Laupäeval peeti "homofoobses Ukrainas" maha "suur geipidu", homoseksuaalide suursündmuseks nimetatud Eurovisioni lauluvõistlus. Homolipp sümboliseerib tänase ilmaliku ja hedonistliku lääne pseudoväärtusi. Seal, kus see lipp tõstetakse, kõlab sõnum: siin on meie territoorium – piirideta vabadus, heaolu, nauding! Mis kõlab ju mõneti sarnaselt meile tuttavale hüüatusele: eto vsjo naše, kirjutab Veiko Vihuri.
Laupäevane Eesti Päevaleht uuris, milline on LGBT liikumise olukord "homofoobses Ukrainas", samal ajal kui Kiievis valmistutakse "suureks geipeoks peetava Eurovisioni" finaaliks.
Mis ajast on Euroopa Ringhäälingute Liidu korraldatavast Eurovisioni lauluvõistlusest saanud korraga suur geipidu? "Lauluvõistluse moto on tolerantsus ja võrdsus ning seega on LGBT (lesbid, geid, biseksuaalsed, transsoolised) esindajate seas Eurovisioni fänne hulgi. Eurovision on homoseksuaalide jaoks suursündmus, kus nad saavad tunda end vabalt ja loomulikult ega pea kartma kurje pilke või kallaletunge. Tänavune Eurovision toimub Ukrainas, kus homodesse ei suhtuta eriti hästi," kirjutab Katariina Rebane Eesti Päevalehes.
Artiklist saame teada, et homoliikumisel on Ukrainas kaks vaenlast: kirik ja neonatsid. Väljaspool Kiievit ja maapiirkondades on traditsioonilised arusaamad enam levinud. Artiklis kõneleva kohaliku homoaktivisti sõnul aga andvat lootust see, et "iseseisvas Ukrainas kasvanud noored on avatumad ja tolerantsemad."
Paljud eesti rahvuslased peavad Ukraina toetamist auasjaks, sest ollakse ju Putini ja vene imperialismi vastu. Nende silmis seisab Ukraina õiguse eest ise oma teed valida. Ka mina pean seda õigust äärmiselt oluliseks, sest see on ka meie rahvusriigi aluseks.
Kuid tegelikult on tülgastav vaadata, kuidas Ukrainas kordub sama skeem, mis meie ja paljude teiste puhul. Riigid, mis pöörduvad näoga läände ja tahavad saada osaks "tsiviliseeritud maailmast", avastavad, et ihaldatud "vabadus" ja "iseseisvus" tähendab kohustust korraldada homoparaade, edendada seksuaalvähemuste "õigusi" ja aktsepteerida ühiskonna alusväärtustena lääne hedonistlik-liberalistlikku nägemust.
Tuleb rõhutada, et tegemist EI OLE tõeliste läänelike väärtustega, vaid revolutsioonilise ihaga tasalülitada lääne tsivilisatsiooni üheks alussambaks olev kristlik kirik, lammutada traditsiooniline väärtussüsteem ja luua selle asemel tingimused revolutsioonilise liberalismiideoloogia domineerimiseks.
Homolipp sümboliseerib tänase ilmaliku ja hedonistliku lääne pseudoväärtusi. Seal, kus see lipp tõstetakse, kõlab sõnum: siin on meie territoorium – piirideta vabadus, heaolu, nauding!
Mis kõlab ju mõneti sarnaselt meile tuttavale hüüatusele: eto vsjo naše! Me ei oota kelleltki armuande, ei Jumalalt ega inimestelt, me krabame, nagu süda lustib. Kõik on meie!
Muidugi näeb Eurovisionil ka üht-teist eristuvat, näiteks tänavuse võiduloo valguses on räägitud koguni glamuuripeo lõpust. Selles võib siiski kahelda, sest meie infantiilsel ajastul kehtib maksiim: show must go on.
Infantiilsest ajastust on muuseas väga tabavalt kirjutanud kirjandusteadlane Maarja Vaino: "Ennekõike on selle näiteks valitsev noorusekultus, vajadus olla pidevalt õnnelik (vrd: "õnnelik lapsepõlv" reklaamitööstuses), üleskutsed elada hetkes (vrd: väikelapsel puudub kaugem mineviku-tulevikutaju) ning tohutu enesekesksuse pealetung (iseloomulik eeskätt lastele ja ebaküpsetele täiskasvanutele)."
Aga ega Ukrainaski polnud kaugeltki kõik glamuurse geipeoga rahul. EPL vahendab tänuväärselt ka teistsugust seisukohta, nimelt Ukrainas elava Eesti ärimehe Toomas Hirve hinnangut: "Rahvas ütleb, et see on pidu katku ajal. Kui inimesed näevad uudistes, et toimub Eurovision ja kiidetakse, et kõik on ülivõimas, siis paljude jaoks on see nagu näkku sülitamine. Idas inimesed surevad rindel, sõdurid lähevad rindele ise ostetud vormiga, ja samal ajal peetakse siis pealinnas pidu."
Lohutuseks võib öelda, et üldiselt ei lõpe katku ajal peetavad peod – ja ma ei pea siinkohal silmas Ukrainat, vaid dekadentsist haaratud läänemaailma üldisemalt – hästi. Kas meile aga lõpp meeldib, on iseküsimus.