Konservatiivide hääl on ühiskonnas üha tugevamani kõlama hakanud ja leiab ka üha suuremat vastukaja. Ometi võidab Guy Verhofstad ikka veel Eesti valimisi, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
3. märts on möödas ning Riigikogu uus koosseis üldjoontes teada. Milline saab olema uus valitsuskoalitsioon, pole veel selge. Ühte võib aga juba praegu öelda – Riigikogu valimiste võitjaks osutus Guy Verhofstadt. Jah, seesama segane euroföderalist, kes kiitis Eestit ülevoolavalt selle eest, kui tublid me oleme. Sest milline valitsus Eestil ka poleks, ikka on võimul üks suur liberaalne erakond ja opositsioonis teine suur liberaalne erakond.
Verhofstadti lemmikuil, Reformierakonnal ja Keskerakonnal on seekord kahe peale 60 kohta. Sellele võib juurde liita viletsa tulemuse teinud sotside 10 kohta, mis teeb kokku kaks kolmandikku. Riigikogu on täielikult euromeelsete liberaalide kontrolli all. Niisugune on olnud Eesti valija soov ja tahe (ehkki sotsiaalmeedias ei vaibu mõtteavaldused e-valimiste serverit kruttinud patsiga poiste teemal).
Nojah, konservatiividel ei läinud ju pahasti. Mõlemal end rahvuskonservatiivseks pidaval erakonnal, Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal ja erakonnal Isamaa on kokku 31 kohta. Tubli kolmandik. Analüütikud saavad rääkida konservatiivsete hoiakute tugevnemisest ühiskonnas ja EKREt silmas pidades ka paremäärmusluse ning populismi tõusust.
EKRE oli kahtlemata nende valimiste kõige suurem võitja, kui rääkida võrreldes eelmiste valimistega juurde saadud kohtade arvust (+12). Samas jäädi 19 kohaga veidi alla endale eesmärgiks seatud 21-st kohast. EKRE toetajate ootused olid ilmselt kõrgemadki, sest erakond on olnud igas mõttes tõusutrendis. Kui vaadata EKRE poolt hääletanud inimeste arvu, siis 2015. aastal oli see ligi 50 000, nüüd umbes 100 000. Igati tubli tulemus, aga… Arvestades EKRE poolt tõstatatud eksistentsiaalseid küsimusi Eesti saatusest ja tulevikust peaks neid olema palju, palju rohkem.
Suurte võitjate hulka võib lugeda ka IRL-ist Isamaaks ümber nimetatud kartellierakonna. Jah, neil on seekord varasemaga võrreldes vähem saadikukohti, ent veel mõne kuu eest kõikusid nad valimiskünnise lähedal. Nüüd aga tõmmati otsekui kübarast välja 12 saadikukohta ja näib, et ollakse „mõistliku konservatiivse alternatiivina" kaalukeeleks ühe või teise võimukoalitsiooni moodustamisel. Vana kolmikliidu (Reformierakond, IRL ja sotsid) ülessoojendamisel saab Isamaa etendada rahvuslike ja konservatiivide valijate huvide kaitsja rolli. Koalitsioonis Keskerakonna ja EKREga jäädaks paratamatult tagaplaanile, aga niisugust koalitsiooni Riigikogu selles koosseisus ilma nendeta ka ei sünniks.
Rahvuslaste-patriootide ja globalistide vastasseisus on Isamaa viimastele mugav partner, mistõttu võiks mõni ehk isegi arvata, et nn süvariik ei panustanud niivõrd Eesti 200-le kui just Isamaale, kes võtab küll poose ja tõmbab EKRE tagant osad valijad ära, ent laseb globalistlikul agendal segamatult edasi kulgeda. Rahva seas palju vastuseisu tekitanud ÜRO rändepakt on hea näide sellest – lõpptulemus oli ju see, et Eesti siiski liitus selle paktiga. Niisiis on Isamaa näol tegemist peavoolu lääne- ja Euroopa Liidu meelse parteiga, nagu Delfi.ee määratleb, kuigi Helir-Valdor Seederi ajal olevat erakond nihkunud mõneti paremale, EKRE suunas.
Kokkuvõtteks. Konservatiivide hääl on ühiskonnas üha tugevamini kõlama hakanud ja leiab ka üha suuremat vastukaja. Ometi võidab Guy Verhofstad ikka veel Eesti valimisi. See on probleem, millega tuleb süstemaatiliselt tegelda. Pilgud tuleb pöörata eeskätt Reformierakonna valijatele.
