Malle Pärn. Väljavõte Objektiivi videost.

Eetika on mõistliku inimese loomulik elamise ja käitumise suunaja. Eetika on inimliku elu alus. Eetika on see, mis teeb bioloogilisest inimloomast täieliku inimese, kirjutab kolumnist Malle Pärn.

Eetika näib meie aja inimestele mingi võõra või välise lisandina. Ikka küsitakse, kas see või teine tegevus peab olema ka eetiline, lisaks sellele, et ta on kasulik. Ja kui eetiline see peaks olema.

Elu ilma eetikata ei ole elu. See on primitiivne olelusvõitlus.

Inimese mõistus, mis on rakendatud kasusaamise vankri ette, on suuteline eetika kui segava elemendi oma elust kõrvale heitma. Mõistus, mis tegutseb eraldi inimese hingest ja vaimust, südamest ja südametunnistusest, on nagu mõistmatu ja isekas laps, kes selleks, et kiiresti aiast kätte saada sügisest õunasaaki, kõik puud maha lõikab. Mis siis sellest? Järgmiseks sügiseks on võimalik osta uus õunaaed!

Eetika on mõistliku inimese loomulik elamise ja käitumise suunaja. Eetika on mõistmine, et kõik siin maailmas on omavahel seotud ja üksteisest sõltuv. Et igal meie teol on tagajärjed, mis tulevad meile alati kätte tagasi. Ning meie rumaluse tagajärgi peavad kannatama ka meie kaasinimesed, sealhulgas suuresti meie oma lapsed ja lapselapsed. Keegi on kunagi öelnud, et me elame maailmas, mille me oleme laenuks saanud oma lastelastelt.

Inimese ebaeetiline tegutsemine näitab tema rumalust, sest keegi ju ei soovi teadlikult halba oma lastelastele.

Meil kõneldakse ajakirjaniku, poliitiku, arsti, riigiametniku eetikast. Stanislavski on kirjutanud kena väikese raamatu, mille pealkirjaks on “Eetika”. See raamat kõneleb näitleja eetikast.

Niisamuti võime kõnelda ka eraldi kingsepa eetikast, pagari eetikast, põllumehe eetikast, müüja eetikast, bussijuhi eetikast, jne.

Eks see ole nagu meditsiini spetsialiseerumine, eraldi arstide koolitamiseks silma-, kurgu-, kopsu-, kondi- ja muude kehaosade haiguste ravimiseks? Inimene on osadeks jaotatud, ja sageli kiputakse unustama, et ta on tegelikult üks tervik.

Kõikide “eetikate” aluseks peaks olema üldine, inimese eetika. Või õigemini: sellest piisaks ju kõikidele.

Põhiseadused ja koodeksid ei ole veel eetika. Need on sündinud enamasti selleks, et teatavaid ohtusid ja kuritarvitusi vältida. Seadused ja eeskirjad iga üksiku ameti kohta lähtuvad üldisest eetikast.

Eetikat ei saa koodeksisse kirja panna.

Toon näite Raamatute Raamatust. Jumal andis Moosesele kümme käsku, et tema need oma rahvale edasi annaks. Selle eesmärgiks oli, et rahvas elaks kaua ja hästi, oleks terve ja õnnelik.

Nende kümne käsu ümber loodi omakorda seadusetundjate poolt keeruline seaduskoodeks, mis üksikasjaliselt reeglistab inimese elu ja inimeste omavahelised suhted. Õigesti elab see inimene, kes nendest reeglitest kinni peab.

Igasuguste reeglite loomisega kaasneb alati oht, et neid hakatakse täitma ja nende täitmist jälgima täht-tähelt. Tulemuseks on see, et unustatakse inimene kui tervik, ja eetika kui tervik. Sünnib silmakirjalikkus – variserlus – kus inimene näiliselt täidab eeskirju, ent tegelikkuses eksib nende eeskirjade loomise algpõhjuse vastu. Reegel hakkab niisiis vastu töötama reegli tegelikule eesmärgile.

Inimene allutatakse reeglitele, mis on ometi loodud selleks, et inimest aidata.

Inimest ei tee eetiliseks mingite reeglite päheõppimine ja täht-tähelt täitmine. Inimese teevad eetiliseks tema loomulikud, endastmõistetavad väärtushinnangud. Ma ei ütle, et eetiline inimene on see, kes kunagi eetika vastu ei eksi. Eetiline inimene on see, kes eetika vastu eksides ennast hästi ei tunne, kes kahetseb ja soovib eksimust heaks teha. Kes ennast lõpmatult õigustab, see näitab, et tal puudub sisemine eetiline skaala.

Prohvet Jeremija kaudu ütleb Jumal: “Ma panen nende sisse oma käsuõpetuse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks!” (Jr 31.33)

Südametunnistus ja meelsus on eetika määrajad ja koodeksid. Mitte väljastpoolt, vaid inimese südamest tulevad universaalsed reeglid.

Eetikareeglid on vajalikud seal, kus tegelik eetika puudub, on unustatud või üldkehtivatest väärtuskategooriatest kõrvaldatud. Suurel määral me ilmselt oleme sellisesse etappi jõudnud. See on nii-öelda võõrandunud ühiskonna näitaja.

Eetika on inimliku elu alus. Eetika on vastastikune lugupidamine ja usaldus. Eetika on eelkõige lugupidamine iseenesest. Eetika on see, mis teeb bioloogilisest inimloomast täieliku inimese.

Eetika on see, mis tõestab inimese seose Kõrgema Vaimuga, ja annab inimese elule ning maailmale mõtte.  Eetika on lähtekoht ja eesmärk ühekorraga. Algus ja lõpp.

Eetika on kõik.