Et välja pääseda praegusest loosungisõjast, tuleks kokku tulla ja ühtlustada terminid. Viskame kehvad karikatuurid kõrvale ja hakkame ometi rääkima pärismaailmast, päriselust, pärisinimestest, puhtas eesti kirjakeeles, kutsub üles Malle Pärn.
Me teame hästi valmi, kus luik, haug ja vähk leidsid ühe mahajäetud vankri koos koormaga, ja otsustasid selle leiu endale võtta. Nad rakendasid end vankri ette, et seda koju viia. Ent igaüks kiskus vankrit sinnapoole, kuhu tema ise tahtis minna. Luik püüdis taevasse tõusta, haug kiskus vette, vähk roomas tagurpidi mööda maad. Sikutasid ja sikutasid, aga koorem ei liikunud paigast.
Kui nad oleksid kolmekesi seda koormat ühes suunas vedanud, siis oleksid nad kindlasti selle kuhugi mujale suutnud viia. Nüüd aga ei liikunud koorem paigast.
Kui meiegi midagi üheskoos otsustame teha, siis tuleb ennekõike suund paika panna. Kuhupoole me tahame minna? Ja siis peame otsustama, kellega ja kuidas meil on võimalik koos töötada.
Muidugi peab see ühine tegevus olema meile kõigile kasulik, muidu me ju seda ette ei võtaks. Ja see kasu ei tähenda mitte mingi isanda poolt makstavat kõrget palka, vaid pigem seda, mismoodi mõjutab see tulevane ühistegevus meie kõikide elu. Kaasa arvatud meie omaksed, sugulased, sõbrad, lapsed ja lapselapsed.
Millest tekivad lahkhelid inimeste vahel? Luik, haug ja vähk on erinevad loomad, neil on erinev elu, muidugi on neil raske üht vankrit ühes suunas vedada. Selleks oleks vaja teadlikku kompromissi. Aga ühe rahva kodanikud on ju üht liiki olendid, pealegi on meil ühtne kooliharidus, ühine kultuur ja ajalugu. Hea, kui meil oleks ka ühtne haritlaskond, nii öelda rahvuslik vaimne eliit. Praegu on ka haritlaskond kaheks vaenulikuks leeriks jagunenud.
Kui inimesed vaatavad üht puud, ja lähevad omavahel vaidlema selle üle, mis liiki see puu on, siis tuleks kutsuda loodusetundja, kes objektiivselt, teaduslikult neile ära seletab, mis puu see on. Kask on kask ja kuusk on kuusk, selles suhtes ei saa olla mitut kokkuleppelist "tõde", ei saa öelda, et igaühel on õigus oma arvamusele selle kohta, kas see puu on kask või kuusk. See, kes kaske nimetab kuuseks, lihtsalt kas eksib või valetab. Valetamine ei ole inimõigus ega tohi olla ka riigis kehtiv vabadus.
Inimene, kelle "arvamustest" kellegi teise elu ei olene, võib omaette arvata, mida tahab. Nimetagu pealegi kaske kuuseks. Aga need inimesed, kelle otsustest ja tegevusest oleneb terve rahva elu ja riigi ülesehitus, peaksid küll suutma maailma adekvaatselt tajuda. Kui valitseja nimetab kaske kuuseks, siis teeb ta ju ennast teadjate silmis narriks?
See, kes eksib elementaarsetes terminites, tuleb suunata ümber õppima. See, kes valetab elementaarsetes terminites, tuleb kõrvaldada otsustajate ridadest.
Iga inimene näeb mingit objekti ikka teatud määral erinevalt. Inimest hinnates me võtame arvesse oma teadmised tema elust, tegevusest, mõtetest, mida ta on avaldanud. Me suhtume teisesse inimesse vastavalt sellele, mida me temast teame.
Mõistlik ja endast lugupidav inimene ei suhtu kunagi teisesse inimesse pealiskaudselt ja hoolimatult, ei anna talle hukkamõistvat hinnangut mingi üheainsa kuskilt haaratud muljekillukese või kontekstist väljakistud lausekese põhjal, ei avalda kellegi kohta hukkamõistvat artiklit meedias kõigile lugeda mingi üheainsa petliku killukese põhjal. Ei joonista kellestki kriipsujuku-karikatuuri.
Meie meediat ja riigikogu opositsioonigruppi on viimasel ajal haaranud mingi kollektiivne reaalsustaju häire. Kangekaelselt ja järjekindlalt joonistavad nad konservatiividest kriipsujukusid, et neid siis otsustavalt ja avalikult hukka mõista ja halvustada.
Aga kehvasti joonistatud kriipsujukust karikatuuri järgi ei saa inimese üle otsustada. Karikatuur ongi ju joonistatud selleks, et objekti kas hukka mõista või tema üle naerda. Seal tuuakse välja objekti ebameeldivad või ühiskondlikult kahjulikud jooned. Isegi tavalise portree või foto järgi ei saa inimese üle otsustada. Inimene on alati suurem kui tema pilt. Pilt on üksainuke hetk, mille fotograaf või kunstnik on tabanud, aga inimene koosneb miljonitest sellistest hetkedest.
Et välja pääseda praegusest loosungisõjast, tuleks kokku tulla ja ühtlustada terminid. Viskame kehvad karikatuurid kõrvale ja hakkame ometi rääkima pärismaailmast, päriselust, pärisinimestest, puhtas eesti kirjakeeles!
Minul on tõsine mure. Kas me saame veel kunagi jälle üheks rahvaks?