaaslased toidukordadel ja mis on muutunud meie igapäevase rutiini lahutamatuks osaks.
Me täname Jumalat nende konservide eest, sest kui mitu korda oleme olnud piiramisrõngas, jagades viiekesi (minu perega) ühte ainsat oakonservi, mis meie jaoks tundus kui taevane õnnistus. Sageli on see meie ainus toidukord päevas, kui üldse. Kuid see on just piisav, et hoida meid nälga suremast, vaevalt toites meie nõrku kehasid, kuid hoides meid suure vaevaga elus.
Kui mürskude ja šrapnelli heli kõlab, jääb meil hing kinni. Me heidame kõhuli maha, klammerdudes valelootusesse, et olukord ehk rahuneb kasvõi hetkeks. Me ootame, korrates südames Jumala salme, lootes mõnele vaiksele hetkele, mil saaksime otsida suutäie, millega paastu katkestada – leivapalukese, mis vaigistaks nälja, mis meie kõhtu närib.
Kui õhk on taas vaikne, asume koristama tuba, mis on jagatud mitme perekonna vahel ja oli algselt klassiruum kiriku juures asuvas koolis. Tuba, mis oli kunagi tunnistajaks laste unistustele, on täna tunnistajaks meie vaimsele vastupidavusele, meie vaiksetele pisaratele ja katkestatud unejuttudele, mida räägitakse pommiheli taustal.
Seejärel asume laste tegevuste ja palvuse juurde, mis on meie ainus lohutus. Siin nutavad südamed enne silmi. Sa näed, kuidas lapse süütu nägu muutub kohe, kui ta kuuleb mürsuheli – nad on hirmul ning katavad oma väikeseid kõrvu kätega või tormavad oma vanemate sooja embusesse, justkui oleks see kilp maailma kurjuse eest. Sa näed nende silmades hirmu ja hämmastust, väljaütlemata küsimusi, mis karjuvad valusas vaikuses: „Miks, Issand? Miks meie?"
Ja vanurid… Oh, vanurid!
Kuidas nende vaatepildid on toonud mulle pisarad silma. Nad valavad kibedaid pisaraid oma kadunud kodude ja hetkega haihtunud eluaegsete mälestuste pärast. Iga nurk nendes majades peitis endas lugu, iga mööbliese oli rõõmu või kurbuse tunnistaja – nüüd ei ole järele jäänud muud kui tolm ja tuhk.
Paljude tervis on oluliselt halvenenud ja me oleme kaotanud palju vanureid – olgu Jumal neile armuline – mitte ainult pommitamiste, vaid ka ränga toidupuuduse, tervishoiu halvenemise ja ravimite kättesaamatuse tõttu. Nad lahkusid vaikselt, väsinult ja näljaselt, jättes meie südamesse valu, mis ei kao, ning vaikse karje maailma poole, mis vaatab pealt nende aeglast surma.
Mis puudutab meie toitu, siis tänu Jumalale ja heatahtlikele kätele annab kirik meile aeg-ajalt süüa. Teinekord valmistab ema toitu sellest, mis vähegi saadaval, mida on vaevu nii palju, et meid elus hoida. Kuid isegi see kättesaadav toit on muutunud luksuseks, arvestades ressursside nappust. Toitu ei jätku. Isegi jahu – mis on põhiline toiduaine kodudes – ei ole sageli puhas ning kui seda on saadaval, siis üüratute hindadega, justkui ostaksime kulda, mitte jahu. Iga meie suutäis on muutunud imeks.
Vaatamata kogu sellele valule, mis meie hingi rebib, ja meeleheitele, mis meid ümbritseb, jääb meie usk Jumalasse ainsaks valguseks, mis valgustab meie pimedaid radu, andes meile jõudu, et pidada vastu veel üks päev. Me palvetame innukalt, tõstes käed palves taeva poole, uskudes, et Jumal ei hülga meid ja et peale raskusi tuleb kergendus. „Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis närbugu mu parem käsi"… see salm ei lahku iial meie palvetest, sest armastus oma maa ja kodumaa vastu on meie südametesse kraabitud, vaatamata kogu hävingule.
Vaatamata elektrikatkestustele ja ressursside puudusele proovime hoida end kursis uudistega mõne meie kasutuses oleva väikese seadme või mobiiltelefoni kaudu, kui võrk on saadaval. Jälgime uudiseid värisevate südametega; iga teavitus võib tähendada tragöödiat ja iga uudis võib teatada meile hukkunud sugulasest või hävinenud tänavast, kus me kunagi mängisime. Me püsime selle maailmaga ühenduses tänu sellele, mis meie lootusest veel järele on jäänud… ja tänu silmale, mis ei uinu.
Püha Perekonna kirikus… me elame, me kestame läbi Jumala, me palvetame ja me ootame, et Jumal tooks meile peagi pääste. Pääste, mis lõpetaks selle õudusunenäo ja annaks meile tagasi elu, mis meilt rööviti.
See kiri ilmus algselt Vatikani uudisteportaalis Vatican News. Tõlkis Martin Vaher