Putini tegutsemise motiivid taanduvad ammu ainult ühele soovile – saada revanši NSVL ehk siis 20. sajandi Vene punase impeeriumi lagunemise eest. Impeeriumi värv – olgu siis punane või valge-sini-punane ei oma Putini jaoks olulist tähtsust, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Paljud politoloogid ja analüütikud on vaevanud oma pead ja vaevad kindlasti veelgi, üritades mõista, mis toimub Kremli ladvikus ja miks Putin ei käitu kunagi nende analüütikute prognooside kohaselt. Asi on selles, et arvatavad motiivid, mida analüütikud Putini puhul eeldavad, ei vasta kunagi tõele.
Kõik Putini tegutsemise motiivid taanduvad ammu ainult ühele soovile – saada revanš NSVL ehk siis 20. sajandi Vene punase impeeriumi lagunemise eest. Impeeriumi värv – olgu siis punane või valge-sini-punane ei oma Putini jaoks olulist tähtsust, kuna ka punaimpeeriumi teljeks oli Venemaa ja NSVL oli muundunud kujul ikkagi Vene impeeriumi metastaas, kus kubermangude asemel tekkisid liiduvabariigid.
Peale II maailmasõda õnnestus Stalinil liita mõjutsoonidena selle impeeriumi külge maad, mis enne kuulusid Austria-Ungari impeeriumi koosseisu või Saksamaa impeeriumi alla. Jugoslaavia kuningriik ja Rumeenia kuningriik, tšehhid ja slovakid oma Tšehhoslovakkia Vabariigiga muutusid Austria-Ungari keisririigist sõltumatuteks riikideks ja peale II maailmasõda sattusid nad Venemaa mõjusfääri.
Stalin kaotas küll Soome – endise Vene Impeeriumi suurvürstiriigi –, aga oma mõju avaldas NSVL ka sellele põhjamaa riigile. Saksamaa koosseisu kuulunud Ida- ja Lääne-Preisimaa ja Pozen, Danzig ja paljud teised linnad ja maad, mis olid vahepeal Poola taastatud riigi koosseisus, muudeti Stalini poolt loodud Poola Rahvavabariigis koos kogu Poolaga jälle Venemaa mõjualaks.
Selline suur geopoliitiline monstrum – Nõukogude Liit – oli Stalini poolt oma poliitilistele järeltulijatele pärandatud. NSVL koos oma poolt Euroopat hõivanud mõjualaga ja liitlastega kolmanda maailma riikidest, alates Indiast ja lõpetades Aafrika riikidega ning Vietnamiga Kagu-Aasias ja mõnda aega ka Hiinaga Kaug-Idas.
Kogu see punakoloss lagunes 1991. aastal olematusse. KGB major Vladimir Putin oli siis 39-aastane. Loomulikult elas ta sügavalt ja isiklikult läbi selle süsteemi, mille mutrike ta oli, läbikukkumist maailma ajaloo areenil. N. Liidu lagunemine oli talle isiklikuks ja väga suureks tragöödiaks. Ta oli selles riigis tegemas oma päris õnnestunud karjääri.
KGB alampolkovnikuks sai ta 1992. aasta alguses, kui NSVL-i enam ei eksisteerinud. Putin lahkus KGB-st Peterburi linnapea Anatoli Sobtšaki meeskonda. Sealt algas Putini tõus Venemaa poliitilisse laotusse. Sealt edasi pääses Putin Jeltsini lähikonda ja tõusis 1998. aastal FSB ülemaks ning 1999. aastal Venemaa peaministriks. Peale Jeltsini tagasiastumist Venemaa presidendi kohalt 31. detsembril 1999 sai Putinist Venemaa presidendi kohusetäitja ja 26. märtsil 2000 sai temast Venemaa president. Teist korda lasi Putin ennast presidendiks valida 2004. aastal. 2008. aastal andis ta tollast Venemaa põhiseadust arvestades presidendiameti üle endisele peaministrile Dmitri Medvedjevile ja hakkas ise peaministriks ning 2012. aastal lasi Putin ennast kolmas kord presidendiks valida. Venemaa seadus oli tolleks ajaks ümber tehtud ja Putin sai võimaluse valitseda Venemaad kuni enda surmani.
Sellise põhiseadusliku tagalaga muutus Putin Venemaal ainuvalitsejaks ning ta valmistus kogu oma valitsemise jooksul tegelikult ainult üheks suureks poliitiliseks aktiks – kättemaksuks kogu maailmale ja eelkõige arenenud lääneriikidele selle eest, et kunagine võimas punaimpeerium ei olnud enam konkurentsivõimeline maailmariik nagu Stalini ajal, vaid kadus hoopiski maailma poliitiliselt kaardilt.
Putin ihkas muuta Venemaa taas suureks (tema mõistes tegelikult kardetud) riigiks maailmas ja haarata enda mõjusfääri rohkem Euroopa riike kui Stalini ajal. Oma riigi (Venemaa) suurust pindalalt kujutas ta sama suurena kui see oli enne 1917. aasta revolutsiooni. Seega kuulusid selle piiridesse loomulikult endine impeeriumiaegne Soome suurvürstiriik ja Poola ja endised Balti kubermangud ehk siis Liivimaa, Eestimaa, Läti ja Kuramaa. Seda peab Putin ajaloolise omandi tagastamiseks, kuna juba Peeter Suure aegadest olid need maad Venemaa poolt vallutatud ehk nagu Putin ütleb – Peeter I poolt Venemaale kunagi kuulunud alad tagasi võetud.
Juba Peeter Suur ei olnud Putini arvates vallutaja, vaid oma valduste tagasivõtja.
Putin unistas nii kaua kättemaksust läänemaailmale, et vahepeal tekkis tal nende unistuste baasil uus idee suurendada omaaegse impeeriumi piire veelgi ja laiendada Venemaa hiidriigi mõõdud nii suureks, et jagada maailm koos Hiinaga sellisel kombel, et poolt maailma valitseb Venemaa ja ülejäänud poolt Hiina. Ameerika koos USA-ga jääb aga lombitaguseks kaugeks arengumaaks. Idas valitseb Hiina ja läänes Venemaa.
Venemaa alustas sellest, et teatas NATO-le ja USA-le, et NATO peab tõmbama Kesk-Euroopast oma väekontingendi välja ja asuma 1991. aasta piiridele tagasi. Kui NATO ja lääneriigid keelduvad, pidi Venemaa alustama mastaapset sõjalist erioperatsiooni kollektiivse lääne vastu. Selle jaoks pidid Vene väed algatuseks vallutama välksõja formaadis läänega integreeruda sooviva naabri Ukraina ning edasi juba oma põhiliitlase Valgevenega viima ühisväed Balti riikide piiridele ja sundima sealt lahkuma NATO sõjalise kontingendi. Seejärel oleks Venemaa sundinud Balti riikidel avama oma piirid Vene-Valgevene ühisvägedele. Seejärel oleks järg Soome käes, kes oleks saanud samasuguse ultimaatumi, siis oleks Rootsi kord ja samal ajal oleks peale mindud Poolale jne.
See plaan takerdus juba esimestel päevadel, kuna Ukraina osutus Venemaale liiga kõvaks pähkliks nii sõjalises kui ka riigi toimimise plaanis. Ukraina ei kavatsenud alistuda Moskva diktaadile ja sõda, mida Kremlis plaaniti maksimum nädal või kaks kestvat, venis nüüd juba aastani.
Lääs ei allunud Moskva hirmutamistaktikale ja liitus ühtsemaks blokiks kui varem. Soome ja Rootsi otsustasid muuta oma traditsioonilist neutraliteedipoliitikat ja liituvad NATO-ga. Venemaa suur plaan takerdus ja nüüd on täiesti selge, et Putin pöördus oma algse plaani juurde tagasi – kui ei õnnestu vallutada uusi alasid, siis maksta lääneriikidele kätte sõja jätkamisega Ukrainas ja kogu kollektiivse lääne pinge all hoidmisega õnnestub tal see küll.
Õnnestub vägagi hästi ja see ongi kogu tema praeguse tegevuse ainus põhjus ja motiiv. „Kartke Venemaad ja ärge lootkegi, et ma peatun" – just seda mõtleb Putin ja seda ei saa tal takistada mõtlemast mitte ükski jõud maailmas.
Lääneriigid peavad seda mõistma või vähemalt teadmiseks võtma ning vaatama, kuidas hakkavad ükskord mõjuma majandussanktsioonid ning kui kaua suudab Ukraina Venemaaga sõdida.
Mitte midagi muud üle ei jää kui oodata sõja lõppu Ukraina lahinguväljadel. Putinit ei peata miski ja ei muuda miski. Mingid sanktsioonid talle korda ei lähe. Kreml ja Moskva ning kogu Venemaa on tema kanna all ja nii see jääb, kuni ta elab ja valitseb. Valitseb ta aga seni, kuni elab.