Kolumnist Malle Pärna hinnangul on Eesti ajakirjanduse kaks suurimat probleemi valeinformatsiooni või koguni laimu publitseerimine ning ühiskondlike ebaväärtuste ja pahede liigne esiletõstmine.
Ajaleht on kahtlemata üks inimkonna andekamaid väljamõeldisi. Ta valmib ja ilmub kiiresti, tema levitamiseks on olemas hästi töötav postiasutuste võrk. Ta apelleerib otseselt inimeste uudishimule, ja on selle uudishimu rahuldamises ka eriliselt edukas. Ajalehti loeb enamik inimesi, kui mitte iga päev, siis ometi küllalt sageli ja regulaarselt.
Meie keeles on tal ka väga auväärne nimetus. Aja leht – mitte mingi "uudiste paber", nagu näiteks inglise keeles.
Mis otstarve on ajalehel?
Informatsiooni edasiandmine lugejatele. See informatsioon peaks olema lugejatele võimalikult vajalik ja oluline. Et lugejad saaksid teada, mis toimub meie omal maal, linnas, külas, tänaval, inimeste meeltes, ja ka mujal maailmas, sest me oleme küllalt sarnased. Et needsamad lugejad saaksid ajalehes avaldada ka oma tegemisi, teadmisi ja tähelepanekuid.
Mis peaks olema ajalehe eesmärgid?
Ilmselt lugejate harimine, arendamine, sekka ka mõõdukas lõbustamine, loomuliku uudishimu rahuldamine, inimeste, ühe rahvuse, ühe riigi kodanike omavahelise suhtlemise korraldamine, vajalike ja kasulike mõtete võimalikult kiire ja laialdane levitamine, nii-öelda ühiskondliku teadvuse ja tarkuse kujundamine. Ajalehe eesmärgiks on kindlasti ühes piirkonnas elavate ja ühte keelt kõnelevate inimeste ühendamine teadlikuks ja üheskoos toimivaks kultuurseks kogukonnaks, rahvuseks.
Ajaleht vahendab ka kõiksuguseid kuulutusi ja teateid. Paljud inimesed loevadki enamasti neid lehekülgi, mis neil võimaldavad osa saada toimuvatest üritustest, või midagi osta, müüa, vahetada, kedagi tööle palgata või ise palgatud saada, kasvõi sõpra leida.
Nende inimeste jaoks, kes ajalehti teevad, on kahtlemata üheks oluliseks eesmärgiks soov endale raha teenida võimalikult meeldiva, jõukohase tegevuse kaudu. Selles pole midagi halba ega imelikku. Enamik inimesi ju teeb mingisugust tööd, mille eest neile makstakse palka või honorari. Ilma igapäevase leiva teenimise vajaduseta sureks vist igasugune inimtegevus välja. Aga see tegevus, millega ajakirjanik ennast hinges hoiab, peaks olema kasulik nendele, kes ajakirjanikule palka maksavad. Ajalehte on tarvis müüa – mida rohkem seda ostetakse, seda suuremad on ajalehe sissetulekud. Ja ostetakse ju seda rohkem, mida kasulikum on ajaleht ostjale.
Ajalehte ostavad lugejad. See tähendab: ajakirjanikule maksavad palka ajalehe ostjad, lugejad, mitte omanik ega peatoimetaja. Nemad on kasumi saajate hulgas, nendelegi maksab palka lugeja.
Suure osa ajalehe sissetulekutest moodustab ajalehes avaldatav reklaam. Reklaam ei ole huvitatud lugejate vajadustest ega huvidest. Reklaam on huvitatud sellest, et lugeja oleks huvitatud tema poolt pakutavast kaubast või teenusest. See ei ole mitte alati lugejale hädavajalik kaup või teenus, isegi mitte kasulik. Vahel on koguni kahjulik.
Ajakirjanik peab arvestama mõlema sissetulekuallikaga. Ent reklaam on ajalehe tegemisel ikkagi teisejärgulise tähtsusega. Ajalehe peamiseks huviobjektiks on lugeja.
Ajalehe tegijad püüavad mõistatada, missugused on lugeja huvid ja vajadused. Teatud määral püüavad nad küll neid ka ise kujundada, vastavalt omaenda maitsele ja kultuuritasemele. Ent seejuures ei tohi nad unustada, et nad on ikkagi oma lugejate teenijad, mitte isandad. Õpetajagi on ju õpilase teenija, mitte isand.
Peaks olema endastmõistetav, et ajaleht vahendab oma lugejatele TÕDE, mitte tendentslikke ja teatud grupeeringutele kasulikke valesid. Kui ajaleht kaotab lugejate usalduse, siis kaotab ta ka mõtte.
Teatud määral on igal ajalehel oma lugejaskond. Põllumees loeb küllap meelsamini Maalehte kui Sirpi. Päevalehed aga võistlevad omavahel, et saavutada võimalikult suurema hulga lugejate pälvingut.
Iga ajaleht on oma tegijate nägu. Kui omanik ja juhtivad kirjutajad on rohkem huvitatud prominentide eraelust või mingi partei toetamisest kui rahva harimisest, siis on seda ka nende ajalehenumbritest näha.
Ajalehe nägu oleneb selle tegijate haridusest, sotsiaalsest küpsusest ja üldisest kultuuritasemest. Haridus avaldub üldise silmaringi avaruses või kitsuses, olulise ja ebaolulise eraldamise suutlikkuses. Sotsiaalne küpsus ühiskonna vajaduste tunnetamises ja arvestamises, ühiskondlikus vastutustundes. Kultuuritase avaldub suhtumistes ja väljenduslaadis, seega ka keelekasutuses.
Ajaleht peaks järgima eetikat ja esteetikat.
Ajalooliselt on eesti ajaleht olnud rahvahariduse kandja ja levitaja. Mingis osas on ta seda praegugi. Ent suuremas osas, kahjuks, juhib ta lugejaid valede väärtuste juurde.
Lehetegijad vabandavad oma kultuuritust sageli väitega, et lugejad eelistavad labast klatši tõsisele ajakirjandusele. See pole tõsi. Nõukogude ajal ei trükitud üheski lehes kollaseid lugusid, ometi osteti siis ajalehti rohkem kui praegu. Ehkki propagandasse uskujaid oli siis vähem kui praegu.
Meie kollane ajakirjandus on endale lugejad kasvatanud ja kujundanud. Kahju neist puudest, mis sellele ohvriks tuuakse.
Meie ajalehed on kunstlikult suureks paisutatud. Usun, et neljaleheküljeline päevaleht ja kaheksaleheküljeline nädalaleht oleksid meie oludes täiesti piisavad. Hiigelsuured värvilised klantspildid jäägu ajakirjadele. Suurem osa ajalehemahust on paberi raiskamine. Küllap siis oleks ajalehe tellijaid ja lugejaid tunduvalt rohkem kui praegu. Ja poleks karta ajalehe väljasuremist ega postiasutuste likvideerimist.
Kokkuvõtteks: meie ajakirjanduse kaks põhilist kuritegu on:
1. Valeinformatsiooni, kohati koguni rumala laimu publitseerimine, enamasti ilma asjatundliku, tasakaalustava kommentaarita. Kui laimu ohver või keegi, kes teda kaitsta soovib, on kirjutanud ja läkitanud ajalehele kommentaari, aga ajaleht seda ei avalda, siis on tegemist pahatahtliku erapoolikusega ja sõnavabaduse piiramisega.
Me peame ükskord ometi aru saama: sõnavabadus ei tähenda vabadust ropendada, üksteist avalikult sõimata ega laimujutte publitseerida. See on põhiseaduses keelatud, sest see solvab iga korraliku lugeja väärikust.
Avalik laim peaks olema keelatud ka sellepärast, et see jääb igal juhul mingil määral laimatut määrima. Sest nii mõnigi lugeja võib lugeda ainult seda lehte, kus seda inimest on laimatud. Ja mitte igaüks ei oska vahet teha vale ja tõe vahel.
2. Inimlike ja ühiskondlike ebaväärtuste või koguni pahede liigne esiletõstmine ja propageerimine, ning lugejale deformeeritud maailmapildi edastamine.
Tõsi on see, et teadja inimese maailmavaadet rumalad valed rikkuda ei saa. Ent suurem osa inimesi on üsna kergesti manipuleeritavad. Kui ajakirjanduses aina korratakse seda, et inimkonna parima osa poolt paljude sajandite jooksul ehitatud kultuur on vaid tülikas ja lapsik müüt, mis piirab loomuliku inimese vabadusi, siis hakkab ta seda viimaks uskuma.
Meedia ei tohi kaubitseda vaimsete narkootikumidega.
Kultuuriinimese ülesandeks peaks olema kaitsta ka neid inimesi, kes ise oma hinge ja vaimu kaitsta ei oska.