Advendiaeg tähistab kristlastele Lunastaja ootust maailmas, mis näib selliste ootuste suhtes olevat pehmelt öeldes leige. Aga lähemalt vaadates ei ole idee lunastuse vajadusest kadunud, ning kui otsimine valest kohast on maailma ära väsitanud, muutub tee tõe juurde taaskord nähtavaks, leiab Heido Trofimov.

Ilmselt nuriseme mõnikord, et advendiaega on hakatud tähistama liiga vara. Väljas valitseb alles kuldne sügis, kui poelettidele ilmuvad müügiks lumiste mütsidega onklid. Sellest ei oska muud arvata, kui et jõulude kommertsialiseeritus on muutunud nukralt läbipaistvaks. Aga kellelegi see vast üllatuseks ei ole ning see käibenurin on mõeldud lihtsalt sissejuhatavaks märkuseks.

Kristlikust perpsektiivist on see nukker peaasjalikult selle pärast, nagu keegi mainis (ma ei mäleta, kes), et sellest, mis peaks olema ootuse aeg, on saanud ettetähistamise aeg. Mõelgem kasvõi sellele (kuigi kommertsjõuludest kaasatõmmatutena me võib-olla ei tahaks sellele mõelda), et advendiaeg on tegelikult ka paastuaeg.

Miks nii? Ootame nii sümboolses mõttes Jeesuse sündi, mis on juba juhtunud, kuid ka reaalselt Jeesuse teist tulemist, kui "[Issand] toob valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused" (1Kr 4:5). Aga kristlase ootus ei ole mitte passiivne ootamine, vaid seisneb enese ettevalmistamises, et "[meil] oleks tema tulemisel julgus ja mitte häbi tema ees" (1Jh 2:28). Ettevalmistus ei toimu mitte tulevikus ega minevikus, vaid praegu, ning selle vahenditeks ongi palve ja paast, mida võib tinglikult pidada ka üheks ja samaks asjaks.

See ootus saadab kristlasi muidugi läbi kogu elu, kuid on advendiajal ehk intensiivsem ja ilmsem.

Ent pole mõtet eitada, et jõulud on nii religioosne kui sekulaarne püha, ning minu jutu mõte ei ole veenda sekulariste, et jõulude tõeline mõte on just nimelt kristlik. Mul ei ole volitusi takistada talviste söömispühade paigutamist detsembri lõppu, kuigi see ei ole see, mida ma ise detsembri lõpus tähistada tahan.

Olles seda öelnud, tundub mulle siiski, et nii Jumal kui tema ootamine kummitab ka lääne progressiivseid sekulariste, ning sugugi mitte nii väga kujundlikus vormis. Ja mingis mõttes sümboliseerib seda ehk ka jõulupühade tähistamisest kinni hoidmine justkui koorikust, millest iva on välja heidetud.

Kes on lugenud Albert Kivikase "Nimed marmortahvlil" kõiki nelja osa, mäletab ehk, kuidas peategelane Henn Ahas, kelles võib ära tunda kirjaniku enda, takerdus keskmiselt iga paarikümne lehe tagant mõtisklustesse Jumala olemasolu üle. Ahas ehk Kivikas oli küll eesti patrioot, aga ka ideeline sotsialist, ning tema arutlused olid põlglikud kahtlemised, mis ei viinud tavaliselt kuhugi välja. Neljandas ja viimases raamatus leidub aga üks mõtiskelu, mis mind esmakordsel lugemisel (kui ma ei taibanud veel ei sotsialismist ega religioonist suurt midagi arvata) millegi poolest nõndavõrd hämmastas, et on siiamaani meelde jäänud. Täpselt tsiteerituna näeb see välja nii:

""Kes lunastab maailma, kes loob selle uueks, kes sünnitab uue inimese?" karjatas ta äkki valjeneval häälel, milles kajahtas kogu ta meeleheide, südamevalu ja hingeahastus. /…/ "Jumalat ei ole!" hüüatas ta. "Jumal ei tule inimesele appi, sest teda ei ole appi tulemas. /…/ Jumalat ei või olla sellepärast, et niikaua kui türannid taevast valitsevad, ei kao nad ka maa pealt. Meil tuleb siis olla selle Jumala vastu nagu me oleme türannide, vägivallatsejate, kõigi rõhujate ja inimõiguste riisujate vastu!"

/…/

"Aga," jätkas ta siis, "Jumal peab siiski olemas olema, sest muidu on maailm mõttetu, filosoofiliselt seletamatu. Ja ta ongi olemas, kuigi teda veel ei ole. Jumal on alles tulemas, ta ei ole veel sündinud. Jumal ei olnud mitte maailma alguses, vaid on alles selle lõpus. Mateeria oma arengus on loonud vaimugi, vaim on materialistliku filosoofia järgi väljunud mateeriast. See vaim on inimeses lihaks saanud. See vaim kuulutab Jumala tulekut. /…/ Kõik suured tulemused saavutatakse ühe arengueepose lõpus. Sellepärast on ka maailma lõppsiht – Jumal. Ja see Jumal ei ole muud kui Jumalaks saanud inimene.""

Ma ei tunne Kivikase elulugu ega tema hingeahastusi sedavõrd, et julgeksin kindlalt välistada, et tegu ei või olla teatud tüüpi irooniaga. Kui mõned laused valikuliselt kinni katta, meenutaks tulemus ju kahtlasel määral jõuluevangeeliumi! Aga kui see nimelt ei ole ütlemata tabav iroonia, peab tõdema, et on vähe uut juhtunud pärast Aadama ja Eeva lahkumist paradiisiaiast.

Esmakordsel lugemisel hämmastas mind ilmselt asjaolu, et materialist saab nii innukalt vaenata Jumalat, keda ta väidab mitte eksisteerivat. Ja miks, kui religioon olevat vaid pelk tagurluse õigustus, peaks keegi jääma enda ideaalide sõnastamisel religiooni ette antud raamistikku, selmet religioon jätta lihtsalt kus seda ja teist?

Meenub mitmeid autoreid, kes sellel teemal on mõtisklenud. Meenub näiteks Chesterton, kes ütles: "Tõelisest kristlusest paremuselt järgmine asi on tõeliselt väljaspool olemine kristlusest. Ja kristluse populaarsed kriitikud ei ole sellest tõeliselt väljas. Nende suhtumist kogu religioossesse traditsiooni kirjeldab reaktsioonis olemine selle vastu. Nad ei suuda olla kristlased ega jätta anti-kristlaseks olemist. Nad elavad ikka veel usu varjus ja on kaotanud usu valguse."

Meenub ka üks 20. sajandi tähtsamaid filosoofe Elizabeth Anscombe, kes oli ise katoliiklane, aga leidis, et moraalse kohustuse mõiste, nagu igasuguse moraalse "õige" ja "vale" otsimine on jäänukid kristlikust maailmanägemusest, mis tunnistas Jumalat kui seaduseandjat, kes meile selliseid kohustusi sai anda. Aga need jäänukid on ohtlikud maailmas, kus sellist seaduseandjat enam ei tunnistata; ning sekulaarsed inimesed peaksid loobuma kohustuse mõistest ning võtma omaks hoopis teistel alustel põhineva eetika, näiteks vooruseetika.

Milline läbinägelikkus! Meie suud võivad algul tõrkuda seda tunnistamast, aga kas suur osa sellest, mida kristlased kaasaegse maailma juures kõige suurema hirmuga vaatavad, ei tulene mitte maailma liiga suurest, vaid liiga vähesest sekulaarsusest, suutmatusest religioonist lahti lasta, mis on enda alustest ilmajäetuna veidraks ja ohtlikuks muutunud? Ei ole vaja olla kultuurikriitik, et tunnetada näiteks ideoloogiliseks projektiks muutunud inimõiguste religioosset iseloomu, mis on aga ilma tõelise religioonita üksnes kahjulik.

Mujal kirjutas Anscombe, et juutide eetikakoodeks on nõnda kaua olnud läänes õiglase moraali sünonüümiks, et seda oli raske näha ja imetleda. "Nii palju käske süütu vere valamise vastu – kes küll leiaks selles viimaste sajandite jooksul midagi tähelepanuväärset? Aga nüüd, kui lääs on seda eetikat hülgamas, on seda võimalik jälle näha. Ave atque vale."

Niisiis ei tundu vale väita, et teatud implitsiitses mõttes ootavad ka meie sekulaarsed vennad endiselt jumalat. Ja nad valmistavad ennast selleks ette – või valmistavad maailma selleks ette, sest loomulikult ei ole nende suhtes jumalaga midagi isiklikku – aga kuna nende oodatav jumal ei hõlma õiglust sealpool teispoolsuse piiri, kirjeldab nende tegevust selles maailmas teatud kibe innukus, mis kohutab nii kristlasi kui mõõdukaid sekulariste. Kusjuures selles kõiges pole midagi, mida suured inimvaimud juba ammu poleks ette näinud.

Ainukene küsimus seisneb selles, kui kaua läheb aega, kui ummikusse peab jooksma see jumalat ootav maailm, kuni ta lõpuks märkab, et on oma ponnistustes Jumalast üksnes kaugenenud? Sel päeval, kui see juhtub, avanevad kahtlemata kristliku renessansi esimesed õied. Olgem siis kannatlikud ja ehk isegi tänulikud praeguse idanemisaja eest.