Kolumn: hirmuühiskond ja kodanikujulgus

Gaasimaskis piketeerija Vabaduse platsil 22.10.2015. Foto: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Kas Eestis vohab kergelt promilline rassism ja ksenofoobia? Kas avalikus kohas solvatakse ja ähvardatakse tumedama nahavärvi põhjal valimatult nii turiste, Eestis töötavaid välisspetsialiste kui meie liitlassõdureid? Kas eestlaste krooniline sallimatus kujutab endast julgeolekuohtu?

Eile vahendas ERR-i uudisteportaal uudise selle kohta, et Eesti inimõiguste keskus uuris Euroopa rassismivastase võrgustiku tellimusel afrofoobia ilminguid Eestis. (Jah, afrofoobia.) Selgus, et kõik uuringus osalenud Eesti mustanahalised on kogenud rassivihast ajendatud solvamist. Politsei teatel menetletakse praegu üht augustis toimunud juhtumit, kus Tallinna kesklinnas solvati mustanahalist inimest. Uudisest võib lugeda, et toona ei tundnud inimene end solvatuna, küll aga tundsid end häirituna solvatu kaaslased, kes pöördusid politsei poole.

Kahtlemata on inimeste solvamine inetu ja taunitav ning vastuolus inimväärikusega. Füüsiline kallaletung on aga seadusega karistatav. Paraku on nii, et solvajad ja ründajad leiavad alati mistahes ettekäände. Sellelt pinnalt on mõttetu ja pahatahtlik teha üldistusi kogu rahva või enamuse suhtes.

Moodsatest foobiatest, mida vasakliberaalsed ideoloogilise tervise spetsialistid rahval ohtrasti diagnoosivad, on tegelikult hoopis murettekitavam asjaolu, et üha rohkem tuleb teateid, mis viitavad teatud laadi vaikiva ajastu saabumisele ühiskonnas. Näiteks EKRE esindajate Martin Helme ja Urmas Espenbergi sõnul on osa inimesi tunnistanud, et nad pole julgenud EKRE saadetud immigratsiooni ja rahvahääletuse teemalisele petitsioonile alla kirjutada, kuna kardavad repressioone valitsuse või tööandjate poolt. Et tegemist pole pelgalt opositsioonipartei propagandistliku jutuga teemal “meie toetajaid kiusatakse taga”, võin kinnitada ka oma kogemustest, mis on saadud erinevate inimestega suhtlemisel. Paljud ei taha enam avalikult ja oma nime all välja öelda seda, mida tegelikult mõtlevad, isegi kui süda sees kisendab. Eelistatakse nägu ära pöörata ja vaikida. Kardetakse probleeme teatud riigiasutuste, tööandjate ja meediaga, peljatakse takistusi erialasele karjäärile ja n-ö ühiskondlikku halvakspanu laiemas mõttes.

On paradoksaalne, et väidetavalt vabas ja demokraatlikus Eestis oleme jõudnud mingis mõttes nõukaajaga sarnasesse olukorda. Juhtivpoliitikud, peavoolumeedia ja arvamusliidrid hurjutavad herjajaid, kinnitades, et üleliidulise poliitika õõnestamine on julgeolekuoht. Valitsevale ideoloogiale ei ole alternatiivi. Üksikud ässitajatest natsionalistid tegutsevad välismaiste eriteenistuste mahitusel. Erinev arvamus on pärit Peterburi trollivabrikust.

Kuid mitte ainult nõukaajal, vaid ka 1930. aastate vabas ja vaikivas Eestis said valitsuse suunaga kaasa minemast keeldunud noomida, mõned neist pandi koguni vee ja leiva peale. Näiteks 1938. aastal pahandas riigipea Konstantin Päts vastasleeris parlamenti kandideerinud kirikuõpetajatega: “Nad ei taha minna selle suure lepliku meelega koos, vaid selle vastutööks seavad nad ennast üles. Kirik tahab näidata, et ta siiski riigivõimu ja valitsuse vastu mingit, ma ei taha öelda viha, aga mingit sisetunnet kannab, mis teda keelab teistega üht rada käimast.”

Tänapäeval öeldaks seda umbes nii: ei taha minna sõbraliku Eestiga koos, ei taha olla solidaarne… Kõigele sellele mõeldes jääb vaid üle nõustuda Martin Helmega, kes ütles saates “Vaba Mõtte Klubi” (27.10) kujunenud olukorrale hinnangut andes: “Kodanikujulgus on praegu rohkem väärt kui 1988. aastal.” Kodanikujulgus on muidugi alati palju väärt. Tõeliselt vabas ja demokraatlikus ühiskonnas ei peaks mitte keegi kartma ausalt ja julgelt oma tõekspidamiste eest seista. Eriti kui tegemist on meie kultuuri hüveliste alusväärtustega, sellega, mis on tõene, ilus ja hea.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Veiko Vihuri
Veiko Vihuri on EELK vaimulik ja teoloog ning Objektiivi kolumnist.