Kolumn: Euroopa enne ja nüüd

Poola on veel religioosne maa: inimesed osalevad Corpus Christi püha puhul protsessioonis Varssavi kesklinnas. Foto: Alik Keplicz, AP/Scanpix

Pessimistliku arvamuse kohaselt on Õhtumaade loojang kätte jõudnud ning Lääne tsivilisatsioon on pöördumatult hääbumas. Seda enam tuleb neil, kes sellega ei nõustu, teha kõik endast olenev, et seista jõuliselt nende printsiipide eest, millele Euroopa tsivilisatsioon kord rajati, kirjutab Veiko Vihuri.

Juba sajandeid tagasi leidis kristliku Euroopa vaimses orientatsioonis aset põhimõtteline muutus. Kui enne oli kultuuri keskmes Jumal, siis korraga tõsteti aujärjele inimene ja tema maised taotlused. Kui enne oli inimese siht hingeõndsus ehk lunastus – s.t püüdlus pälvida igavest elu –, siis nüüd sai ihaldatud eesmärgiks vabadus kui individuaalse eneseteostuse vahend. Euroopa viimaste sajandite ajalugu võib käsitleda poliitiliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete revolutsioonide ajaloona, mida kannab ühiskonda radikaalselt ümber kujundada püüdev revolutsiooniline protsess.

Vana ja uus Euroopa

Mõned alljärgnevad näited aitavad ehk illustreerida Euroopas ja eurooplaste hoiakutes toimunud muutusi.

Varem laulis kristlik Euroopa ühel häälel ja kellade helinal Jumala kiituseks iidset hümni “Te Deum laudamus” (vt nt siit):

“Sind, Jumal, kiidame; Sind, Issand, ülistame, Sind, Igavest Isa, austab kogu ilmamaa. Sinule kõik inglid – Taevalised, Vägevad, Keerubid ja Seeravid – lakkamata hüüavad: Püha, püha, püha on Issand, Väehulkade Jumal! Sinu auhiilguse sära täidab taeva ja maa!” (Isa Vello Salo tõlge.)

Nüüd ülistab sekulaarne Euroopa oma hümnis “Ood rõõmule” inimlikku rõõmu, vabadust ja vendlust (vt siit – tõsi, ametlik hümn koosneb vaid muusikast ega sisalda sõnu):

“Rõõm jumalikult läitev säde igihaljalt ikka uus. Taevalikus joobumuses sa me ainus pühadus. Sinu hurm taas ühte liidab kõik, mis elu lahku viib. Inimesed vennastuvad kui käib üle sinu tiib. Kallistlegem ühinegem ühes suures suudluses. Õnneaega alustagem vabaduse, rahu sees.” (Sõnad: Friedrich von Schiller, tõlge: Vahur Linnuste.)

Varem kanti Euroopa tänavatel pidulikus Corpus Christi protsessioonis Kristuse ihu – märki elava Jumala kohalolekust. Öeldavasti tormasid rahvahulgad läbematult ühest kirikust teise, et hardunult põlvitada lakkamatult korduva transsubstantsiatsiooniime ees.

Nüüd kulgevad mööda Euroopa linnade tänavaid homoparaadid, kus ülistatakse seksuaalset vabadust, paljast inimihu ja sellega seotud naudinguid. Hüüdlauseks on “Armastus võidab!”, kuid tegelikult on inimene taandatud instinktidest ja ihadest aetud seksuaaliks. Nagu üks kristlasest autor on tabavalt märkinud: “Ajastul, mil terve loomaaed kummastavaid kalduvusi võib politseieskordi saatel mööda linna peatänavat paradeerida, on ainult [oma ihade talitsemisest kõnelevad] kristlased need, keda peetakse imelikeks.”

Just homoparaadidest – inglise keeles Pride parade ehk “uhkuse paraad” – on viimastel kümnenditel kujunenud Lääne nn liberaalse demokraatia ekspansiooni atribuut. Riigid, mis tahavad olla heades suhetes postkristliku Läänega või saada koguni selle osaks, on sunnitud nõustuma homoparaadide korraldamisega, mis ka kohe teoks tehakse, isegi kui rahva enamus on (veel) selle vastu. Ja riigid, mis Lääne ideoloogilisele ekspansioonile vastu seisavad (teiste seas islamimaad ja Venemaa), ei lase sel hälbelisi kalduvusi propageerival karnevalil toimuda.

Seda näidete rida võiks pikalt jätkata. Mis seletaks sellist pööret? “Jumala hülgamise protsess on olnud pikk, ent pidev, ja selle käigus on ülima väärtuse aujärjele tõusnud inimene ise,” nendib Lauri Vahtre teoses “Suur pettumus ehk humanismi kriis” (162). Raamatu “Surmakultuuri arhitektid” autorite hinnangul on esile kerkinud “uus ettekujutus inimeseks olemisest, uut tüüpi paganlus, ja sellel on oma kindlad arhitektid, kes on teadlikult ehitanud olemasoleva kristliku kultuuri sisse uue kultuuri ning püüavad sellega hävitada ja asendada kristlikku kultuuri” (27). Lühidalt, uus Euroopa on mäss vana Euroopa vastu, see on teadlik ja juhitud revolutsiooniline püüd purustada ja hävitada kõike, mis on seotud kiriku, kristluse ja kristliku moraaliõpetusega, milles nähakse peamist takistust uuele inimese- ja vabadusekäsitusele.

Inimesekultusest haaratud kristlus

Kuid revolutsiooniline protsess ei ole haaranud mitte ainult Euroopa ühiskondi, vaid on pahupidi pööranud ka kristluse. Ka Kirik ise ja erinevad kristlikud usuvoolud pööravad üha rohkem tähelepanu inimesele ja üha vähem Jumalale. Timo Vihavaineni sõnul näitab, kui sügav kuristik on hüüdlausega “Allahu akbar!” (“Jumal on suurim!”) tuntuks saanud teokraatliku islami ja humanistliku lääne vahel kas või Soome luteri kiriku tollase peapiiskopi Jukka Paarma väide, et kõige tähtsam on alati inimene.

Traditsioonilise katoliikliku missa keskmes oli Kristus-Kuningas ja Kolgata ohvri aktualiseerimine, nii nagu vanaprotestantliku jumalateenistuse keskmes oli kantslist jutlustatud objektiivne Jumala Sõna (vähemalt taotluslikult) ja kuulutus Kolgatal teostunud lepitusest. See ei tähenda inimese kõrvale lükkamist – vastupidi, Jumalast rääkimisel rõhutatakse alati, mida Ta on inimese heaks teinud ja mida omakorda inimene peab tegema, et pälvida Jumala armu.

Moodsas kristluses, eriti end traditsioonist vabastanud liberaalses protestantismis keerleb aga kõik ümber inimese, tema religioossete tunnete, hingeliste vajaduste, seksuaalsuse jms. Jumalast on tehtud klienditeenindaja, kelle ülesandeks on rahuldada inimese tahtmisi ja tundmusi. Vanamoeline, range ja nõudlik Jumal on piltlikult öeldes suletud kinnisesse hooldekodusse, tema asemele on seatud inimnäoline, mõistev ja kaastundlik semu. Ja nii on ka missast ja jumalateenistusest saanud pahatihti inimestevahelise osaduse tähistamise ning meelelahutuse ja kiire lohutuse teenuse jagamise koht. Kõigest traditsioonilisest tüdinud publikumile peavad vaheldust pakkuma igasugused jalka-, klouni-, kostüümi- ja muud veidrad missad. Ja hoidku, et jutlus kedagi ei pahandaks.

Nn sallivuse ja külalislahkuse nimel peavad kristlased olema valmis loobuma oma identiteedist (niipaljukest kui seda neile veel jäänud on) ja sellest, mis kasvõi kaudselt viitab ristiusu eksklusiivsusele. Kristlikud pühakojad peavad tänapäeval olema inklusiivsed, avatud paigad, kuhu näiteks moslemite jaoks märgistatakse Meka suund. Pärast seda, kui noorukesed islamistid mõrvasid Prantsusmaal Normandias asuvas kirikus altari ees eaka preestri, on tuldud välja mõttega, et kirikute uksed peavad edaspidi võõrastele religioonidele veelgi enam lahti olema (Guardianis ilmunud artikkel kandis pealkirja: “Pärast Normandiat peame kirikute uksed pärani lahti tegema”):

“Me peame endale meenutama, et me oleme külalislahked inimesed, eriti võõraste suhtes ja iseäranis inimeste suhtes, kes on väljanägemiselt teistsugused kui meie, ja nende suhtes, kelle usk on meie omast hoopis erinev. Me peame endale meenutama, et meie kirikud on palvekojad kõigile inimestele, kust nad ka pärit poleks, milliseid tahes riideid ei kannaks ja mismoodi nad ka ei palvetaks.”

Uuemast teoloogiast ja paljudest kiriklikest seisukohavõttudest ei maksa rääkidagi. Väga suur osa teoloogilisest mõttetööst on allutatud praeguse aja vaimule, kuni terminoloogia ja teemapüstitusteni välja. Tavaliselt ei sünni selline teoloogia kitsukeses mungakongis paastu ja palve juures ega isegi mitte enam kiriklikus kontekstis, vaid liberalismist, humanismist ja sekularismist läbiimbunud akadeemilises või kultuurilises keskkonnas.

On küsimuste küsimus, kas kristlus suudab veel leida sisemist jõudu ja taas kord tõusta Euroopat kandvaks vaimseks vooluks, nagu ta seda kunagi oli.

Mille nimel võitlus käib

On aeg rääkida sellest, mille nimel või mille vastu võitlus käib. Vähemalt traditsiooniliselt mõtleva teoloogi jaoks käib võitlus inimese, tema määratluse ja tema hinge pärast. See on ennekõike metafüüsiline võitlus, kuigi sellel on ka vägagi maised siirded. Nii nagu sajandeid tagasi, on ka nüüd meie ees küsimus inimese eesmärgis ja vabaduses ning selles, kuidas seda mõista ja kes seda määratleb. Teoloog lisaks, et viimselt on küsimus kõige esimeses käsus.

Vabadus Jumalast ja Tema reeglitest muutub kiiresti orjuseks. Ajaloolane ja diplomaat Mikael Julius Laidre on kirjutanud sellest liberaaldemokraatia näitel, aga seda võib rakendada ka muude revolutsiooniliste ideoloogiate kohta:

“Seega peame liberaal­demokraatia mõistet käsitledes arvestama, et liberalism tegi vabadusest omavoli ning liberalism ei ole vabaduse (libertas) sünonüüm. Omavoliline liberalism kuulutab inimese absoluutset suveräänsust ja sõltumatust Jumalast, ühiskonna täielikku rippumatust endast mittelähtuvast ning õigust seadustada kõike ainult rahva (enamuse) tahtel, lisaks täielikku sõnavabadust. Kirjeldatud eesmärkidega liberalism ei ole kristlikust vaatevinklist muud kui hereesiate koond, ühtides eelmainitud esirevolutsionääri Luciferi non serviam’iga. Liberalismi piiramatu vabadus kulmineerub, nagu prognoosis Dostojevski Šigaljov, piiramatu despootiaga, maapealse “paradiisiga”, kus karjaks moondatud enamuselt on röövitud tahe. Sest tahtevabadus oli oluline ainult niikaua, kui teenis revolutsioonilist eesmärki.”

Kas Euroopat õnnestub veel päästa nendest revolutsioonilistest muutustest, mis on tunginud sügavale ühiskondlikesse struktuuridesse? Sellele küsimusele on raske vastata. Pessimistliku arvamuse kohaselt on Õhtumaade loojang kätte jõudnud ning Lääne tsivilisatsioon on pöördumatult hääbumas. Nii või teisiti, jätkusuutlik ei näi praegu valitsev suund olevat. Seda enam tuleb neil, kes sellega ei nõustu, teha kõik endast olenev, et seista jõuliselt nende printsiipide eest, millele Euroopa tsivilisatsioon kord rajati, ja paljastada tänased “euroopalikud väärtused” kui pseudoväärtused, millele pole võimalik rajada midagi püsivamat ei selles ilmas ega tulevases.

Ilmunud esmalt veebiajakirjas Meie Kirik

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!