Peavoolumeedia ja lääne poliitiline nomenklatuur seisavad ühe ja sama revolutsioonilise programmi eest, mida iseloomustavad progressiusk ja sekulaarsus ning mille tuumaks on vabaduse printsiibi ideoloogiline moonutamine ja kuritarvitamine, kirjutab portaali Objektiiv endine peatoimetaja Veiko Vihuri.
Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar kirjutab 19. märtsil avaldatud artiklis, et praegune kriis kujuneb ajakirjanduse elu ja surma võitluseks. Ta toob välja, et kui ülejäänud Eesti majandussektorid suutsid taastuda eelmisest majanduskriisist, siis ajakirjandus ei ole seda suutnud, peamiseks põhjuseks reklaamiraha voolamine rahvusvahelistele internetigigantidele. Raudsaar leiab, et ajakirjanduse „peamiseks sissetulekuallikaks saab tulevikus lugeja".
„Kui ajakirjandus suudab olla ülesannete kõrgusel ja ühiskonda hästi teenida, on see meie uue tuleviku algus," kuulutab Raudsaar lootusrikkalt.
Pean ütlema, et ma ei pea Postimeest, Delfit / Eesti Päevalehte ja muid peavoolu väljaandeid ajakirjanduseks, vähemalt mitte heaks ja sisuliseks ajakirjanduseks. Samas ei näe ma vähimatki põhjust selle üle rõõmu ega kahjurõõmu tunda, sest ühiskond vajab hädasti ajakirjandust selle sõna parimas tähenduses.
Mõistagi on Eesti suurtel meediamajadel – rääkimata maksumaksja taskust rahastatavast rahvusringhäälingust – kordades rohkem suutlikkust kui nn alternatiivmeedia väikestel väljaannetel. Neil on meediatööks vajalikud rahalised ja tehnilised vahendid ning personal, nende produktsioon on massiivne. Kuid seda suurem on ka nende vastutus mitte ainult oma lugejate, vaid kogu ühiskonna ees.
Minu hinnangul on peavoolumeedia peamiseks probleemiks asjaolu, et ollakse kujunenud liberaal-revolutsioonilise maailmakäsituse edendamise platvormiks. Postimehe eelmine peatoimetaja Peeter Helme, kes toimetuses korraldatud mässu tulemusena ametist lahkus, rääkis ajakirjanike „liberaalsest baaskonsensusest". Loomulikult töötab peavoolumeedias erineva ilmavaatega inimesi – Priit Pulleritsust ja Priit Hõbemäest Krister Parise ja Vilja Kiislerini –, ent paraku joonistub kõigi suuremate meediaväljaannete raamhoiakute puhul välja ühine muster, mis ilmneb teatud ideoloogilistes küsimustes nagu tellitult.
Tihtipeale armastab ajakirjandus esitleda end neljanda võimuna, kelle ülesandeks on olla demokraatia vahikoer, ja üksikute poliitikute või poliitiliste jõudude suhtes võidaksegi olla lausa armutult kriitiline. Ent nagu me seda ikka ja jälle näeme, moodustab peavoolumeedia koos lääne poliitilise nomenklatuuriga ühe „bolševistliku" partei, s.t ollakse väljas ühe ja sama revolutsioonilise programmi eest, mida iseloomustavad progressiusk ja sekulaarsus ning mille tuumaks on vabaduse printsiibi ideoloogiline moonutamine ja kuritarvitamine.
Sellest tulenevalt koheldakse meediatarbijat kui eestkostealust, kellele tuleb infot vahendada ja ühiskonnas toimuvat seletada õiges ideoloogilises võtmes. Nii saab ajakirjanikust ideoloogiatöötaja, „rahvavalgustaja", kes ei saa jätta järelduste tegemist lugeja hooleks, vaid kes usub, et lugejale tuleb pakkuda ainuõiget lähenemisnurka ja ainumõeldavat positsiooni.
On üsna irooniline, et sellal kui moodne lääne tsivilisatsioon vastandub otsustavalt kirikule ja eitab põhimõtteliselt kristlikku õpetust, käitutakse ise ühiskonna hoiakute kujundamisel sama ambitsioonikalt. Näiteks kui vanasti õpetas ja kasvatas inimesi vaimulik, kes oma jutluses või kirjatöös asjad paika pani, siis nüüd toimetavad „meediakantslis ja -altaris" ajakirjanikud, sageli üsna noorukesed, kes talutavad inimesi kättpidi püha tõe juurde ja õpetavad neid õigesti elama.
Ja nii ongi ideologiseeritud väljaannete uudisvalik, ideologiseeritud on ka arvamusküljed ja jutusaated. Tegelik arvamuste ja lähenemisnurkade pluralism puudub. Näiteks avaldas Peeter Espak hiljuti imestust, et Eesti väljaanded vahendavad USAs toimuvat üksnes sealse vasakmeedia võtmes. See on nii tüüpiline kogu meie peavoolumeediale, ja mitte ainult uudiste vaatenurga ja tonaalsuse puhul. Jah, vahel harva lastakse kõlada ka teistsugusel arvamusel või tehakse mõni saade, kus toimub erinevate maailmavaadete esindajate sisuline arutelu (näiteks Ahto Lobjaka ja Varro Vooglaiu vestlussaade Postimehes). Aga tõelise pluralismi – mida ju peetakse demokraatliku ühiskonna üheks tunnuseks – tagamiseks on seda kõike äärmiselt vähe.
Erilise kallutatusega torkab silma Eesti Televisioon, mis pealegi viibib mugavustsoonis, sest neid rahastab maksumaksja ning valitsuse sekkumine sisusse kutsuks esile meedia- ja poliitringkondade raevuka protesti. Ma olen praktiliselt loobunud selle kanali, eriti aga uudiste- ja poliitikasaadete jälgimisest, sest need on lihtsalt ebaprofessionaalsed, s.t kallutatud ja läbinähtavalt ideoloogilised. Meie kõigi raha eest antakse ERRi töötajatele võimalus oma grupi sümpaatiaid ja antipaatiaid teleekraanil välja elada. Seetõttu on ühiskonna kui terviku seisukohalt rahvusringhäälingu korrale kutsumine ülimalt oluline.
Erameedia puhul on eeskätt omanike asi öelda, missuguseid väljaandeid nad näha tahavad. Kui keegi teenib suurt tulu propagandaväljaandelt, siis lasku käia. Tavalise lugejana-kuulajana-vaatajana ei ole mina küll huvitatud rahakoti raudade avamisest, kui mulle pakutakse tõsise ajakirjanduse pähe progressi-aktivistide unistusi kommunismi jõudmisest (väljendun kujundlikult).
Selleks, et teha head ajakirjandust, ei ole vaja jalgratast leiutada, vaid meelde tuletada juba ammu sõnastatud põhimõtted. Milleks me ajakirjandust vajame? Inimesed vajavad ühiskonnaelus orienteerumiseks objektiivset ja usaldusväärset informatsiooni, mitmekülgseid analüüse, argumenteeritud arutelu. Seda saab pakkuda vaid vastutustundlik meedia, mis on heas mõttes kriitiline, tasakaalukas ja ratsionaalne. Tuleb endale aru anda, et linnastunud liberaali maailmapilt ei ole kõige mõõdupuu – ühiskond koosneb väga erinevatest inimestest ja gruppidest ning nad kõik väärivad lugupidavat suhtumist meedia poolt.
Alles siis saame rääkida ajakirjanduse uue tuleviku algusest.