Pärast Ukraina sõjast tingitud gaasiimpordi lõppu Venemaalt võib Euroopa liikuda omakorda sõltuvusse USA gaasist.
Euroopa otsib käsi väänates alternatiivseid gaasitarneallikaid, vahendab Die Welt. Paraku on valikuvõimalused ahtad. Sellele osutab Kölni ülikooli energiateaduste instituudi (EWI) läbi viidud uuring Euroopa gaasituru tulevikust. Uuringu tulemus: kütusetarnes asendab sõber vaenlase, kuid sõltuvus kui selline jääb.
EWI meeskond modelleeris projektijuhi Eren Çami juhtimisel kuus stsenaariumi, kuidas arenevad torugaasi võimalused vastavalt nõudlusele ja Venemaa valmidusele torugaasi tarnida.
Uuringu autorid analüüsivad ka veeldatud maagaasi võimalusi, mida tankerlaevadega Euroopasse toodaks. Seetõttu on veeldatud maagaasi ehk LNG maailmaturu arengud Euroopa energiavarustuse suhtes otsustavad juhul, kui gaasitarne Venemaalt täielikult lõpeb.
Viimasel juhul on kolmel järelejäänud torujuhtmekoridoril Norrast, Aserbaidžaanist ja Alžeeriast väga suur koormus, tõdevad uuringu autorid. "Venemaa 147 miljardi kuupmeetri gaasiimpordi asendamine võib tõsta tarnekoguseid Norrast ja Aserbaidžaanist maksimaalselt 25 protsenti," seisab uuringus.
Praeguste hinnangute kohaselt saab Norra tõsta tootmist kuni aastani 2028, pärast seda tootmine langeb. "Import Põhja-Aafrika ekspordiriikidest ilmselt langeb, kuna tänu eeldatavale majanduskasvule kohapealne nõudlus suureneb."
Kui Euroopa maagaasi nõudlus jääb praegusele kõrgele tasemele, siis tõusevad märkimisväärselt LNG tarned USA-st. Ameeriklaste gaasitarne Euroopasse võib kuuekordistuda tänaselt 22 miljardilt kuupmeetrilt 136 miljardi kuupmeetrini.
Sellega muutub USA osa Euroopa gaasiekspordis 40 protsendiseks, järgneks Norra 20 protsendiga. Ülejäänud 40 protsenti jaguneks selliste LNG-eksportööride vahel nagu Nigeeria, Iisrael, Egiptus, Trinidad ja Tobago ning Senegal.
See omakorda läheb vastuollu praeguse uue poliitikaga vähendada sõltuvust ühest suurest tarnijast ja jaotada riski erinevate importkanalite vahel. Uuringust ilmneb, et vähemalt aastani 2030 jääb Euroopa sõltuvusse domineerivast gaasitarnijast, mis küll Venemaa asemel saab olema USA.
Paljud gaasieksportijad investeerivad vastavalt modelleerimise tulemustele oma energiatarne taristusse. Kuni aastani 2033 võib maailma kogutoodang jõuda 441 miljardi kuupmeetrini. Kuid Euroopa pole siin ainuke importija. Katari kõrbe North Fieldi gaasiväli lisab alates 2026. aastast lisamahte – kuid samas on enamus saabuvast kogusest pikaaegsete lepingutega Aasia klientide poolt juba kaetud.
Eriliselt konkureerib Euroopaga LNG turul maavarade vaene Jaapan. "Võimalik Euroopa lisaimport teistest LNG-d eksportivatest riikidest nagu Austraalia ja Kanada ei ole eeldatavasti märkimisväärne, kuna need eksportijad teenindavad eelkõige Aasia turgu," seisab uuringus.
Geostrateegiliselt ei ole EWI uuringus midagi rõõmustavat. Järelduste kohaselt suunab Euroopa turust ilma jääv Venemaa olulise osa oma gaasiekspordist Hiinasse ja Aasiasse. "Uuring näitab, et eksport Hiinasse kahe- kuni kuuekordistub aastaks 2026." Ehk 60 protsenti Venemaa gaasist läheks edaspidi Hiinasse ja sellega muutub Hiina Venemaa üheks tähtsaimaks kaubanduspartneriks.
Toimetas René Allik