Kolumnist Malle Pärn ei mõista neid, kes kuulutavad: mul on häbi olla eestlane. Neid, kellel on piinlik, sest 80 protsenti eestlastest tahab, et Eesti jääks Eestiks ka tulevikus, meie laste ja lastelaste jaoks.
Postmodernistid ja promiskuiteedi pooldajad ülistavad kompleksivabadust, seega häbitust. Häbi puudumist. Häbi olevat anakronism, kompleks. Kõik häbi olevat valehäbi. Intiimsetest asjadest, isegi äärmuslikest ja veidratest, räägitakse avalikult, seni ebatsensuurseks peetud sõnad on kuulutatud sõnavabaduse sõduriteks.
Keegi ei HÄBENE enam oma eksimusi… Äärmisel juhul öeldakse: uups! Oh, see läks nüüd küll viltu! – aga häbi ei tunta. Mis see siis nii väga oli, igaüks võib eksida, ja üldse: vaba inimene vabal maal, kes ei tee, see ei eksi, ja nii edasi.
Aga nüüd on äkki nii paljudel HÄBI? Ja nad tahavad seda kindlasti avalikult välja hõigata? Tuli meelde, et selline asi on olemas? Ent miskipärast ei tunta nüüd häbi OMA eksimuse või alatuse või rumaluse või nilbuse pärast, vaid TEISTE pärast? Oma rahvuskaaslaste pärast? Nende pärast, kelle meelsus ei sobi valitseva ideoloogiaga kokku? Kes kangekaelselt, ikka veel! – ISE otsustavad, millise poole nad vallapäästetud sõnasõjas valivad? Teleuudistes küsiti, kellel on piinlik nende pärast, kes julgesid Toompeal näidata oma meelsust, kes tahavad ja julgevad hakata vastu poliitikute omavolile? Ja 25-l protsendil vastajatest OLI piinlik…
Neil on piinlik ja häbi olla eestlane, sest 80 protsenti eestlastest ei taha oma koduuksi eest ära tõsta, tahavad, et meie lastel oleks turvaline elu meie oma kodumaal, tahavad olla peremehed omal maal? Neil on häbi, sest 80 protsenti eestlastest arvab, et meie ise, meie lapsed, noored ja vanurid, vaesed ja kodutud, on olulisemad kui võõrad sissetungijad, kelle meelsust, kavatsusi ja plaane me ei oska ette aimata? Neil on piinlik, sest 80 protsenti eestlastest tahab, et Eesti jääks Eestiks ka tulevikus, meie laste ja lastelaste jaoks?
Kas see pole suur silmakirjalikkus: rääkida kõlavaid sõnu kaastundest, inimlikkusest, solidaarsusest, empaatiast, ligimesearmastusest Euroopasse sissetungijate vastu, ent põlastada OMA lähedasi, kellest tegelikult väga suuresti igapäevaelus sõltutakse… Neid, kellele ometi võlgnetakse palju rohkem tänu kui nendele maadele, kes rasketel aegadel "meie pagulastele varjupaika andsid". Kui nad järele mõtleksid, kui palju need inimesed, keda nad ülbelt põlastavad, on nende heaks tööd teinud, vaeva näinud, neile head soovinud, nende kontserte või saateid vaadanud, neile plaksutanud, nende kirjutisi lugenud, raamatuid ostnud, neid õpetanud, nende eest hoolitsenud…
Mõtelge ometi, kes te oleksite ilma selle rahvata?
Selle nõndanimetatud "pagulusvõla" meeldetuletamine on läbinähtav demagoogiline võte: et tekitada meis süütunnet. Ent meie, kes me siin elame, ei pea ju tundma seda tänuvõlga, sest meie vanemad ei pagenud kodumaalt, nad jäid siia. Meie kasvasime siin üles, ja hoidsime Eesti alles. MEID ei aidanud siin, Nõukogude riigis, mitte keegi, meie pidime ise hakkama saama, meie isad ja vanaisad saadeti Siberisse, paljud surid seal, kas keegi kaitses neid? Kellele me peame selle eest võlgnema tänu? Kui KÕIK oleksid ära läinud, siis oleks siin praegu Venemaa provints.
Mõtelgem ka Vabadussõjale, nendele, kes langesid meie vabaduse eest võideldes. Nende kangelaste vastu peaksime tõesti tundma tänuvõlga, ja alles hoidma selle Eesti, mille nemad meile kinkisid! Me ei tohi nende haudu rüvetada, nende mälestust mõnitada… Aga nemad olid ju rahvuslased? Äkki koguni "äärmuslased"? Läksid nad ju sõtta, relvaga käes, ja tapsid lahingutes vaenlase sõdalasi? Oi, kui jube! Kas kellelgi on nüüd ka nende pärast häbi?
Muide, tänased rahvuskonservatiivid ei ole kedagi tapnud, mitte ühtki pommi plahvatama pannud, ometi sõimatakse neid "äärmuslasteks". Äärmuslik on teatavasti tavapärasest erinev tegevus. Mis on konservatiivide poliitikas tavapärasest erinev? Kas see, et nad räägivad seda, mida nad mõtlevad, ja lubavad seda, mida tõesti kavatsevad teha? Kas see, et nad, trotsides ülekohtust sõimu ja laimu, on rahva enamuse poolel? Kas see, et nad ei valeta oma valijatele? Kas see, et nad tahavad taastada ärahävitatud maaelu, ja kärpida ülbeksläinud poliitikute sissetulekuid? Kas see, et nad tahavad, et Eesti oleks väärikas riik, mitte Euroopa mahajäänud ääreala?
Jah, ka mina olen kurb, et meie valitsus on niisuguse vennatapusõja valla päästnud. Et nii häbematult rahvale valetatakse. Olen kurb, et inimesed ei saa enam üksteisest aru, ei pea üksteisest lugu… Aga ma ei tuleks iial selle peale, et kellegi teistsugust meelsust terve rahva peale üldistada ja avalikult kuulutada: mul on häbi olla eestlane. Mul oleks väga häbi, kui ma seda teeksin… Sest see on minu rahvas.