Valik Siim Kallase ja Marina Kaljuranna vahel on tegelikult valik härra Katku ja proua Koolera vahel, sest nad esindavad sama süsteemi ja sama ideoloogilist suunda, mis on meie rahvusriigi jaoks absoluutselt hukatuslikud, kirjutab Veiko Vihuri.
Eesti rahvas pidavat kõige enam toetama kahte Reformierakonna presidendikandidaati – tõsi, üks neist on nüüd ametlik ja teisele näidati ust. Need on härra Kallas ja proua Kaljurand. Tegelikult peaks neid kutsuma "härra Katk" ja "proua Koolera", pidades silmas nende täielikku sobimatust Eesti Vabariigi presidendi ametikohale.
Miks siis kohe nii inetult?
Kõik teavad, et muidu lobeda jutu ja joviaalse olekuga härra Kallast vaevab kehv mälu ja paha tuju, niipea kui jutt läheb temaga seotud segastele rahaasjadele – meenutatagu härra Kallast satelliidina saatvaid teemasid nagu kümne miljoni dollari afäär, VEB fond või R-Hooldus (vt nt siit). Tõsi, härra Kallase töötamist Brüsselis Euroopa Komisjoni asepresidendi ja transpordivoliniku ametikohal mälulüngad ei seganud. Pigemini on Brüssel jätnud härra Kallase mõtlemisse kustumatu jälje. Nimelt 15. juulil 2015, kui migrantide sissevool Euroopasse näis lõppematuna ja Euroopa Komisjoni kvoodipoliitika andis kuumade tunnete näol oma panuse inimtekkelisse kliimasoojenemisse, pahandas härra Kallas Eesti valitsusega, et pagulasi nii vähe vastu võetakse. Osundagem:
"Hiljutine otsus, et Eesti võtab vastu umbes 200 pagulast, on väga halb otsus. See ei rahulda neid ringkondi, kes ei taha Eestisse mitte ühtki võõramaalast, ega ammugi mitte neid, kes näevad pagulaste rakendamises meie majanduses võimalust Eesti heaolu kasvatada. Paarisaja pagulasega tuleb põhiliselt probleeme. Igasugused meeleavaldused, ja ei kedagi, kes oleks nende kasutamisest tõsiselt huvitatud."
Edasi kuuleme, et ajal, mil härra Kallas oma kodukülast eemal peene mõisarahva seas kõrgel ametipostil töötas, oli ta ümbritsetud tähtsate suurilma kolleegidega. Mõisas on üldse teised kombed ja teine ellusuhtumine: "Euroopa näeb teistmoodi välja. Minu tähtsad partnerid Euroopa transpordipoliitika kujundamisel olid sädelev noor belglane Said el Khadraoui ja sakslane Ismail Ertug. Minu kaks lähedast kolleegi, kellest said ka head sõbrad, olid Malaisia-Hiina päritoluga, üks Saksa, teine Belgia kodanik. Kõik haritud, üdini eurooplased. Sellele vaadatakse kui väärtusele, mitte kui probleemile."
"Miks me ei või ette kujutada, et meil on 30 aasta pärast hulgaliselt Eesti patrioote, Eesti kodanikke, kes on tänaste sõjapagulaste järeltulijad?" jätkas Kallas epistlit. "Muulaste sisseränne Eestisse on tegelikkus niikuinii, piire meil Euroopa Liidu maadega ju pole. Kas pöörame selle protsessi Eesti kasuks?"
Heakene küll, on selge, et härra Kallasest saaks presidendina mõisarahva kõneisik matsirahva juures, just nagu seda on ametist lahkuv president Toomas Hendrik Ilves. Aga alati sädelevalt naeratav proua Kaljurand? Temal ju ei ole ometi kapis mingeid vanu luukeresid, mis iga natukese aja tagant kollitama tulevad? Tal on kõigest kallivõitu Diori käekott, aga selle kandmise on see-eest heaks kiitnud peaminister Taavi Rõivas.
Kuid proua Kaljuranna puhul on probleemiks tema suhtumine sellisesse kõrvalise tähtsusega pisiasja nagu Eesti iseseisvus.
Nimelt aasta tagasi septembris selgitas proua Kaljurand ETV saates "Foorum", et Euroopa Liidu plaanide teostamisel ei tohi takerduda niisugustesse detailiküsimustesse nagu küsimus, kas Eestil säilib immigratsioonipoliitika osas iseotsustamise õigus või mitte. "Mida Marina Kaljurand sisuliselt selgitab, on ju see, et me ei tohiks takerduda niisugustesse detailidesse, nagu küsimus sellest, kas me üldse tahame iseseisev riik olla või mitte," kommenteeris toona Varro Vooglaid. Opositsiooniline meedia tegi sellest seigast uudise, peavoolukanalid ei teinud proua antud ütlusi märkamagi.
Kas tõesti peaksime me inimese sobivuse üle riigipeaks otsustama ühe ajaleheartikli või ühe teledebatis väljendatud seisukoha alusel, jättes arvestamata kandidaadi poliitilise või diplomaatilise kogemuse, eruditsiooni ja välise sära? Isegi härra Mart Helmel, konservatiivide liidril ja presidendikandidaadil, on jagunud Siim Kallase kohta kiitvaid sõnu.
Kuid antud juhul tuleks neid kahte mõtteavaldust tõesti arvesse võtta, sest need reedavad kummagi presidendiks pürgija suhtumist oma riiki ja siinsesse rahvasse. Võrreldes Ilvesega ei tooks nad mingit muutust – kui, siis ehk muutub hurjutav retoorika mõnevõrra leebemaks ning rahvaga kõneldaks õpetaja-onu ja kasvataja-tädi manitseval toonil –, sest nad esindavad sama süsteemi ja sama ideoloogilist suunda, mis on meie rahvusriigi jaoks absoluutselt hukatuslikud.
Jääb üle nõustuda EKRE volikogu poliitilises avalduses öelduga: Eesti presidenditooli väärib isik, kes oma senises tegevuses ja väljaütlemistes on lähtunud põhiseaduse preambulist, mille kohaselt meie riigi eesmärk on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.