Lõuna-Eestil on tarvis oma keele säilitamiseks ning kasutuse taastamiseks autonoomiat. Eesti riigi sees on võimalik luua Lõuna-Eesti autonoomne piirkond, kus kehtib riigikeelena lõunaeesti keel, kuid kohaliku keelena igas vallas tolle piirkonna ajalooline keel, kirjutab ettevõtja Koit Pärn nii eesti, kui ka lõunaeesti keelses arvamusloos.
Mahavaikitud rahvus ja välja surutud keel
Mõne aja eest pidasid paljud eestlased taasiseseivumispäeva. See pani mind mõtlema tolle peale, et praegune Eesti ei ole mitte väga kaua olnud ühtne riik ja üks rahvas ning Eestis elab ka teine põlisrahvas peale eestlaste.
Ometi on selle teise põlise rahva olemasolu maha vaikitud ja selle rahva keelel puudub riiklik tunnustus, seda keelt on innukalt välja surutud kogu Lõuna-Eestist, mitte ainult Võrumaalt, aga ka Tartumaalt, Viljandimaalt, Pärnumaalt, Põlvamaalt, Valgamaalt alates Eesti Vabariigi loomisest 1918. aastal.
Eesti keele, see tähendab Tallinna keele kõnelemist edendati Lõuna-Eestis juba varem, isegi juba 19. sajandil. Lõunaeesti keelt nimetati varem Tartu keeleks, kuid 19. sajandi lõpuks ei olnud Tartu enam nii tartukeelne kui varem ning keelt hakati nimetama võru keeleks.
Oluline viga põhiseaduse preambulis ja keeleseaduses
Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis on lause "mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade". See lause eirab lõunaeesti rahvuse ja keele olemasolu ning ei pane eesmärgiks lõunaeesti keele säilimise (lisaks eesti keele säilimisele). Ka keeleseaduse jaoks ei ole lõunaeesti keelt olemas, keeleseadus ei paku sellele mingit kaitset.
Lõunaeesti keele käekäik alates Eesti Vabariigi loomisest tänaseni
Lõunaeestlased said omakeelset haridust kuni Eestimaa ja Põhja-Liivimaa liitmiseni, samuti kasutati lõunaeesti keelt koolis kuni 1930ndate ja 1940ndateni, mil vastloodud Eesti Vabariik hakkas lõunaeesti keelt naeruvääristama, alavääristama ja keelama selle kasutamist ametlikus asjaajamises ning koolides. Eesti Vabariigi poliitikat lõunaeesti keele suhtes jätkasid punased haritlased Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi aegu, naeruvääristamine jätkus, lõunaeesti keel oli paremal juhul keel, milles anekdoote kirjutati. Praeguse Vabariigi ajal ei toimu otsest alavääristamist, aga riik ei ole teinud midagi selleks et lõunaeesti keele kasutust taastada.
Lõunaeesti rahvuse seisukohast on ainult loomulik, et lõunaeestis käib kogu elu, haridus ja valitsemine lõunaeesti keeles.
Lõunaeestikeelsed peavad olema ka Tartus asuvad ülikoolid Selleks et taastada lõunaeesti rahvuse oma keele kasutus, on tarvis poliitilist otsust – olgu see siis Eesti Vabariigi poolt, või Lõuna-Eesti rahva valitud omavalitsuste otsust –, et anda lõunaeesti keelele esimene koht, muuta see nii hariduskeeleks alates lasteaiast kuni ülikoolini, omavalitsuste töökeeleks, ettevõtete töökeeleks, politsei ja kohtute töökeeleks, keeleks, milles kirjutatakse ja kõneldakse ajalehtedes ja televiisioris, sotsiaalmeedias.
Lõuna-Eesti autonoomia
See kõik on loomulik, praegune eesti keele valitsemine lõunaeestis on aga ebaloomulik. Lõuna-Eestil on oma keele säilitamiseks ning kasutuse taastamiseks tarvis Lõuna-Eesti autonoomiat. Eesti riigi sees on võimalik luua Lõuna-Eesti autonoomne piirkond, kus kehtib riigikeelena lõunaeesti keel, kuid kohaliku keelena igas vallas tolle piirkonna ajalooline keel.
Riigikeeleks võib võtta vanapärase võru keele kui kõige iseloomulikuma lõunaeesti keele või luua ühine lõunaeesti kirjakeel tartu-võru/seto-mulgi kattuva osa peale, näiteks Otepää keele peale.
Samuti on lõunaeestlaste tagasitoomiseks välismaalt ja Tallinnast vajalik majandusliku eripiirkonna loomine, kus on madalamad maksud, madalamad energiahinnad, mis elavdavad majandust, tugevdavad Lõuna-Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning võimekust kaupa riigist väljapoole müüa.
Keelekatkestus – miks keelt ei ole edasi antud?
Lõunaeesti keele naeruvääristamine ning selle keelamine koolides viis selleni, et väga paljud lõunaeestlased, sealhulgas minu vanaisa tegid teadliku otsuse oma keelt mitte kõneleda oma laste ja lastelastega. Ikka selleks, et neil elus lihtsam oleks, olles veendunud, et lastel ja lastelastel ei ole oma keelega midagi peale hakata ja puuduvad väljavaated.
Aga miks nad nii arvasid? Sest nii esimene vabariik, kui Eesti NSV kui ka praegune vabariik on teinud poliitilise otsuse teha põhjaeesti keelest keel, milles omandatakse Lõuna-Eestis haridust. Enne säärast poliitilist otsust Esimese Vabariigi ajal oli lõunaeesti keele kasutamine hariduses, asjaajamises, kohtutes loomulik.
Mida teha? Selleks et taastada loomulik olukord on vaja teha haridus kogu Lõuna-Eestis täielikult lõunaeestikeelseks. Kõige puhtam lõunaeesti keel on praegusel ajal võru keel, olles säilitanud nii ülesehituse, häälduse kui sõnavara.
Lasteaiad, lastesõimed, koolid, ülikoolid peavad kõik muutuma lõunaeestikeelseks. Teiste väikerahvaste ja ka pisut suuremate rahvaste kogemus näitab et ainult osa koolide oma rahva keelseks muutmine (Wales) või ainult oma rahva keele üheks õppeaineks muutmine (Iirimaa) ei ole piisav selleks, et keele kasutus tuua tagasi kogu rahvale.
Töötab see, kui kõik koolid muutuvad lõunaeestikeelseks – seda võib näha Iisraeli näitel. Juudid, kes peamiselt oskasid oma keeles ainult lugeda, aga ei kasutanud seda igapäevaselt, hakkasid omi lapsi õpetama heebrea keeles ning ka ise seda harjutama ja selles kõnelema.
Nii toodi heebrea keel tagasi surnuist. Lõunaeesti keel ei ole veel surnud, aga kõige noorema põlvkonna seas on väga vähe neid, kelle jaoks see on emakeel. Seda saab ja peab muutma.
Miks teha? Selle pärast et see keel on meie, lõunaeestlaste keel. Me oleme omaette rahvus. Jumal on andnud meile oma keele selleks, et me teda austaksime ja väljendaksime omas keeles. Jumala väljendamine ja austamine on ka eesmärk, mille jaoks Jumal inimese lõi (peale selle et inimese kaudu lüüa oma vaenlast Saatanat ja ta alistada inimese kaudu).
See ei ole väike asi, et meil on oma keel. Pauluse esimeses kirjas korintlastele kirjutab ta:
"Nõnda ka teie, kui te keelt kasutades ei anna selge tähendusega sõnu, kuidas siis võib mõista, mida räägitakse? Te räägite siis ju tuulde. Niipalju kui maailmas ongi keeli, ükski neist ei ole kõlatu. Kui ma nüüd ei tea kõne tähendust, siis olen ma rääkijale umbkeelne ja rääkija on minule umbkeelne."
Meie omal keelel on oma kõla, oma hääldus, oma sõnavara, oma ülesehitus ja sõnadel lausetel oma tähendus. See on Jumala and mida peame kasutama. Võru keel ja eesti keel jagavad vaid 18,7 % sõnavara Palusin kunstintellektil võrrelda erinevust ja arusaamist rootsi ja norra keele vahel ning võru ja eesti keele vahel.
Tehisaru kirjutas:
"Rootsi ja Norra keel jagavad palju rohkem sõnu kui võro ja eesti keel. Rootsi ja Norra keele sõnavara kattub umbes 80–90%, kuna mõlemad pärinevad lähedasest põhjagermaani keelte rühmast ja neil on ühine ajalugu. Võro (lõunaeesti keel) ja tavaline eesti keel (põhjaeesti keelest tulenev) jagavad aga palju vähem sõnu – uuringute järgi on nende põhisõnavara, häälduse ja vormiõpetuse sarnasus vaid umbes 20%, kui võrrelda 20. sajandi keskel räägitud võro keelt tavalise eesti keelega. Kuigi viimasel ajal on võro keelest ja tavalisest eesti keelest sõnu laenatud, jääb põhiline erinevus suureks, kuna need keeled on arenenud eraldi. Rootsi ja norra keel on ka omavahel arusaadavamad kui võro ja eesti keel. Rootsi ja norra keele kõnelejad mõistavad teineteist tavaliselt 80–95% ulatuses kirjalikus keeles ja 60–80% ulatuses rääkides (norralased mõistavad rootsi keelt paremini, eriti kui tegu on bokmåli murdega). Võro ja eesti keele omavaheline mõistmine on ilma eelneva kokkupuute või õppimiseta palju kehvem. Võro keele rääkijad saavad tavalisest eesti keelest sageli hästi aru kooli ja meedia tõttu, kuid tavalise eesti keele rääkijatel on võro keele eripärade (nt vokaalharmoonia, kurguhäälikud, omanäoline sõnavara) tõttu raske sellest aru saada. See erinevus muudab selle keele mõistmise keerulisemaks, justkui oleksid need pigem eraldi keeled kui täielikult arusaadavad murded".
* * *
Mahavaikitõdu rahvas ja vällätsurbõt kiil
Eelä peiväq pall'oq eestläseq hindäperisaamispäivä. Tuu pand' minno tuukõrd mõtlõma pääle, et parhillanõ Eesti olõ-i väega kavva olnu ütine riik ja üts rahvas ja Eestin eläs ka tõnõ põlinõ rahvas päält eestläisi.
Ummõhtõ om tuu tõsõ põlinõ rahva olõminõ maaha vaikitõt ja seo rahva keelel olõ-i riigilist tunnustust, tuud kiilt om innokõistõ vällä tsurbõt kogo Lõuna-Eestist, mitte õnnõ Võromaalt, a ka Tartomaalt, Viländimaalt, Pärnumaalt, Põlvamaalt, Valgamaalt Eesti Vabariigi luumisõst pääle 1918. aastagal.
Eesti kiilt, tuu tähendäs Tal'nan kiilt kõnõlõmist edendedi Lõuna-Eestin joba varrampa, eski joba 19. aastagasaal. Lõunaeesti kiilt kutsuti innemb Tarto keeles, a 19. aastagasaa lõpun es olõ Tarto inämb nii tartokeeline ku inne ja kiilt naati kutsma võro keeles.
Tähtsä viga põh'asäädüse preambulih ja keelesäädüseh
Eesti Vabariigi põh'asäädüse preambuli seen om lausõ "mis piät tagama eesti rahva, keele ja kultuuri alalõhoitmisõ läbi ao". Taa lausõ kae müüdä lõunaeesti rahva ja keele õlõman olõmist ja pand-i tsihis lõunaeesti keele alalõhoitmist (lisas eesti keele alalõhoitmisõlõ). Ka keeleseaduse kotussõ päält olõ-i lõunaeesti kiilt olõman, keelesäädus paku-i tuu jaos määnestki kaitsõt.
Lõunaeesti keele käekäük Eesti Vabariigi luumisõst pääle täämbädse pääväni
Lõunaeestläse saiva uman keelen haridusõ nikani ku Eestimaa ja Põh'a-Liivimaa kuun panti, lõunaeesti kiilt tarvitõdi koolin kooni 1930. ja 1940. aastidõni, ku vahtsõst luudu Eesti Vabariik naas' lõunaeesti kiilt naardma, alandama ja keeldmä tuu pruukmist ammõtligun asjaajamisõn ni koolin. Eesti Vabariigi poliitikat lõunaeesti keele vasta jakkusõ verevä haritlasõ Eesti Nõvvokogo Sotsialistlidsõ Vabariigi aigu, naarutaminõ jakkus, lõunaeesti kiil oll' parõmbal juhul kiil, kon anõkdoote kirotõdi. Parhilladsõ Vabariigi aigu õkva alavääristämist ei tetä, a riik olõ-i tennü midägi tuu jaos, et lõunaeesti keele pruukmist tagasi saia.
Lõunaeesti rahva poolõst om õnnõ loomulik, et lõunaeestin käü kõik elo, haridus ja valitsõminõ lõunaeesti keelen.
Lõunaeestikeelitsit piät olõma ka Tarton olõvaq ülikuuliq. Tuu jaos, et taastada lõunaeesti rahva uma keele pruukminõ, om vaia poliitilist otsust, olkõ tuu sis Eesti Vabariigi puult, vai Lõuna-Eesti rahva valituisi umavalitsusõ otsust- et anda lõunaeesti keelele edimäne kotus, tetä tuust nii hariduskeele latsiaiast ülikoolini, umavalitsusõ tüükeele, ettevõtmiisi tüükeele, politsei ja kohtu tüükeele, keele, minka kirotõdas ja kõnõldas aolehtin ja televiisorin, sotsiaalmeediän. Seo kõik om loomulik, parhillanõ eesti keele valitsõminõ lõunaeestin om ebaloomulik sais.
Lõunõ-Eestin om vaia umma kiilt alalõ hoita ja pruukmisõ taastamisõs om vaia Lõunõ-Eesti autonoomiat. Eesti riigi seen om võimalik tetä Lõunõ-Eesti autonuum piirkund, kon om riigikeeles lõunaeesti kiil, a kotusõkeeles egän vallan tuu piirkunna aoluulik kiil. Riigikeeles või võtta vanaperätset võro kiilt ku kõgõ iseloomulikumbat lõunaeesti kiilt vai tetä ütine lõunaeesti kiräkiil tartu-võro/seto-mulgi katva osa pääle, näütüses Otepää keele pääle. Niisamatõ, lõunaeestläisi tagasi toomisõs vällämaalt ja Tal'nast, om vaia luuda majanduslik eräala, kon ommaq madalambad massuq, madalambad energiähinnäq – miä elostavaq majandust, kimmämbäs tegeväq Lõunõ-Eesti ettevõtmiisi konkurentsivõimõ ni võimaluisi kaupa riigist vällä müümä.
Keele-kakõhus- mille kiilt ei olõ edesi antu?
Lõunaeesti keele naarutaminõ ni tuu keelemine koolin vei sinnä, et väega pall'o lõunaeestläse, ka mu vanaesä tekk' tiidläse otsussõ umma kiilt mitte kõnõlda ummi latsi ja latsõlatsõga- iks tuuperäst, et näil elon lihtsämb olõssi, olõman kimmäs, et latsil ja latsõlatsil olõ-i uma keelega midägi tetä, olõ-i välläkaemisõ.
A mille nä nii arvasõ? Selle et nii edimäne Vabariik, ku Eesti NSV ku ka parhillanõ Vabariik omma tennü poliitlidsõ otsussõ tetä põh'aeesti keelest keele, minka Lõuna-Eestin haridusõ saa. Inne säänest poliitilist otsust Edimädse Vabariigi aigu oll' lõunaeesti keele pruukminõ haridusõn, as'a-ajamisõn, kohtun loomulik. Midä tetä?
Et luuduslinõ sais tagasi saia, om vaia tetä haridus terven lõunaeestin tävveste lõunaeesti keelen. Kõgõ puhtamb lõunaeesti kiil om parhilla võro kiil, olõman alalõ hoitnu nii ehitüse, hääldüse ku sõnavara.
Latsiaiu, latsiaiu, kooli, ülikuuli piät kõik muutuma lõunaeestikiilses. Tõisi väiku rahvidõ ja ka tsipakõsõ suurõmbidõ rahvidõ kogõmus näütäs, et õnnõ osidõ kooli uma rahva keeles tegemine (Wales) vai õnnõ uma rahva keele ütes oppusõ ainas tegemine (Iirimaa) ei olõ küländ tuus, et keele pruukminõ tagasi tuua kõgõ rahvalõ.
Tüütäs tuu, ku kõik kooli muutuva lõunaeesti kiilde- tuud või nätä Iisraeli näütüsel. Juudiq, kiä inämbüisi õnnõ mõistva uman keelen lukõ, a es pruugiq tuud egäpäävätselt, naksi ummi latsi opma heebrea kiilt ja ka esiq tuud har'otama, tuuga kõnõlõma, niimuudu toodi heebrea kiil tagasi koolnuist. Lõunaeesti kiil olõ-i viil koolnu, a kõgõ noorõmba põlvõ siän om väega veidü noid, kelle jaos seo om imäkiil. Tuud saa ja piät muutma.
Mille tetä?Selle et seo kiil om mi, lõunaeestläisi kiil. Mi olõmi umaette rahvas. Jummal om meile uma keele andnu, et mi tedä avvusta ja umal keelel vällä näüdädä. Jumala vällänäütämine ja avvustaminõ om kah tsiht, mille jaos Jumal inemise luudi (päält tuu, et inemise kaudu lüvvä uma vaenlasõ Saatana ja tä alistada inemise kaudu).
Tuu olõ-i väiku asi, et meil om uma kiil. Paulus kirotas edimädsen kirän korintilaisilõ:
"Niisamatõ ti kah, ku ti keelega ei kõnõlõq selgeid sõnnu, kuis saa arvo, midä kõnõldas? Ti sõs kõnõlõt jo tuulõga. Maailman om pall'o kiili, no ütski näist olõ-õi ilma helüdäq. A ku ma keele tähendüst mõista-i, sõs olõ ma kõnõlõjalõ võõras ja kõnõlõja om mullõ võõras."
Mi umal keelel om uma helü, uma hääldüs, uma sõnavara, uma ehitüs ja sõnal lausõh uma tähendüs. Tuu om Jumala and, midä piämi pruukma. Võro keele ja eesti keele ütine sõnavara om õnnõ 18,7% Lassi kunstmudsu võrrõlda vaiht ja arvo roodsi ja norra keele ja võro ja eesti keele vaihõl.
Kunstmudsu kirotaq:
"Roodsi ja norra kiil jaga pall'o inämb sõnno ku võro ja eesti kiil. Roodsi ja norra keele sõnavara kattus umbõs 80-90%, selle et mõlõmba tulõva lähkült põh'a-germaani kiili rühmäst ja näil om ütine aolugu. Võro (lõunaeesti kiil) ja harilik eesti kiil (põh'a-eesti keelest peri) jagava külh pall'o veidemb sõnno – uurmiisi perrä om näide põhisõnavara, hääldüse ja vormioppusõ sarnanõminõ õnnõ umbõs 20%, ku võrrõlda 20. aastagasaa keskpaigan kõnõldu võro kiilt hariligu eesti keelega. Kuigi perämädsel aol om võro keelest ja hariligõst eesti keelest sõnnu lainat, jääs põhivahe suurõs, selle et neo keele omma arõnõnu eräle. Roodsi ja norra kiil omma ka umavaihõl mõistõdu inämb ku võro ja eesti kiil. Roodsi ja norra keele kõnõlõja saava ütstõsõst hariligult arvo 80-95% ulatusõn kiräkeelen ja 60-80% ulatusõn kõnõldõn (norra inemise saava roodsi keelest parõmbahe arvo, esieränis ku tegemist om bokmåli murdõga). Võro ja eesti keele umavaihõl arvo saaminõ om ilma inne kokkoputmisõ vai opmisõta pall'o kehvemb. Võro keele kõnõlõja saava hariligust eesti keelest sakõstõ häste arvo kooli ja meediä peräst, a hariligu eesti keele kõnõlõjil om võro keele esierälise (nt vokaalharmoonia, kurguhellüq, ummamuudu sõnavara) peräst rassõ tuust arvo saia. Tuu vaihtus tege noidõ kiili arvo saamisõ rassõmbas, nigu olõssi nuu inämb eräle kiili ku tävveligult arvo saava murdõ".