Mitte keegi pole suutnud öelda, mida kasulikku annab nn geiabielu seadustamine eesti ühiskonnale, eesti lastele. Brüsselist Kadriorgu saadetud kõrge ametnik ütles, et "samasooliste paaride suhete registreerimise suund võib aidata ühiskondadel edasi liikuda." Kuhu edasi, küsib kolumnist Malle Pärn.
Rahva seas seni suurima tüli tekitanud kooseluseadus võeti vägisi vastu, ja osa meie nomenklatuurist peab seda kehtivaks ka ilma rakendusaktideta. Juba on kohtu abiga, nii-öelda tagaukse kaudu, alustatud ka rakendusaktide seadustamist.
"Seadus aitaks siluda pingeid ühiskonnas," arvas õiguskomisjoni esimees.
Noh, võeti vastu, kas pinged on silutud? Vastupidi. See seadus on ju nagu neljakandiliste ratastega vanker. Propaganda jätkub ja paisub.
Ehkki geiaktivistid saavad suuri rahasid oma globaalsetelt mahitajatelt, oli Rakveres vaja tekitada järjekordne torm veeklaasis, küsida linnavolikogult kinofestivali kohta tegelikult naeruväärselt väike summa maksumaksjate raha.
Selge, et seda oli vaja reklaamiks ja avaliku tüli üleskiskumiseks. Sest geiaktivistid vajavad ühiskondlikke tülivaidlusi nagu õhku. Nad ei mõista, et iga tüliga tekitavad nad juurde inimesi, kes EI taha neist enam midagi kuulda. Liiga agressiivne propaganda tekitab pigem vastaseid kui pooldajaid. Paistab, et neid ei huvita tõde, vaid lärm.
Selge, et see festival saab sisuliselt olema selge geipropaganda. See ei ole mõeldud seksuaalhälvete uurimiseks, lahenduste otsimiseks hälvete all kannatavatele, vaid ikka selleks, et mõjutada ühiskonda hälbeid normaalseks sugueluks tunnistama.
Vaatasin hiljuti filmi "Total Eclipse", mis käsitleb kahe kuulsa prantsuse homoseksuaalse luuletaja (Rimbaud ja Verlaine) eluseiku. Üsna vastik oli vaadata, kui isekalt, kui hoolimatult, kui vägivaldselt nad teiste inimestega (ka teineteisega) käitusid, ja kurb oli vaadata, kuidas inimesed, kellele Jumal on andnud luuleannet, ennast nõnda hävitavad, jõudeski lõpuks täielikku ummikusse.
Kui ma sotsiaalmeedias seda mainisin, vastas Rakvere festivali korraldaja, et selliseid filme festivalil ei näidata.
Aga miks? Kas sellepärast, et see võib heita homoseksualismile ebasoodsat varju? Ei kõlba geipropagandaks? See on ometi tõsine, elust võetud probleemfilm, ja selliseid on veel, kus käsitletakse ka seksuaalhälvetega kaasnevaid tõsiseid probleeme, mitte ainult lusti ja lillepidu.
Miks ei julgeta korraldada sellist festivali, kus seda aktuaalset ja inimlikku probleemi lahataks mitmest küljest, nii heast kui halvast? Murelikult ja ausalt, ilma klantspropagandata, ja muidugi ka ilma solvava halvustamiseta? Meditsiiniliselt, teaduslikult? Isegi ühtki asjalikku konverentsi ei ole sel teemal julgetud korraldada, ikka on seal alati ülekaalus olnud geipropaganda.
Kas see oleks liiga kohutav? Igatahes oleks see maailmas ainulaadne üritus, sest selles teemas on tõde tänapäeval täielik tabu.
Seksuaalsed suhted väljaspool loomulikku armastust on sageli seotud võimutahtega, allutamistahtega, omamistahtega, isegi partneri alandamisega. Loomuliku armastuse aluseks on reproduktsioon, edasikestmine ühiste laste saamise läbi, armastus on ühtlasi uue inimese loomise akt, seega on see võimalik ainult erinevate sugupoolte vahel.
Seega, abielu on mehe ja naise liit. Mingi muu liit ei ole abielu. Riik, kus abieluks tunnistatakse mingi muu liit, teeb ennast narriks.
Seega, abielu on mehe ja naise liit. Mingi muu liit ei ole abielu. Riik, kus abieluks tunnistatakse mingi muu liit, teeb ennast narriks.
Mõtelda tuleks loogiliselt, arvestades reaalsust. Ja reaalsus pole mitte ainult see, et "homosid on alati olnud", vaid ka see, et perekond on ALATI olnud mees-naine-lapsed. Perekonna moodustavad algselt erinevast soost inimesed. MIKS? Jah, tõesti, miks?
Sest perekonna algne mõte on uute inimeste "loomine", mehe ja naise armastuse viljade üleskasvatamine, põlvkondade vahetus. Laps kasvab nii kaua, et ta vajab selleks turvalist keskkonda, kus ta oleks kaitstud – ja armastatud. Perekond on ka vahend inimese isekuse taltsutamiseks, ja oma tegude eest vastutuse võtmiseks.
Kes "reaalsusest" ainult oma isiklike huvidega kattuvaid nähtusi tunnistab, see on tegelikust reaalsusest kaugel. Ta võib küll paljusid inimesi mõneks ajaks väga suurde segadusse ajada, inimesed omavahel vihaselt tülli ajada, aga mingit kestvat "uut ühiskonnakorraldust" ta rajada ei suuda.
Loodusseadusi ei saa ära muuta. Keegi on öelnud: me ei saa rikkuda kümmet käsku, aga me saame ennast ära rikkuda, eksides nende käskude vastu. Sama lugu on loodusseadustega. Me saame ennast lõhkuda, mitte loodusseadusi.
Festivali kavasse olla planeeritud ka "debatid". Korraldaja kutsus reklaamis lahkesti kõiki inimesi neid filme vaatama ja seejärel ka arutama. Ma pole veel märganud, et mõni geiaktivist tõesti kuulaks ja arvestaks mingisugusegi kriitilise märkusega, nende hinnang ükskõik kui ratsionaalsele geiabielu vastasele argumendile on ülbe ja lakooniline: "homofoobne" saast. Nende meelest on kõik perekonna kaitsjad vaid emotsionaalsed hälvikud ja tagurlased. Ometi on just need aktivistid ISE sulgenud oma meeled mõistuslike argumentide ees. Mis debatist saab seal juttu olla?
Perekonnakaitsjad mõtlevad rahva tulevikule, laste puhtusele, ühiskonna terviklusele, ent geiaktivistid mõtlevad ju ainult enestele, oma isiklikele elumõnudele. Teised ei lähe neile korda.
Mitte keegi pole suutnud öelda, mida kasulikku annab geiabielu seadustamine eesti ühiskonnale, eesti lastele. Brüsselist Kadriorgu saadetud kõrge ametnik ütles, et "samasooliste paaride suhete registreerimise suund võib aidata ühiskondadel edasi liikuda."
Kuhu edasi?