Inimese pahesid taltsutab ainult religioon, usk kõrgemasse jumalusse, enda allutamine tema universaalsetele käskudele, soov elada temale meelepärast elu. Inimeste tehtud seadused ega maise karistuse hirm ei piira kurjategijaid, leiab Malle Pärn.
Ma ei suuda ära imestada inimeste mõtlemise piiratust ja mõistmatut enesekindlust selles piiratuses. Nii palju räägitakse religioonide halvast mõjust inimkonna ajaloole – isegi mõni kõrgharidusega inimene on meie maal soovinud kirikute hävitamist või usu keelamist, lootes, et siis kaob ka kõik halb, mis tema meelest nagu ristiusust ja kirikust oleks ühiskonda laiali valgunud ja seda ikka veel kammitsas hoiab.
Nad tahavad 2000 aastat ära kustutada õhtumaa ajaloost ja alustada uut ajalugu uue inimese, uute inimsuhete ning uue ühiskonnakorraldusega. Inimene oleks nagu kogu aeg rumal olnud ja nüüd on korraga targaks saanud. Ent tarkuse tunnus on see, et ta tarkuse ka siis ära tunneb, kui see rumaluse vahele ära peidetud on.
Ikka ja jälle meenub see vana lugu, kus koos pesuveega ka laps välja visati.
Miks need ristiusu süüdistajad üldse ei märka seda head, mida ristiusk ja kirik on inimkonnale kinkinud – seda on ometi palju rohkem kui halba?
Üks tilluke näide: loen Carmolise tilkade infolehelt: "Mõned aastasajad tagasi põhines arstiteadus pärimustel. Teadmisi koguti ja arendati kloostrites, mis olid teaduse ja vaimuelu keskusteks."
Kloostrid olid teaduse ja vaimuelu keskusteks! Meie usuvastased seda tunnistada ei taha. Nende meelest on kirik teadust ja vaimuelu läbi ajaloo ainult kägistanud.
Nii mõnigi inimene, olles ära õppinud mõned üldtuntud eelarvamused või kohustuslikud valed, vormib endale nendest maailma, ja hakkab kõigele hinnanguid jagama sellest pisikesest maailmast lähtudes. Targemaks saades märkab ta oma eksitust. Kui ta aga targemaks ei saa, siis ta jääbki nendesse mudelitesse kinni.
Inimese pahesid taltsutab ainult religioon. Ainult usk kõrgemasse jumalusse, enda allutamine tema universaalsetele käskudele, soov elada temale meelepärast elu. Inimeste tehtud seadused ega maise karistuse hirm ei piira kurjategijaid. On äärmiselt naiivne loota, et nii-öelda moraalikammitsatest vabastatud inimene hakkab oma vabast tahtest elama ausat ja õilsat elu, ning inimühiskond muutub hoobilt ideaalseks. Kiriku vastased soovivad ikka ilmselt seda, et kõigil oleks vabadus elada oma instinktide järgi, nautida meelelisi mõnusid, ilma süümepiinadeta, ilma tagajärgede peale mõlemata.
Mina usun, et meie maailm püsib veel üldse tänu religioonile. Ja kuni religioon vähemalt inimeste alateadvuses püsib, seni püsib ka maailm. Ateist ütleb, et ta suudab "hea" olla ka väljaspool religiooni, ent ta ei tea, et tema "headuse" põhjuseks on tema alateadvus, mis on religiooni alles hoidnud. Ta on nagu siga tamme all, kes matsutab tõrusid süüa, aga tamme ei näe. Ei ole olemas väljaspool religiooni mitte mingit ratsionaalset stiimulit, mis paneks meid kaasinimest armastama, või mingi ühise idee nimel surma minema.
Jah, religioon esitab vahel ka karme nõudmisi, ja karistab kurjategijaid. Mis teha, kui inimesed vabatahtlikult mõistlikul kombel elada ei taha?
Paraku, sageli kannatavad ka süütud, aga ikka samal põhjusel: teiste inimeste kurjuse pärast, mitte religiooni puuduste pärast. Kui keegi teeb religiooni sildi all kurja, see ei tähenda, et religioon on ülepea halb. See tähendab, et inimene ise on üpris paheline elukas. Nii religiooni sees kui sellest väljaspool.
Meile võivad tunduda veidraina pühakute meeletud lihasuretamise katsed, ent nendes on sõnum. Inimese elu ei koosne vaid mõnude nautimisest ja endale õiguste nõudmisest. Inimene peab tegelema oma isiksuse kujundamisega, oma loomuse tumedama poole taltsutamisega. Vähemalt mingil määral. Armasta Jumalat, ja armasta ligimest nagu iseennast – see on IGA religiooni sisu. Kui mingi massiõpetus kuulutab midagi muud, siis ei ole see religioon.
Jah, aga meie tänapäeva inimene, kes on juurtelt ära lõigatud, ei tea enam, misasi on armastus. Ta arvab, et armastab ennast, kui lubab endale ilma mingite piiranguteta kõikvõimalikke ihulikke mõnusid. See ei ole armastus, see on enesehävitamine. Niisamuti usub ta, et armastab ligimest, kui ta on temaga poliitkorrektselt "tolerantne". See tähendab: talub tema pahesid ja tunnistab need voorusteks. Lubab ka ligimesel rõõmsal meelel ennast hävitada. Sest tegelikult ei hooli ta temast üleüldse.
Kõige kummalisem on see, et need, kes kirikut ja usku maha teevad, kes kirikuinimesi silmakirjalikeks ja sallimatuteks sõimavad, nõuavad neilt ometi vastutasuks alandlikkust ja leplikkust ja hella suhtumist enda laimajatesse. Justkui salamisi tahaksid nad neid ikka kuidagi endast paremateks pidada…