Progressi avangardi ei peata miski. Progressiivsete väärtuste edendamise ettekäändel võib üle astuda nii hea maitse piiridest kui seadustest, võib tagurlasi solvata ja naeruvääristada, sest see sünnib kõrgete humanistlike ideaalide nimel, kirjutab Veiko Vihuri.
Vana-aastaõhtul sülitas rahvustelevisioon eesti rahva hinge tema enda raha eest. "Aitäh, "Tujurikkuja", tõeliselt tabav lõpuakord!" säutsus peaminister Taavi Rõivas.
Tõsiselt? Vastakaid tundeid tekitanud lõpulaulu oleks võinud võtta tervendava eneseirooniana juhul, kui naerdud oleks kõigi osapoolte – poliitikute, sallivusaktivistide, rahvuslaste, immigratsioonivastaste jne – üle. Et vabastava naeru läbi maandada pingeid. Kuid "Tujurikkuja" tegijad tahtsid hoopis naeruvääristada rahvast, kes nende arvates koosneb sallimatutest rassistidest.
Kas vastupidine oleks olnud mõeldav? Et marurahvuslastest, tõsikristlastest ja tagurlikest traditsionalistidest koosnev särtsakas kollektiiv oleks avalik-õiguslik teleekraanil tulnud välja progressiivset avangardi ja nende jutupunktide üle irvitavate sketšidega? Mitte selles universumis. Ja kui taoline õudukas olekski ekraanile jõudnud, oleks me veel enne südaööd kuulnud saluudi asemel poliitilise eliidi hukkamõistvat kanonaadi.
Quod licet Iovi, non licet bovi. Eelmisel aastal pisteti Ameerikas mõneks ajaks pokri osariigi ametnik (naine, kristlane), kes südametunnistusele viidates keeldus registreerimast samasoolisi paare. Ajal, mil ta ametisse astus, mõisteti abielu ühe mehe ja ühe naise vahelise ühendusena, kuid 2015. aasta suvel leidis USA ülemkohus, et selline arusaam pole põhiseadusega kooskõlas, ning avas püha abieluseisuse ka samasoolistele paaridele. Paljude progressiivsete inimeste arvates oli sellele korraldusele vastu hakanud ametniku pokri saatmine õige otsus, sest küsimus polnud ju südametunnistuse vabaduses ja religioossetes vaadetes – nii öeldi –, vaid selles, et ametnik ei teinud lihtsalt oma tööd ja rikkus kehtivat seadust.
Selle peale meenutati, et kümmekond aastat varem ei teinud ka homomeelne San Francisco linnapea oma tööd ega järginud kehtivat seadust, käskides linnaametnikul hakata registreerima samasoolisi abielupaare, kuigi õiguslik alus toona puudus. Tema karistamist progressiivne üldsus aga ei nõudnud – vastupidi, tema vaprus ja kartmatu tegutsemine inimlikkuse ja armastuse läbimurdmise nimel tabudest aheldatud ühiskonnas kutsus esile tormilise heakskiidu. Tema oli oma ajast ees, kuid seesinane väike põikpäine ametnikuke, kelle kohtunik täiesti õiglaselt trellide taha saatis, elas inimeste peal välja oma tagurlikke tundeid ja oli ajast maha jäänud. Siit see erinevus.
Progressiivsete väärtuste edendamise ettekäändel võib rikkuda nii hea maitse piire kui seadusi, sest see sünnib ju kõrgete ideaalide, viimselt aga Inimese nimel. Nii kõrget ja püha eesmärki silmas pidades võib tagurlasi mõnitada ja koguni vangi saata (kõnealune ametnik viidi kohtusaalist kongi võidurõõmsate homoaktivistide hüüete saatel: "Armastus võitis!").
Revolutsioonilise proletariaadi viha pursuide vastu on tabavalt kokku võetud sõnadega: "Lähme s…me neile voodisse ja lööme nende peeglid puruks!" Tänapäeva "Twitteri avangard" ei ole enam nii tahumatu ja ebakultuurne, vaid roojastab inimhinge ja purustab mõnuga meid seni kandnud väärtusi ja tõekspidamisi, sest tulevases paremas maailmas pole iganenud tabusid enam vaja. Aga nad teevad seda ikka ja jälle meie raha eest.