Veiko Vihuri seekordses kolumnis tuleb juttu ühest olulisest erinevusest kristluse ja islami vahel, mida multikultuurilise ühiskonna pooldajad sageli ei teadvusta – islam on nimelt totaalne religioon, mis ei kavatse leppida õdusa nurgakesega liberaalses ühiskonnas.
Endine Pakistani suursaadik USA-s Usain Haqqani leiab, et terroriaktid Pariisis on märk islami-sisesest kodusõjast modernistide ja medievistide (siinses tähenduses "keskaja pooldajate") vahel. "Islami fundamentalistlik tõlgendus ei ole omane enamikule moslemitele, eriti viimasel ajal, kuid on selge, et see juhib poliitilisi suundumusi islamimaades," kirjutab ta.
Moslemite agressiivsust seletatakse läänes aeg-ajalt sellega, et nad elavat veel "keskajas", s.t polevat oma ühiskondlik-kultuurilises arengus jõudnud valgustatud, usuleigele ja tolerantsele Euroopale järele. Seda argumenti näib kinnitavat islami ajaarvamine: umbes kuu aega tagasi algas moslemitel aasta 1437. Tavainimese ettekujutuses möllas sama numbrit kandnud aastal kristliku ajaarvamise järgi Euroopas inkvisitsioon, põletati ketsereid ja tükeldati kurjategijaid.
Tegelikult on asi muidugi keerulisem. On oluline meeles pidada, et Euroopa tsivilisatsiooni aluseks olnud kristlus on alati tunnistanud võimude lahusust, s.t eristanud vaimulikku ja ilmalikku võimu. Esimestel sajanditel olid kristlased tagakiusatud usuline vähemus paganlikus riigis. Keskaegse Euroopa elukorraldus oli kristlik (katoliiklik) eelkõige seetõttu, et ilmalik võim oli kristlik. 1555. aastal sundisid protestandid (luterlased) Püha Saksa-Rooma riigi katoliiklikku keisrit riigiõiguslikult tunnustama usuvabaduse printsiipi selle algelisel kujul (cuius regio, eius religio ehk kelle maa, selle usk) ning rohkem kui kaks sajandit hiljem, 18. sajandi lõpul, jõuti mõnedes riikides religiooni (kiriku) poliitilisest võimust lahutamiseni. Kuid vahetegemine kirikliku ja poliitilise võimu vahel on kristluses eksisteerinud algusest peale.
Seetõttu on tänapäeval täiesti võimalik, et kristlased võivad moodustada valdava enamuse riikides, milles on kehtestatud liberaalne demokraatia. Kuigi usuvabaduse ulatuse ja piiride tõlgendamise pinnal tekib aeg-ajalt kokkupõrkeid, on lääne kristlaskond liberaalse demokraatiaga üldjoontes leppinud. Nad tunnustavad praktikas liberaalsete väärtuste aluseks olevat ideed, et igal inimesel on võõrandamatu õigus ennast teostada ja seda piirab vaid teiste inimeste samasugune õigus. Abielulahutused, abordid ja viimasel ajal ka homoabielud on läbi surutud just kristlikes riikides.
Islam on seevastu tekkinud religioonina, mis ei tunnista usu ja ühiskonnakorralduse põhimõttelist lahusust. Otse vastupidi: õige islamiühiskonna aluseks on šariaat ehk ususeadused. Ja kahtlemata soovib Allah kehtestada oma määrusi ja korraldusi kogu maailmas. Pariisi sündmuste valguses kirjutas Mihhail Lotman oma blogis: "Islami ja terrorismiga on aga oluline probleem. Nimelt, islam on totaalne religioon (NB! mitte totalitaarne! ma pean silmas, et islam ei ole üksnes usk, vaid ka juriidiline, sotsiaalne, dietaarne jne süsteem, kuhu kuulub kõik alates sellest, kuidas on kombekas riides käia ja lõpetades nt ka muusika kirjutamise reeglite ja luuletuste värsimõõtudega)…"
Lotman toob niisiis möödaminnes esile olulise erinevuse kristluse ja islami vahel, millega tuleks tõsiselt arvestada neil, kes soovivad Euroopa kultuuri islamiga "rikastada". Islam nimelt ei mõtlegi leppida ühe "rikastava" nurgakesega tolerantses multikultuurilises ühiskonnas, mille aluseks on liberaalsed väärtused ja arvamuste-ideede pluralism.
Lääne inimene peab oma ühiskonnamudelit sama universaalseks ja ülimuslikuks nagu moslemid enda oma. Politoloog ja rabi Avraam Šmulevitš tõdeb: "Tänased eurooplased loevad oma kultuuri ülimuslikuks terves maailmas. Siin on üks "aga". Moslemid loevad ülimuslikuks islamikultuuri. Islamitsivilisatsioon oli ju kunagi võimas ning haaras enda alla pool maailma. Migrandid islamimaadest ei kavatsegi saada eurooplasteks, kuna nemad loevad ennast kõrgema kultuuri esindajateks. Euroopas paraku seda mentaliteeti ei mõisteta."
Tegelikult muretses juba Francis Fukuyama, et liberaalse demokraatia pidurdamatul üleilmsel võidukäigul seisab islami näol ees teatav takistus. Fukuyama nägi probleeme nii ortodoksse judaismi kui fundamentalistliku islamiga, kuna need usuvoolud püüavad reguleerida inimese elu kõiki aspekte, nii avalikku kui eraelu, poliitika- ja privaatsfääri: "Need usundid võivad demokraatiaga sobida – eriti islam, mis võrdselt kristlusega sätestab üleüldise inimeste võrdsuse põhimõtte –, kuid neid on väga raske sobitada liberalismiga ja panna tunnustama põhiõigusi, iseäranis südametunnistuse- ja usuvabadust".
Fukuyama uskus siiski, et tänapäeval ei ole olemas ühtki universaalsusele pretendeerivat ideoloogiat, mis suudaks esitada väljakutse liberaalsele demokraatiale – kui välja arvata islam, millel aga polevat tema hinnangul mitte mingisugust kõlapinda väljaspool piirkondi, mis on algusest peale olnud islamimaad.
Fukuyama optimistlikust "ajaloo lõpust" on möödunud paarkümmend aastat. "Keskaegne" islam on just esitanud läänele väljakutse ega kavatse piirduda oma ajaloolise levikualaga. Ja ehkki lääs võib praegu veel nautida globaalset juhtrolli ja sõjalis-tehnoloogilist üleolekut, annavad just läänes omaks võetud "väärtused" ning elu- ja mõtteviis islamile võimaluse.
Inšallah!