Vabamüürluse tõeline vaenulikkus ja oht ning selle organisatsiooni range salatsemise põhjus peitub Püha Tooli vastases vihas ning nende kavatsuses hävitada Kirik paavstluse hävitamise kaudu, kirjutab kolumnist Raymund Maria. Sellest tulenevalt selgitab ta lugejatele, miks paavstid on läbi kiriku ajaloo vabamüürluse kõige karmimal viisil hukka mõistnud.
Paljud katoliiklased arvavad, et vabamüürlus on heatahtlik majanduslik institutsioon, millega liitumine on vajalik selleks, et tõusta ametiredelil, samaaegselt toetades heategevuslike ettevõtmisi, mis leevendavad vaesust ning aitavad meil areneda inimlikuma ja sallivama ühiskonna suunas, mis on kantud vabaduse, võrdluse ja vendluse vaimust.
Haritumad katoliiklased aga teavad, et kirik keelab seotuse ja liikmelisuse massoonlike loožidega, kuigi mõned, kes väidavad, et nad on ühtlasi nii katoliiklased kui ka vabamüürlased, kuulutavad, et loož ei ole kiriku suhtes vaenulik. Nende väitel on ammu aeg, et Rooma lõpetaks vabamüürlaste tagakiusamise, kaotades keelu, mis ei luba katoliiklastel vabamüürlastega liituda.
Viimaks on need, kes näevad massoonliku looži usu ohtliku vaenlasena, millele tuleb tugevalt vastu seista, mida tuleb hukka mõista ning mille vandenõu nii tsiviilühiskonna kui ka kiriku vastu tuleb paljastada.
Nende viimaste vabamüürluse vastaste hulka kuuluvad ka paljud paavstid, kes on mõistnud vabamüürluse kõige karmimal viisil hukka alates selle esilekerkimisest 18. sajandi alguses.
Rooma esimeses vastuses massoonlike loožide esilekerkimisele pidas paavst Clemens XII oma 1738. aasta paavstlikus bullas [paavsti läkitus – toim.] "In Eminenti" vabamüürlust niivõrd tõsiseks probleemiks ning liikmelisust selles nii ohtlikuks, et ta kehtestas automaatse ekskommunikatsiooni [kirikust väljaheitmise – toim.], latae sententiae, igale katoliiklasele, kes vabamüürlastega liitub.
Ekskommunikatsiooni alt vabastamine oli reserveeritud Pühale Toolile; hilisemad paavstid nõudsid, et katoliiklane, kes oli loožiga liitunud, ütleks oma piiskopile ka teiste katoliiklaste nimed, kelle kohta ta teadis, et nad on samuti vabamüürlased.
Clemens XII ekskommunikatsiooni otsust uuendasid järgnevad paavstid mitmel korral selgesõnaliselt. See kirjutati sisse ka 1917. aasta kanoonilise õiguse koodeksisse ning kuigi seda ei mainitud otseselt 1983. aasta koodeksis, andis Usudoktriini Kongregatsiooni (CDF) eriline sekkumine ja selgitus dokumentidega "Deklaratsioon massoonlike ühenduste kohta" ja "Kristliku usu ja vabamüürluse lepitamatus" selged suunised selle kohta, et kiriku distsipliin ja otsus vabamüürluse osas on jäänud muutumatuks alates 1917. aasta koodeksist.
See sekkumine viitas selgesõnalisele ekskommunikatsiooni kinnitamisele CDF-i poolt 1981. aastal dokumendis "Deklaratsioon vabamüürlasteks hakanud katoliiklaste staatuse kohta". Seega jättis CDF selle karistuse jõusse ning see kehtib veel tänase päevani.
Miks on aga viimase kolme sajandi paavstid vabamüürluse nii tugevalt hukka mõistnud? Miks on nad kehtestanud karistusena ekskommunikatsiooni, mille määramine on reserveeritud Pühale Toolile, igale katoliiklasele, kes massoonliku loožiga liitub?
Oma entsüklikas [paavstlik ringkiri – toim.] "Humanum Genus" on paavst Leo XIII ära toonud mitmeid fundamentaalsed põhjuseid, miks vabamüürlus on kristlusega lepitamatuna hukka mõistetud. Kolm nendest põhjustest on pühendunud katoliiklase jaoks eriti märkimisväärsed.
Täielik salatsemine: verevanded ja vandenõud
Esmalt vannuvad kõik vabamüürlased saladusi hoida. Hoiatades katoliiklasi massoonliku loožiga liitumise eest, tõi Leo XIII välja massoonliku salatsemise tõsiduse kui esimese viite vennaskonna fassaadi taga peituvatele rohkem kuritegelikele kavatsustele:
"Kandidaatidel kästakse üldiselt lubada – ei, hoopis erilise vandega vanduda – et nad ei avalda mitte kunagi ega mingil viisil [vabamüürluse] liikmeid, salasõnu ega arutatud teemasid." Milleks selline salatsemine? Milleks karta, et liikmed ja plaanid võivad saada paljastatud?
"Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks," õpetab meie Issand pühakirjas. "Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas." (Jh 3:20-21)
Paljastamine on igasugu organiseeritud kuritegevuse suur hirm. Suur salatsemine, kuigi see pole absoluutne tõestus, on kindlasti kõnekas märk sügavamast ja kurjemast kavatsusest.
Massoonlik loož mitte ainult ei lase kõikidel oma liikmetel vanduda vaikimisvannet, vaid peidab ka oma madalama astme liikmete eest palju asju, mis on teada kõrgema astmega liikmetele ja on nende poolt kavandatud. Sel viisil aitab salatsemine kaitsta looži initsieerimata uskmatu eest ning eraldab madalama astme plebeisid kõrgematest liikmetest.
Taaskord hoiatas Leo XIII kavalalt, et "on palju asju nagu näiteks müsteeriumid, mille puhul kehtib range reegel, et neid tuleb äärmiselt hoolikalt peita, mitte ainult võõraste eest, vaid ka väga paljude liikmete eest. Samuti tuleb peita ka nende salajasi ja lõplikke kavatsusi, nende kõrgeimate juhtide nimesid ning teatud salajasi siseringi kohtumisi ja samuti neil langetatud otsuseid ning viise ja vahendeid, kuidas neid teostatakse." Sellisel viisil on kõik vabamüürluse puhul saladusega looritatud.
Sellise salatsemise tõeline mõju on see, et looži madalamad liikmed võivad muutuda kõrgemate liikmete kriminaalsete plaanide tahtmatuteks tööriistadeks, omades nendest plaanidest vähest või koguni mitte mingisugust teadmist.
Massoonliku salatsemise siduvat iseloomu, mis selliseid plaane kaitseb, ei võeta loožis kergekäeliselt: vanded, mida vannutakse, on verevanded, mille puhul mees kaotab oma elu, kui ta reedab oma kaasmüürlaste salajased tegevused või keeldub allumast oma ülemusele.
Leo XIII kirjeldused sellest kriminaalsest orjusest, millesse mehed massoonliku loožiga liitudes satuvad, paljastavad selle suguluse Itaalia maffiaga. Ning see sugulus võib olla palju lähedasem kui üldiselt mõistetakse, lähtudes kavatsusest tagada endale karistamatus kuritegude osas, ähvardades piinarikka surmaga kõiki, kes võiksid neid reeta.
"Ning selleks, et saada liikmeks," kirjutas paavst, "on vajalik, et kandidaadid lubaksid olla ning ka oleksid siitmaalt rangelt kuulekad oma juhtidele ja isandatele ülima alluvuse ja truudusega ning oleksid valmis täitma nende käske, mil iganes nad neid vähimalgi määral väljendavad; või kui nad neid ei täida, siis olema valmis vastu võtma kõige karmimaid karistusi ning koguni surma."
"Ning on tõsiasi, et kui leitakse, et keegi on seda sekti reetnud või keeldunud käskude täitmisest, siis teda reeglina karistatakse ning seda tehakse sellise jultumuse ja osavusega, et salamõrvar pääseb väga sageli tabamatult ega kanna oma kuritöö eest karistust."
Mõistes hukka selle alluvussuhte, millele massoonliku vande andmine looži liikmed taandab, kurtis Leo XIII:
"Elada teeskluses ja soovida püsida peidus; siduda mehi nagu orje kõige karmimate sidemetega ning andmata ühtegi piisavat põhjust; kasutada mehi, kes on orjastatud kellegi teise tahtele ükskõik millise teo sooritamiseks; relvastada mehe parem käsi verevalamiseks pärast karistamatuse tagamist selle kuriteo eest – kõik see on koletult loomuvastane."
See kõik jääb väga kaugele sellest vabadusest, võrdsusest ja vendlusest, mida vabamüürlus uhkelt kuulutab.
Selgelt väljendatud kavatsus hävitada kirik ning eelkõige paavstlus
Samas vabamüürluse tõeline vaenulikkus ja oht ning selle range salatsemise põhjus peitub Apostelliku Tooli vastases vihas ning nende kavatsuses hävitada kirik paavstluse hävitamise kaudu. See oli selge juba Leo XIII ajal ning seda väljendati dramaatiliste avalike protestidega Roomas paavstide Pius X ja Benedictus XV valitsemise ajal.
Leo XIII kirjutas 1884. aastal seoses vabamüürlaste seotusega paavstlike riikide kukutamisel ning nende tööga selle nimel, et eemaldada kiriku mõju kõikjalt tsiviilühiskonnast eesmärgiga viimaks hävitada ka paavstlus:
"Püha Tool ja paavst on olnud pikka aega nende vaenulike ringkondade sihtmärgiks. Peale seda kui paavstilt valelike ettekäänete alusel võeti tema vabaduste ja õiguste säilimise garantiiks olnud ajalik võim, on mitmelt poolt tekitatud raskuste tõttu jõutud ebaõiglase ja talumatu olukorrani. Täna on nende sektide esindajad jõudnud selleni, et kuulutavad avalikult seda, mis on olnud juba pikka aega nende kavatsuseks: et on kätte jõudnud hetk Rooma paavstide püha võim likvideerida ning hävitada Jumala enda sisse seatud paavstlus täielikult. Kui soovitakse veel lisatõendeid, siis nii minevikus kui üsna viimasel ajal on mitmed sekti kuulunud inimesed kinnitanud seda fakti, et vabamüürlaste selge tahe on katoliiklust äärmise järjekindluse ja halastamatusega taga kiusata, kindla kavatsusega mitte peatuda enne, kui on täielikult hävitatud kõik paavstide poolt asutatud religioossed institutsioonid."
Vabamüürlaste salatsemise eesmärgiks pole midagi vähemat kui Rooma-Katoliku Kiriku varemetesse paiskamine läbi paavstluse hävitamise.
Sellist vihkamist Roomas asuva paavstitooli vastu näidati avalikult 1917. aastal, kui vabamüürlased tähistasid oma asutamise kahesajandat aastapäeva marssides Vatikanis Püha Peetruse väljakule plakatitega, millel kuulutati, et "Saatan peab Vatikanis valitsema. Paavstist saab tema ori.".
Seda sündmust nägi isiklikult pealt püha Maximilian Kolbe, kes asutas seejärel liikumise Militia Immaculatae, et võidelda vabamüürlaste kiriku vastaste rünnakute vastu ning töötada nende pöördumise nimel.
Pärispatu, lunastuse ja üleloomuliku ilmutuse eitamine
Viimaks, võttes arvesse vabamüürlaste selget kavatsust hävitada kirik ja paavstlus, levitavad nad doktriine, mis on otseselt katoliku usu vastased. Nad eitavad jõuliselt pärispattu ja igasugust jumalikku ilmutust.
Selle asemel on vabamüürlased, kes järgivad valgustusajastu ratsionalistlikke filosoofe, arusaamal, et inimmõistus on ülim kohtunik kõigis asjus ning inimloomus ei kaldu patu poole ega vaja Kristuse lunastavat armu.
Peaks olema selge, et pärispatu eitamine tähendab paratamatult kogu lunastustöö eitamist, mis viidi täide läbi Kristuse lihaks saamise, surma ja surnuist ülestõusmise, sest ilma pattulangemiseta puudub vajadus ka lunastamise järele.
Pärispatu ja Kristuse lunastuse eitamise fundamentaalne alus asub aga üleloomuliku ilmutuse eitamises vabamüürlaste poolt. See eitus muudabki massoonliku looži niivõrd vaenulikuks kiriku suhtes. Nagu Leo XIII paljastas:
"Nad eitavad, et Jumal võib olla midagi [ilmutanud ja] õpetanud. Nad ei tunnista mingeid religioosseid dogmasid ega tõde, mida inimmõistus ei suuda hoomata ega ühtegi õpetajat, keda tuleks uskuda ainuüksi tema ametile kuuluva autoriteedi tõttu. Ning kuna Katoliku Kiriku eriliseks ja eksklusiivseks kohustuseks on Õpetusameti autoriteediga defineerida ja edastada jumalikust ilmutusest tulenevat õpetust ja ustavalt ning rikkumatult hoida õndsuseks hädavajalikke taevalikke ande, siis on just Kirik see, kelle vastu nende raevukad ja vägivaldsed rünnakud on suunatud."
Pärast inimmõistuse ja loomuliku korra kõrgele pjedestaalile asetamist valgustusajastu poolt ning pärast usu ja kogu üleloomuliku armu eitamist ei suuda vabamüürlased taluda kiriku jumaliku autoriteedi positsiooni doktriini ja moraali õpetamisel ega jumaliku abi andmisel läbi sakramentide armu.
Lükates tagasi üleloomuliku ilmutuse kui inimmõistuse solvamise, eitavad vabamüürlased sellest tulenevalt ka inimese vajadust lunastuse järele, kuna just läbi ilmutuse teame me Aadama patu kohta, mis tekitas vajaduse lunastaja järele.
Leo XIII väljendas selgelt, et selline pärispatu eitamine viib paratamatult moraalse allakäiguni nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil:
"Paraku on inimloomus pärispatust haavatud ning seetõttu palju vastuvõtlikum pahedele kui voorustele, mistõttu on vooruslik elu täiesti võimatu, kui hinge korratuid mäslemisi ei kammitseta ja ihasid mõistuse juhtimisele ei allutata. Selles konfliktis tuleb sageli põlata ära maised asjad ning allutada end raskele tööle ja kannatusele, et mõistus võiks võidule pääseda. Kuid naturalistid ja vabamüürlased ei oma vähimatki usku neisse tõdedesse, mida me oleme tundma õppinud Jumalalt saadud ilmutuse läbi, nad eitavad inimkonna esivanemate pattulangemist ning sellest tulenevalt ka seda, et vaba tahe on nõrgestatud ja pahedele kalduv. Vastupidi, nad ülehindavad inimloomuse võimsust ja täiuslikkust ning pidades seda õigluse ainsaks allikaks ja juhiks, ei suuda nad mõista, et inimloomuse mässumeelsuse võitmiseks ja tema ihade juhtimiseks on hädavajalik viibida pidevas võitluses ja näidata selles üles suurimat püsivust."
Rõhutades seda, kuidas moraali korrumpeerimine aitas kaasa vabamüürlaste suurele eesmärgile saavutada kontrolli inimeste üle, seostas Leo XIII seda nende plaanide äärmise salastatusega:
"Kuna taolistele kavalatele ja alatutele meestele kuuletuvad kergelt tavaliselt need, kelle vaim on ihadest ja kirgedest nõrgestatud, on vabamüürlaste sektis leidunud mitmeid isikuid, kes on põhjalikult kavandanud ja esitanud plaanid, kuidas kasutada süstemaatiliselt kõiki vahendeid võimalikult suurte masside joovastamiseks piiramatute pahedega, et selle eesmärgi saavutamisel oleksid massid täielikult nende võimuses kuulekate vahenditena ükskõik milliste jultunud plaanide elluviimiseks."
Ühiskonna moraalne mandumine ühest küljest lähtub vabamüürlaste poolt selgelt väljendatud pärispatu eitamisest ning teisalt teenib see ühtlasi mugavalt vabamüürlaste eesmärki kasutada inimesi ära kriminaalsete tegude sooritamiseks.
Ühildamatus katoliiklusega
Miks on siis paavstid vabamüürluse hukka mõistnud? Kuna massoonlik loož asutati selge eesmärgiga hävitada Katoliku Kirik ja Rooma Apostellik Tool, kuna nad eitavad pärispattu, Kristuse lunastust, armu vajalikkust ning üleloomuliku ilmutuse kogu reaalsust.
Sundides oma liikmeid verevannetega kõige rangemale salatsemisele peidavad vabamüürlased oma lõplikke eesmärke välise heatahtlikkuse fassaadi taha, kiideldes seejuures oma ühendustest kui vennaskondadest.
Ei tohiks tulla üllatusena, et paavstid on hoiatanud usklikke katoliiklasi nii tungivalt massoonliku looži ohtude eest, mõistes selle organisatsiooni kõige jõulisemal viisil hukka ning kehtestades sellega liitujatele karistuseks ekskommunikatsiooni ehk kirikus välja arvamise.
Vabamüürlaste loomuomast kokkusobimatust katoliku usuga väljendas ehk kõige selgemalt paavst Leo XIII oma entsüklika "Humanum Genus" lõpus:
"Mitte keegi, kes hindab kõrgelt katoliiklase nime ja peab kalliks igavest õndsust, ei või mitte ühelgi tingimusel vabamüürlaste sektiga liituda. Mitte keegi ärgu lasku end petta nende võltsist aumehelikkusest. Mõned inimesed võivad tõemeeli uskuda, et vabamüürlaste nõuetes pole formaalselt midagi sellist, mis läheks vastuollu religiooni pühaduse ja tavadega. Kuna kõik selle sekti aluspõhimõtted ja tegevuse eesmärk on pahelised ja kriminaalsed, ei saa nendega liitumist või nende mingil viisil abistamist lubada."
Raymund Maria artikkel avaldati algselt väljaandes LifeSiteNews. Tõlkis Martin Vaher. Artikli tõlkimisel oli abiks Marju Õunpuu poolt tõlgitud paavst Leo XIII vabamüürluse vastane ringkiri "Humanum Genus", mis on samuti Objektiivis täismahus avaldatud.