MPEÕK Neeva Aleksandri katedraal ja EELK Piiskoplik Toomkirik Toompeal. Foto: Veiko Vihuri

Kas kõik kristlased Eestis, kes peavad kinni traditsioonilisest kristlikust usust ja kristlikest väärtustest, ajavad Kremli asja, nagu saab järeldada Harri Tiido sõnadest, küsib kolumnist Veiko Vihuri arvamusloos, mida Rahvusringhäälingu portaal keeldus avaldamast.

Endine suursaadik Harri Tiido ütles augusti algul ERRi portaalis avaldatud usutluses, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Kremli vaadetel on suur kattuvus – need on usk, traditsioonilised väärtused ja liberalismivastasus. Osundan:

„Aga mis on praeguste radikaalide eripära, mitte ainult Euroopas? Neid toetab Venemaa. Kui vaatame väärtusi, millest lähtub EKRE ja millest lähtub Kreml, siis on väga suur kattuvus. Usk, traditsioonilised väärtused, liberalismi vastasus, vähemuste vastasus, kuigi radikaalid on samuti vähemus ning mina ei näe vahet seksuaalvähemuste ja poliitiliste vähemuste vahel, vähemus on vähemus.“

Selline mõtteavaldus staažikalt diplomaadilt tekitab paratamatult küsimuse, kas kõik kristlased Eestis, kes peavad kinni traditsioonilisest kristlikust usust ja kristlikest väärtustest, näiteks inimelu pühaduse ja abielu küsimuses, ning ei kiida heaks äärmuslikku liberaalsust, ajavad mingil moel Kremli asja? On ju neil väidetavalt Putini Venemaaga ulatuslik ühisosa?

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on ametlikult, kirikukogu otsusega toetanud abielu määratlemist põhiseaduses ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. Samuti peab EELK lubamatuks aborti ja patuks homoseksuaalseid suhteid. Kas EELK jagab Kremli väärtusi ning esindab Eesti kui liberaalse demokraatia seisukohalt võõrast väärtussüsteemi? Endine välisminister Sven Mikser (SDE) jõudiski juba hoiatada, et järgmiste kohalike valimistega samaaegselt toimuvast Eesti abielureferendumist võtab ideoloogilises mõttes osa Venemaa president Vladimir Putin.

Ma ausalt öeldes imestan, et avalikus ruumis võib Eesti kristlaste suunas selliseid sõnu loopida ja keegi ei tõstata küsimust lubamatust retoorikast, samas kui ühe erakonna esindajate väljaütlemised saavad pidevalt hukka mõistetud.

Igatahes jääb mulle mulje, et teatud seltskonna suhtumine kirikusse on väga sarnane nõukogude võimu suhtumisega – usklikud olgu omaette, nende usulised veendumused ärgu takistagu progressi. Kirik kuulub koos oma väärtussüsteemiga minevikku, ta ei või tänapäeva ühiskonnas enam suunda näidata. On kiiduväärt, kui kirik võtab enne lõplikku väljasuremist omaks liberaalse ühiskonna alusväärtused ja korrigeerib oma usku. Sestap saavad põhivoolu väljaannetes sõna enamasti need teoloogid ja vaimulikud, kes väljendavad progressiivseid vaateid ja vastanduvad traditsioonilistele arusaamadele.

Tõsi, Eestis pole seni tehtud katseid traditsiooniliste kristlike vaadete avaliku väljendamise eest kedagi vastutusele võtta. Mõnes Euroopa riigis on asi palju tõsisem. Näiteks Ühendkuningriigis on traditsiooniline kristlus sattunud viimase kümnendi jooksul riigivõimu surve alla ulatuses, mida on vabas ühiskonnas raske ette kujutada. Äsja hoiatasid Šotimaa katoliku kiriku piiskopid, et vihakuritegusid käsitlevate uute õigusnormide vastuvõtmine võib viia selleni, et piibli kui n-ö ässitava sisuga materjali omamine muutub karistatavaks.

Soomes on parlamendiliikme Päivi Räsäneni suhtes algatatud vist juba neli eeluurimist tema kristlike vaadete tõttu. Kristlasest rahvaesindajat, erialalt arsti, vintsutatakse ühelt ülekuulamiselt teisele. Soome riigiprokurör peab arusaama, et abielu on vaid mehe ja naise liit ning homoseksuaalsed suhted on Piibli kohaselt patused, vaenu õhutamiseks inimrühma vastu. Millegipärast ei tunne Eesti põhivoolumeedia Räsäneni kaasuse vastu huvi, ehkki tegemist on meie naaberriigi ja hõimurahvaga.

Need on äärmiselt kurjakuulutavad arengud. Kristluse seostamine putinismi ja autoritarismiga loob ka Eestis pinnase usu- ja veendumusvabaduse mahasurumiseks. Seda enam, et kirik on tegelikult maaslamaja, kelle ründamine ei nõua erilist julgust. Eesti poliitilisse establishment’i kuuluvate inimeste kristlusevastaseid avaldusi tuleb seetõttu eriti tähele panna.

Vaade, et lääs on loomuldasa avatud, ilmalik, vabameelne ja progressiivne ning et religioon ja traditsioonilised väärtused siia ei kuulu, on tegelikult sama revolutsiooniline kui seda olid bolševike unistused uue ühiskonnakorra ülesehitamisel. Kui vaadelda Euroopa ühiskondi ja kultuuri oluliselt pikemas perspektiivis kui vaid viimase paari sajandi või koguni viimase paari aastakümne jooksul, siis joonistuvad välja tõelised euroopalikud väärtused. Revolutsiooniline lõhkumine, olgu kasvõi ainult ideoloogilises mõttes, ei saa olla ühegi kultuuri aluseks ega edasiviivaks jõuks.