Alljärgnev tekst on katkendeid Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juhataja metropoliit Illarioni kõnest Kirikute Maailma­nõukogu X assambleel Busanis, Lõuna-Koreas.

Ma tahaksin oma kõnes keskenduda kahele põhilisele väljakutsele, millega kristlik maailm ühel või teisel viisil silmitsi seisab.

Neist esimene on võitlev sekularism, mis kogub jõudu nõnda­nimetatud arenenud maades, peamiselt Euroopas ja Ameerikas. Teine on radikaalne islamism, mis ohustab lausa ristiusu olemasolu maailma erinevates piirkondades, ennekõike Lähis-Idas, kuid samuti mõnedes Aasia ja Aafrika osades.

Võitleval sekularismil on Euroopas pikk ajalugu, mis läheb tagasi Prantsuse revolutsiooni ajastusse. Kuid alles 20. sajandil andsid niinimetatud sotsialistliku bloki riigid ateismile riikliku ideoloogia staatuse. Mis puudutab niinimetatud kapitalistlikke maid, siis säilitasid need märkimis­väärsel hulgal kristlikke traditsioone, mis kujundasid nende kultuurilist ja moraalset identiteeti.

Tänapäeval oleks need kaks maailma otsekui rollid ära vahetanud. Endise Nõukogude Liidu maades, iseäranis Venemaal, Valgevenes ja Moldovas, on toimumas usuline taassünd, mis on oma ulatuselt pretsedenditu. Viimase kahekümne viie aasta jooksul on Vene Õigeusu Kirikus ehitatud või varemetest taastatud üle 25 000 kiriku. See tähendab, et igal aastal on avatud tuhat kirikut ja igal päeval kolm kirikut. Avatud on üle 50 teoloogilise instituudi ja 800 kloostrit, kõik täis munkasid ja nunnasid.

Mitmetes Lääne-Euroopa maades võime aga näha koguduse­­liikmete arvu püsivat langust, kutsumuste kriisi ning kloostrite ja kirikute sulgemist. Paljude poliitikute ja riigitegelaste ristiusu­vastane retoorika on muutunud üha ilmsemaks – nad kutsuvad üles religiooni avalikust elust täielikult kõrvaldama ja lahti ütlema eetilistest alus­normidest, mis on ühised kõigile usulistele traditsioonidele.

Võitlus usulise ja ilmaliku maailmavaate vahel ei toimu tänapäeval ainult akadeemilistes auditooriumides või ajalehtede lehekülgedel. Ja selle konflikti teema ei piirdu kaugeltki Jumalasse uskumise või mitteuskumisega. Tänapäeval on see kokkupõrge jõudnud uuele tasemele ja puudutab inimese igapäevase elu põhilisi aspekte.

Võitlev sekularism ei ründa üksnes religioosseid pühapaiku ja sümboleid, nõudes nende kõrvaldamist avalikust sfäärist. Tänapäeval on taolise tegevuse üks peamisi sihte abielu ja perekonna traditsioonilise määratluse täielik hävitamine. Sellest tunnistab uus nähtus, mis võrdsustab homoliidud abieluga ja lubab samasoolistel paaridel adopteerida lapsi. Piibelliku õpetuse ja traditsiooniliste kristlike moraali­väärtuste vaatenurgast annab see tunnistust sügavast vaimsest kriisist. Ühiskondades, mis veel hiljaaegu pidasid end kristlikeks, on usuline arusaam patust otsustavalt kõrvaldatud.

Eriti rahutukstegev on fakt, et meil pole siin tegemist ainult maailmavaatelise või eetilise valiku küsimusega. Diskrimineerimise vastu võitlemise ettekäändel on hulk riike viinud sisse muudatusi perekonda käsitlevatesse seadustesse. Viimaste aastate jooksul on mitmes USA osariigis, terves reas Ladina-Ameerika maades ja Uus-Meremaal legaliseeritud samasooliste kooselu. Tänavu anti homoliitudele „abielu“ legaalne staatus Inglismaal ja Walesis ning Prantsusmaal.

Me peame selgelt ütlema, et riigid, mis on tunnistanud homoliidud üheks abielu vormiks, on astunud tõsise sammu abielu ja perekonna lammutamise suunas. Ja see leiab aset olukorras, kus paljudes ajalooliselt kristlikes maades on perekond sattunud tõsisesse kriisi – abielu­lahutuste arv kasvab, sündivus on katastroofiliselt langenud, perekonnas kasvamise kultuur degradeerunud, rääkimata abielu­väliste seksuaal­suhete levimisest, abortide arvu ja ilma vanemateta (kuigi need on veel elus) kasvavate laste arvu suurenemisest.

Selle asemel, et kõigi vahenditega edendada traditsioonilisi pereväärtusi ja toetada laste sündimist mitte ainult materiaalselt, vaid ka vaimselt, on ühiskondliku tähelepanu keskpunktis „samasooliste perekondade“ seaduslikkuse õigustamine. Selle tulemusena kaovad ja vahetuvad traditsioonilised sotsiaalsed rollid. Radikaalselt on muutunud arusaam vanematest – isast ja emast, mehelikkusest ja naiselikkusest. Ema kui naine on minetamas põlist koduhoidja rolli, isa kui mees on minetamas oma rolli kasvatajana, kes sisendab lastesse sotsiaalset vastutus­tunnet. Perekond selle kristlikus tähenduses on lagunemas ja asemele on tulnud sellised ebamäärased mõisted nagu „vanem nr 1“ ja „vanem nr 2“.

Kõigel sellel on laste kasvatamise jaoks hävitavad tagajärjed. Lastel, kes on üles kasvanud "kahe isaga" või "kahe emaga" peres, saavad kindlapeale olema juba teistsugused vaated ühiskondlikele ja eetilistele väärtustele kui traditsioonilistes peredes kasvanutel.

Üks abielu mõiste radikaalse ümber­tõlgendamise otseseid tagajärgi on tõsine demograafiline kriis, mis taolise lähenemise jätkudes ainult süveneb. Poliitikud, kes tõukavad tsiviliseeritud maailma riike demograafilisse kuristikku, on põhimõtteliselt oma rahvale välja kuulutanud surmaotsuse.

Milline on kristlike kirikute vastus? Minu sügava veendumuse kohaselt saab see vastus rajaneda üksnes Jumala ilmutusel, nii nagu see on meile antud Piiblis. Pühakiri on ühine alus, mis ühendab kõiki kristlikke konfessioone. Meil võivad olla märkimisväärselt erinevad tõlgendused Pühakirjast, kuid meil kõigil on sama Piibel ja selle moraaliõpetus on esitatud üsna ühemõtteliselt. Mõistagi me tõlgendame teatud piiblitekste erinevalt, kui need võimaldavad erinevaid tõlgendusi. Siiski on suur osa Piiblis öeldust üsna ühemõtteline, nimelt see, mis lähtub Jumala enda suust ja on aktuaalne kõigil järgnevatel ajastutel. Nende jumalike sõnade seas on ka palju moraali­alaseid käske, kaasa arvatud need, mis puudutavad perekonna­eetikat.

Kõneledes mistahes diskrimineerimise vormide vastu, peab Kirik seisma traditsioonilise kristliku arusaama eest abielust kui mehe ja naise liidust, mille tähtsaimaks ülesandeks on laste sünnitamine ja kasvatamine. Just nimelt sellise arusaama abielust leiame me Piibli lehekülgedel jutustusest esimese inim­perekonna kohta. Samasuguse arusaama leiame ka evangeeliumides ja apostlite kirjades. Piibel ei tunne abielu alternatiivseid vorme.

Kahjuks ei leia mitte kõik kristlikud kirikud tänapäeval endas julgust ja otsustavust seista piibellike ideaalide eest valitseva ilmaliku maailma­vaate trendide vastu. Mõned kristlikud kogukonnad on juba ammu asunud revideerima moraali­õpetust, et seda moodsate arengu­­suundadega kooskõlla viia.

Sageli öeldakse, et erimeelsused teoloogilistes ja eetilistes küsimustes on seotud kristlaste jagunemisega konservatiivideks ja liberaalideks. Sellega saab vaid nõustuda, kui näeme, et mitmetes kristlikes kogukondades leiab aset usulise eetika hoogne liberaliseerimine – reeglina ilmalikus ühiskonnas toimuvate protsesside mõjul. Samal ajal ei tuleks õigeusu kirikute tunnistust taandada konservatiivsusele. Vana kiriku usku, mida me õigeusklikena tunnistame, ei ole võimalik defineerida lähtudes konservatiivsuse või liberaalsuse vaatenurgast. Me tunnistame Kristuse tõde, mis on muutumatu, kuna „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!“ (Hb 13:8).

Jutt ei käi konservatiivsusest, vaid ustavusest Pühakirjas sisalduvale Jumala ilmutusele. Ja kui niinimetatud liberaalsed kristlased ütlevad lahti traditsioonilisest kristlikust arusaamast moraali­normidest, siis tähendab see, et meil on tegemist tõsise probleemiga meie ühises kristlikus tunnistuses. Kas me suudame seda tunnistust säilitada, olles nõnda sügavalt lõhenenud moraali­õpetuse küsimustes, mis on hinge­õndsuse seisukohalt sama olulised kui usudogmad?

Seoses sellega tahaksin ma kõneleda Kiriku prohvetlikust kutsumusest. Ma tuletan meelde isa Alexander Schmemanni sõnu, kes ütles, et prohvet ei ole üldse see, kes ennustab tulevikku. Meenutades prohvetluse sügavamat tähendust, kirjutas Schmemann: „Prohvetluse olemus seisneb annis kuulutada inimestele Jumala tahet, mis on inimeste pilgu eest varjatud, kuid avaldatud prohveti vaimses nägemuses“ (Schmemann, The Celebration of Faith, vol I: I Believe…, p. 112).

Me räägime nii sageli kirikute prohvetlikust häälest, kuid kas meie hääl erineb tegelikult ilmaliku massimeedia ja valitsus­väliste organisatsioonide häälest ja retoorikast? Kas pole KMN-i üks olulisemaid ülesandeid mõista Jumala tahet nüüdis­aegses ajaloolises olukorras ja kuulutada seda maailmale? Seda sõnumit on maailma vägevatel mõistagi raske seedida, kuid selle kuulutamata jätmisega me salgaksime oma kutsumuse ja viimselt ka Kristuse.

Tänapäeva kontekstis, kus paljudes riikides ja maailma piirkondades leiab aset usuline taassünd ning samal ajal tõstab pead agressiivne sekularism ja ideoloogiline ateism, peab Kirikute Maailma­nõukogu suutma rääkida ühel häälel ja selliselt, et see oleks nüüdisaegsele ühiskonnale arusaadav ja kuulutaks samas kristliku usu muutumatuid tõdesid. Meid kutsutakse täna ja alati olema Jumala Sõna kuulutajad, selle Sõna, mis on „elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk“ (Hb 4:12) – Sõna, mis ei ole ahelais (2Tm 2:9). Ainult nõnda saame me Kristusele võita uusi hingi, vaatamata selle pimeduse maailma valitsejate vastupanule (Ef 6:12).

Lubage mul nüüd rääkida teisest globaalsest väljakutsest kogu kristlikule maailmale – usuäärmusluse väljakutsest, iseäranis radikaalsest islamismist. Ma kasutan seda mõistet, olles täielikult teadlik, et islamism ei samastu mingil juhul islamiga, vaid vastandub sellele mitmel erineval moel. Islam on rahu religioon, mis suudab teiste usuliste traditsioonidega kõrvuti eksisteerida, millest tunnistab näiteks kristlaste ja moslemite sajandite­pikkune rahulik koos­eksisteerimine Venemaal. Radikaalne islamism, mida tuntakse vahhabismi või salafismina, on islami­­maailma sisene liikumine, mis on seadnud eesmärgiks kehtestada kogu maailmas kalifaat, kus kristlastele pole kohta.

Ma ei hakka siinkohal käsitlema selle nähtuse esile­kerkimise ja kiire leviku põhjuseid. Ütlen vaid seda, et viimastel aastatel on kristlaste tagakiusamine omandanud kolossaalse ulatuse. Inimõigus­­organisatsioonidelt pärineva info kohaselt sureb oma usu pärast ühes või teises maailma paigas iga viie minuti järel üks kristlane, ja igal aastal sureb vägivaldset surma rohkem kui sada tuhat kristlast. Avaldatud andmete kohaselt kannatab kogu maailmas vähemalt sada miljonit kristlast diskrimineerimise ja tagakiusamise all. Teated kristlaste rõhumisest tulevad Iraagist, Süüriast, Egiptusest, Põhja-Sudaanist, Afganistanist, Pakistanist ja paljudest teistest riikidest. Meie vendi ja õdesid tapetakse, aetakse välja nende kodudest ning lahutatakse pereliikmetest ja lähedastest. Neil ei lubata järgida oma usku ega kasvatada lapsi oma usuliste veendumuste kohaselt. Kristlased on kõige enam taga kiusatud usuline kogukond planeedil.

Kahjuks ei saa kristliku vähemuse diskrimineerimise ilminguid käsitleda enam üksik­juhtumitena – mõnedes maailma piirkondades on need muutunud püsivaks trendiks. Süürias jätkuva konflikti tulemusena on kasvanud kristlaste jõhker tapmine, purustatakse kirikuid ja pühapaiku. Koptidest, kes on Egiptuse põlis­elanikud, on saanud tänapäeval rünnakute ja rahutuste sihtmärk ja paljud neist on sunnitud lahkuma omaenda kodumaalt.

Usuline radikalism ei kasva ainult riikides, mille elanikkond on valdavalt islamiusku. Vältimatult tuleb tähelepanu pöörata ka sellele Aasia piirkonnale, kus [Kirikute Maailma­nõukogu] seekordne assamblee toimub. Selles piirkonnas on kristlikud kogukonnad tänu misjonäride pingutustele püsivalt kasvanud ja arenenud juba rohkem kui kolmsada aastat. Asjatundjate andmetel on viimase kümne aasta jooksul kristlaste diskrimineerimise tase suurenenud mitmekordselt. Suurt ärevust tekitab kristlaste olukord Indoneesias, kus viimase kahe aasta jooksul on märkimis­väärselt kasvanud kristlaste vastu suunatud rünnakud. Ka teistest Aasia riikidest tuleb teateid kristlaste diskrimineerimisest.

Me peame täna endale teadvustama, et üks kõige olulisemaid ülesandeid, mis meie ees seisab, on meie tagakiusatud vendade ja õdede kaitsmine erinevates maailma piirkondades. See ülesanne nõuab kiiret lahendust, mis tuleb saavutada kõigi võimalike vahenditega – diplomaatiliste, humanitaarsete, majanduslike jne vahenditega. Kristlaste tagakiusamise teemat tuleks käsitleda kristlastevahelise koostöö raames. Me suudame oma kannatavaid vendi ja õdesid Kristuses aidata üksnes ühiste energiliste püüdluste abil.

[—]

Teksti tõlkis vene ja inglise keelest Veiko Vihuri ning see avaldati algselt portaalis Meie Kirik. De Civitates on tekst avaldatud Meie Kiriku toimetuse loal.