Kas usk on nõrkus või tugevus, küsib kolumnist Malle Pärn.
Suuresti on levinud mõte, et usku ja Jumalat vajavad nõrgad inimesed, need, kes ise oma eluga hakkama ei saa. Mõelgem selle väite üle.
Kirik oli meil teatavasti ainus ametlikult tunnustatud inimeste ühendus, mis avalikult ja järjekindlalt julges nõukogude ideoloogiale vastu astuda. Kirik on alles hoidnud iseseisva mõtlemise ja marksismist-leninismist mõjustamata maailmavaate. Üheski kirikus ei jutlustatud nõukogude ideoloogiat, ega propageeritud ateismi. Kirik hoidis alles Tartu Ülikooli usuteaduskonna (Usuteaduse Instituudina), pakkudes soovijatele nõnda ainsat sõltumatut humanitaarharidust.
Kas seda kõike saab pidada inimlikuks nõrkuseks? Nõrk on pigem see, kes ideoloogilisele ja poliitilisele survele järele annab, ning üldkehtivaid ideoloogianõudmisi ja eelarvamusi omaenda mõtete pähe serveerima hakkab.
Kirikud, kus liikmete arv nullilähedale kahanes, suleti. Luterlike kirikutega seda meie maal ei juhtunud, sest igas väiksemas külaski leidus neid, kes kirikut maha ei jätnud. Eriti rumal on nõrgukesteks nimetada neid, kes neil aastatel julgesid usuteadust õppida ja kirikuõpetajatena töötada.
Loogiliselt võiks siit järeldada, et kõik need tänaseks kõrges eas naised, kes kiriku meile läbi viiekümne aasta alles hoidsid, on tegelikult tugevamad kui mehed, kellest said parteijuhid või ateismi propageerivad haritlased.
Tunnistagem, et praegugi nõuab oma usu tunnistamine ning kõlblusnormide avalik propageerimine üksjagu julgust ja tugevust.
Inimeste teadmatus
Mitmete inimeste aktiivne viha kõige vastu, mis puudutab kirikut, usku, Jumalat, näitab meie hariduse ühekülgsust. Tarvitseb kirikul midagi teha või öelda, mis pälvib avalikkuse tähelepanu, olgu see kasvõi õiglane reageering labasusele, kui vallandub mõnituselaine nii aja- kui netikirjanduses. Küll süüdistatakse kirikuinimesi silmakirjalikkuses, küll liigses moraalitsemises, sealjuures süüdistust konkreetsete faktidega põhjendamata.
Inimeste teadmatus teeb lausa haiget. Usuõpetuse vastu võtavad enesekindlalt sõna inimesed, kel puudub igasugune ettekujutus ja arusaamine sellest õppeainest. See on samahea, kui astronoomia õpetamise vastu sõdiks inimene, kes usub, et pilvede taga on paradiis, ja seal elab valge habemega Taevaisa koos tiivuliste inglitega.
Ükski kirik seda ju ei kinnita ega kuuluta. Usuteadus ei eita teisi teadusi. Usuteaduse uurimisala on palju avaram kui ühegi teise teaduse uurimisala. Sinna ulatuvad teisedki teadused: keeleteadused, filosoofia, loodusteadused, ajalooteadus, arheoloogia, sotsioloogia, psühholoogia, kirjandusteadus.
Ateism on ususekt
Tõsi, kirikute kõrval elavad ühiskonnas ka mitmesugused usklike inimeste klubid ehk sektid. Enamasti ei peeta seal oluliseks n-ö tõsiste usuteadustega tegelemist, usu tunnuseks on seal pigem emotsionaalne seisund, ja allumine karismaatilisele juhile.
Ka ateism on üks nendest sektidest. Seega, ateist ei ole midagi muud kui sektant, kes Jumalat samadel printsiipidel eitab. Ta ei püüagi uurida seda, mille vastu ta võitleb, mida eitab. Usklik sektant usub, et Jumal on olemas, ning püüab teda endale võimalikult täpselt ette kujutada ja ära seletada. Uskmatu, ateistist sektant usub, et Jumalat ei ole. Sest kumbagi uskumust või väidet ei ole võimalik teaduslikult, nagu meil öeldakse, tõestada. Õigem oleks ometi öelda: Jumala olematust ei ole võimalik teaduslikult tõestada. Seda ei ole veel keegi teinud. Ateistid ju ei tõesta, vaid kuulutavad, et Jumalat ei ole.
Hirm Jumala ees
Hirm on inimese elus väga oluline tõukejõud.
Inimese hirm väljendub erinevalt. Üks kardab loodusjõude, ja usub, et neid juhib mingi kõrgem võim. Teine heidab kõrvale mõtte mingist kõrgemast võimust, sest selle olemasolu hirmutab teda veel enam. Sest temagi ei suuda neid loodusjõude mõista ega mõtestada. Sellepärast tahab ta uskuda, et neid valitsevad füüsikaseadused, mida on võimalik valemitena pähe õppida.
Niisama nagu inimene võib tunda võitmatut hirmu äikese ees, nii tunnevad paljud inimesed hirmu mõtte ees, et maailm võiks olla mingi kõrgema vaimu poolt loodud mõttekas, eetiline ja korrastatud süsteem. Inimesele, kes ei taha ausalt ja inimlikult elada, peab olema kohutav mõelda, et kõik tema teod, mõtted ja soovid võiksid olla sellele vaimule teada ja näha, et ta kõige eest, mis ta mõtleb, ütleb ja teeb, saab ärateenitud tasu. Et maailm on selliselt loodud, et igaüks lõikab vaid seda, mida ta külvab.
See on peamine põhjus, miks Jumalat vihatakse, ja püütakse oma elust välja heita.
Ateistlik mõtteprotsess
Tegelik n-ö ateistlik mõtteprotsess näeb välja nõnda: inimene mõtleb endale välja mingi kõrgema võimu või vaimu, maailma looja ja valitseja. See jumalaehitamine toimub kättesaadava informatsiooni ja inimese poolt vastuvõetud eelarvamuste materjalist. Ning lõpptulemus sõltub suuresti inimese vaimsetest võimetest ja hingelistest omadustest. Kui see väljamõeldud jumalus ei ole eriti usutav – ja seda ta enamasti ei ole, pigem on see pisike ja hale, vahest koguni väiklane ja õel –, siis kuulutab inimene uhkelt, et tema ei vaja seda jumalust. Kuna ta usub, et teiste ettekujutus Jumalast on samasugune, siis nõuab ta häälekalt: ärgu olgu seda ka teiste jaoks. Ja kuulutab, et kõik need, kes sellesse primitiivsesse jumalusse usuvad, on napakad.
Tõsi, seda nad ju ongi. Ka mina ei usu sellesse jumalusse, keda kõik need vihased ateistid aktiivselt eitavad. Võin kinnitada, et mitte ükski usklik inimene ei usu sellesse.
Mille üle me siis vaidleme?
Tähed saab selgeks üksnes see, kes nad selgeks õpib. Kes ei taha tähti õppida, see ei saa raamatuid lugeda. Sellele ei saa ka selgeks teha, et lugemisoskusest võib mõnikord ometi ka kasu tõusta. Ja nõnda jääbki ta nõudma, et lugemisoskust ei tohi mingil juhul kõigile kohustuslikuks teha.