Riigikogu liikme Henn Põlluaasa (EKRE) küsimused peaminister Jüri Ratasele seoses sellega, millistel asjaoludel on siseminister Andres Anvelt saanud Eesti kodakondsuse.
Austatud peaminister!
Õigusvastaselt Eesti Vabariigi sünnijärgse kodakondsuse andmine isikule, kellel selleks õigus puudub, on väga tõsine rikkumine, puudutagu see ükskõik keda. Eriti tõsiselt tuleb sellesse suhtuda, kui tegemist on isikuga, kelle otsesesse vastutusalasse antud teema ja kodakondsuse vormistanud ametnikud puutuvad.
Ajakirjanduses (Õhtuleht 19.05.2018 ja 21.05.2018; Postimees 22.05.2018 ja 30.05.2018) on arhiiviandmetele ja Eesti Vabariigi seadustele tuginedes väljendatud põhjendatult kahtlust, et siseminister Andres Anveltile on omistatud sünnijärgne Eesti Vabariigi kodakondsus puuduvate või valeandmete alusel.
Andres Anvelt sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras 1992. aastal, kuid 2017. aastal vormistati see Anvelti huvi tõttu väidetavalt Siseministeeriumi ametnike initsiatiivil ümber sünnijärgseks kodakondsuseks (Postimees 30.05.2018). Siseministri nõunik Mari Rebane (Õhtuleht 21.05.2018), Siseministeeriumi kommunikatsiooninõunik Karin Kase (Delfi 22.05.2018) ning Siseministeeriumi kodakondsus‑ ja rändepoliitika osakonna nõunik Koidu Mesilane (Postimees 22.05.2018) on igaüks eri allika kaudu üldsusele kinnitanud, et Andres Anvelt on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik oma isaema Alice Levaldi ja isa Jaan Anvelti kodakondsuse järjepidevuse kaudu.
Andres Anvelti mõlemad vanemad Jaan ja Rosa sündisid Nõukogude Liidus, vastavalt 1936. ja 1934. aastal. Kui siseministril on sünnijärgne Eesti kodakondsus, oleks Eesti kodakondsuse seaduse kohaselt pidanud vähemalt ühel tema vanematest olema tema sünni ajal (1969) Eesti Vabariigi kodakondsus. Selleks omakorda oleks pidanud Andres Anvelti vanemate Jaani ja Rosa sündimise ajal (vastavalt 1936 ja 1934) vähemalt üks tema neljast vanavanemast olema Eesti Vabariigi kodakondsuses. Selgunud faktidest aga nähtub, et Andres Anvelti vanemate sündimise ajal ega ka pärast seda kuni juunini 1940 ei olnud ühelgi tema vanavanemal ega seetõttu ka kummalgi vanemal Eesti Vabariigi kodakondsust.
Andres Anvelti neljast vanavanemast, kes kõik elasid 1930. aastatel mitte Eestis, vaid Nõukogude Liidus, oli varem olnud Eesti Vabariigi kodakondsuses ainult üks, nimelt tema isaema Alice Lewald (Alise Stein, ka Stein-Anvelt), kes asus 1925. aastal alaliselt elama Nõukogude Liitu, astus seal Nõukogude Liidu kodakondsusesse ning samal 1925. aastal ka abiellus Nõukogude Liidu kodaniku ja elaniku Jaan Anveltiga. Selle abielu sõlmimise fakti on kinnitanud 1957. aastal Eesti NSV kohus.
Eestis 6. novembril 1922 jõustunud ja kuni 30. juunini 1938 kehtinud kodakondsuse seaduse (RT 1922, 136, 661) § 19 punktis 1 oli sätestatud, et Eesti naiskodanik, kes astub abiellu välisriigi kodanikuga, kaotab Eesti kodakondsuse automaatselt, kui ta ei avalda kahe nädala jooksul Eesti Vabariigile Eesti kodakondsusesse jäämise soovi. Alice Lewald, kes elas Nõukogude Liidus varjunime Alise Stein all, sellist avaldust ei esitanud. Sellest järeldub praeguseks selgunud faktide põhjal, et Alice Lewald oli 1936. aastaks, mil sündis Andres Anvelti isa Jaan, Eesti kodakondsuse kaotanud. Seetõttu ei saanud ka Jaan Anvelt 1936. aastal sündida Eesti kodanikuna.
Samuti ei andnud 1922. aasta kodakondsuse seadus Eesti kodaniku õigusi lapsele, kes sünnib välisriigi kodakondsuses oleva isa (nagu seda oli Jaan Anvelt) abielust Eesti naiskodanikuga, veel vähem endise Eesti naiskodanikuga (nagu seda oli Alice Levald). Välisriigi kodanikust isa laps sai 1936. aastal sündida Eesti kodanikuna ainult juhul, kui ta sündis Eesti kodakondsusesse kuuluva ema lapsena väljaspool abielu (§ 2 punkt 4) või kui tema ema oli endine Eesti kodanik, kelle abielu välismaalasega oli Eestis tühistatud (§ 2 punkt 9). Andres Anvelti isa Jaan ei vastanud kummalegi kriteeriumile: Eesti NSV kohus on 1957. aastal kinnitanud, et ta sündis 1936. aastal oma vanemate abielust. Ka sellel põhjusel ei saanud Jaan Anvelt, kelle isa Jaan oli Nõukogude Liidu kodanik ja abielus Alice Lewaldiga, sündida 1936. aastal Eesti kodanikuna.
Eesti 1922. aasta kodakondsuse seadus keelas topeltkodakondsuse. Kodakondsuse muutmise ja täiendamise seadusega (RT 1934, 93, 1614), mis oli vastu võetud riigivanema dekreedina 26. oktoobril 1934, lisati kodakondsuse seadusse § 221, milles oli ette nähtud karistuseks 1) välisriigi kodakondsusse astumise eest, kui isik ei ole seadusega Eesti kodakondsusest vabastatud, või 2) Vabariigi Valitsuse loata välisriigi riigi‑ või sõjaväeteenistusse astumise eest Eesti Vabariigi kodakondsusest väljaheitmine. Alice Lewald (Stein-Anvelt) oli astunud Nõukogude Liidu kodanikuks, olemata Eesti kodakondsusest vabastatud, ning töötas Eesti valitsuse loata vaenuliku välisriigi riiklikus asutuses.
Nendel asjaoludel ei saa siseminister Anveltil olla sünnijärgset kodakondsust.
Järgnevad küsimused peaksid olema adresseeritud Siseministeeriumile, kuid kuna asi puudutab otseselt siseminister Andres Anvelti, kes on ise antud teemas huvitatud isik, pöördume Teie kui peaministri ja valitsuse juhi poole allpoololevate küsimustega. Tegemist ei ole koolikiusamise aga nõiajahiga, vaid avalikkuse õigustatud ootusega saada sellele küsimusele ammendav vastus.
1. Kui tavapärane või normaalne on, et arhiivist kodakondsuse vormistamise küsimustes järelepärimise tegemine ja isikute kodakondsuse vormistamine või ümbervormistamine toimub Siseministeeriumi ametnike poolt nende endi initsiatiivil? Miks ei kasutata seda teiste Eesti kodakondsuse taotlejate, näiteks optantide järglaste suhtes?
2. Kuidas on võimalik, et Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus vormistati ümber sünnijärgseks kodakondsuseks ilma ühegi dokumenti esitamata, mis tõendaks tema õigust sellele, samas kui teistelt isikutelt (sh optantide järglastelt) nõutakse, et nad tõendaksid oma õigust Eesti kodakondsusele viimastegi pisiasjadeni koos kõikide asjassepuutuvate dokumentide esitamisega?
3. Ametnike suunamine tegelema ministri isiklike asjadega ja vormistama mitteõiguspärast sünnijärgset kodakondsust on kvalifitseeritav ministri poolse ametiseisundi kuritarvitamisega. Mida kavatsete selles osas ette võtta?
4. Kuna küsimus puudutab siseministrit, siis kuidas tagatakse selle küsimuse erapooletu lahendamine, Andres Anvelti sünnijärgse kodakondsuse saamise seaduslikkuse kontrollimine, vajadusel selle tühistamise menetluse algatamine jne?
5. Kui Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus tühistus tema sünnijärgseks kodanikuks tunnistamisega, kas ta peab juhul, kui sünnijärgne kodakondsus tühistatakse, taotlema uuesti kodakondsust naturalisatsiooni korras?
6. Kui selgub, et niivõrd olulisel ministrikohal oleva isiku sünnijärgne kodakondsus on registreeritud valel alusel või ametiseisundit kuritarvitades, on tegemist mitte ainult skandaaliga, vaid ka otsese julgeolekuprobleemiga. Millisena näete Andres Anvelti võimalust jätkata siseministrina, kui selgub, et tema sünnijärgne kodakondsus ei ole saadud õiguspäraselt?
7. Avalikkuses on tekitanud imestust, et valitsuse liige ei ole andnud üldsusele sisulisi selgitusi tema suhtes kerkinud väga põhimõttelistes küsimustes. Milline peaks olema nii ministri kui valitusese käitumine selliste juhtumite puhul? Kas peate vaikimist ja küsimuse ignoreerimist õigeks?
Lugupidamisega
Henn Põlluaas, Riigikogu liige
Allikas: Henn Põlluaasa blogi.
Siseminister Andres Anvelti kodakondsuse küsimus endiselt luubi all