Laulupidu. Foto: Scanpix

Tõstame au sisse kultuurse kultuuri, sisuka, sõnumi-, mõtte- ja tunderikka, missioonitundelise, ilusa ja intelligentse kirjanduse ja kunsti. Hakkame oma lapsi kasvatama terveteks ja otsustusvõimelisteks harmoonilisteks isiksusteks, kirjutab kolumnist Malle Pärn.

Mart Helme ütles välja selle, mida on juba öelnud nii mõnedki teised eesti mõtlejad. Meie kultuur, mis peaks iseseisvuse põllumaal jõudsasti kasvama ja noorsugu kõrgete ideaalide poole suunama, on niisamasuguses kriisis nagu meie poliitika.

Ma selgitan, miks ma ütlen, et poliitika on kriisis. Mitte ainult sellepärast, et kahekümne viie iseseisvuse-aastaga ei ole suudetud uut Eesti Vabariiki inimlikult üles ehitada. Mitte ainult sellepärast, et valitsus juba mitu aastat sõidab lihtsalt teerulliga rahvast üle. Seda kõike oleks võimalik muuta.

Ent kahekümne viie aastaga on meie rahvas maksnud rikkalikku kooliraha päris paljudele inimestele, kellest on saanud osavad profipoliitikud, kes oskavad igale küsimusele sõnaohtralt vastata nii, et nad üldse ei vastagi, ja koguni nii, et küsijal tekib süütunne, et miks ta üldse nii rumala küsimuse esitas… Nad oskavad suurepäraselt oma eksimusi ja soove õigustada ja puudujääke ilustada. Nad elavad nagu mingis plastmassist mudelis, mille headuses ja edukuses nad hetkekski ei kahtle, ent mis meie tegeliku eluga kohe mitte kokku ei lähe. See ongi kõige hullem, et nad keelduvad mõistmast, et nad on teinud vigu, on valinud vale tee, on kuulanud valesid nõuandjaid!

Jaan Tõnisson on kunagi kellegi kohta öelnud: ma tahaksin neile augu pähe puurida, et sinna veidike valgust sisse pääseks…

Nüüd siis kultuurist. Mart Helme ju ei öelnud, et KÕIK kultuuritegijad on mandunud. Alati on inimesi, kes jäävad iseendaks, ei lase ennast kaasa kiskuda ideoloogilistesse või modernistlikesse liivakastimängudesse. Nemad loovad, kirjutavad, maalivad, mängivad, laulavad endiselt. Aga kultuurkapital jagab heldelt avaldamistoetusi ja preemiaid ju peamiselt ideoloogiajüngritele või postmodernistidele, kelle taieseid on raske loominguks nimetada. Teleseriaale tuleb nagu seeni pärast vihma, aga kelle jaoks neid tehakse ja milleks? Tundub, et endale – ikka selleks, et raha taskusse panna.

Kurb. Teletegijad, ja muidugi kõik kultuuritegijad peaksid ükskord aru saama, et nad KUJUNDAVAD eesti inimest!

Minu jaoks oli kummaline, et Rein Veidemann nimetas positiivse näitena Kivirähki. Meil on ju ometi ka paremaid kirjanikke? Kas eesti väärika klassika ümbertõlkimine postmodernismi pilakeelde on mingi kultuuriline väärtus? Ja lihtsaid juturaamatuid ("Kaka ja kevad"?) oskab kokku panna igaüks, kirjanik on ikka vaid see, kellel on olemas rikas ja sügav vaimne maailm. Ja kahtlemata rahvustunne, mitte soov igal sammul oma rahvust naeruvääristada. On üpris veider, et nii paljud inimesed seda ei mõista.

Kas saab Kivirähki võrrelda Metsanurga või Gailitiga? Ristikiviga? Kas saab meie riigipalgalist luuletajat Jürgen Roostet võrrelda Gustav Suitsu või Betty Alveriga?

Nüüd on Kalevipojast, lisaks Kivirähu kompilatsioonile ka pildiraamat tehtud. Sõnadest ei piisa enam meie postmodernistlikule puberteedile, poolkirjaoskamatuks kasvatatud põlvkonnad vajavad täiskasvanute pila- ja pildiraamatuid. On ju lihtne võtta üks tuntud teos ja see oma arusaamist mööda ümber kirjutada/joonistada. Uue Kalevipoja loomisega juba iga tekstitootja hakkama ei saa.

Olgem esimesed, kes prügikasti viskavad selle õnnetu maadligi roomava, kõike ilusat ja kõrget kuskile instinktide tasemele kiskuva postmodernismi! Me ju näeme, kuhu see on viinud meie vaimse maailma: tõejärgsesse demokratuuri.

Kas keegi oskab öelda, mida head on sünnitanud postmodernism? Avatuse apologeedid muidugi juubeldavad, sest kultuuri piirid on tõesti avardatud, peaaegu lõpmatuseni välja, postmodernistlik kultuur on end esteetika piiridest välja murdnud, anarhiasse ja nihilismi. Kunst ei ole enam haritud hinge ja vaimu väljendus, vaid isekate ülbikute materiaalne konstruktsioon. Sõnad, millel pole sügavamat tähendust, mis moodustavad mingi teksti (Sauter nimetab ennast tekstitootjaks), millel puudub vaimne maailm. Igivana igatsus täiuslikkuse järele, ilu, puhtus, harmoonia – need on postmodernismis tundmatud mõisted. Ent just need on KUNSTI olulised tunnused!

On kujundlikult öeldud: kunstnik kasvatab sõnnikuhunnikul roose. Postmodernist tükeldab roosid ja valab need sõnnikuga üle.

Kolekirjandust on alati olnud, aga tal ei ole kunagi olnud sellist riiklikult tähtsat kohta "kultuuriruumis". Ikka on ilukirjandust olulisemaks hinnatud.

Noh, korraga sellest loobuda muidugi ei saa, sest meil on palju jüngreid, kes end üsna priskesti postmodernismist elatavad, kes seda tõejärgsust kultiveerivad. Las nad siis olla, talume neid kui üht paratamatut veidrust, aga ärgem enam andkem nende toodangule auväärset kohta meie kultuuriparnassil. Tõstame au sisse kultuurse kultuuri, sisuka, sõnumi-, mõtte- ja tunderikka, missioonitundelise, ilusa ja intelligentse kirjanduse ja kunsti. Hakkame oma lapsi kasvatama terveteks ja otsustusvõimelisteks harmoonilisteks isiksusteks, mitte eluvõõrasteks ja abituteks virtuaalränduriteks. Vastutusvõimelisteks täiskasvanuteks, mitte igavesti puberteeti kinnijäänud nartsistlikeks hedoonideks!

Süveneks natuke, vaimselt. Vaimulikult, nagu vanasti öeldi, siis, kui veel osati süveneda.

Oleme ju üks rahvas, räägime siiski enam-vähem üht keelt, elame ühel (seni veel) piiritletud territooriumil. Meil on ühised esivanemad, oleme kasvanud nende kultuuril ja vaimsusel. Me seisame nende õlgadel, nemad on meie eest koguni verd valanud, nad on kannatanud, ja raske tööga meile kasutamiseks ehitanud nii nähtavat kui ka nähtamatut maailma.

Meil on tegelikult ühesugused vajadused ja igatsused. Paljud inimesed on äraeksitatud selle siiruviirulise postmodernismi, absurdikultuse ja enesepõlgamise poolt. Vaatame peeglisse ja ütleme endale: sa oled INIMENE, ma austan ja armastan sind, sa väärid seda. Sa ei ole enam kaup tööturul, maksumaksja, tarbija, jäätmevaldaja, vaid oled INIMENE. Väärikas, haruldane, hindamatu.

Usaldame üksteist, austame üksteist. Me ei vastandu üksteisele, me täiendame üksteist. Nautigem seda, et meil on erinevaid arvamusi ja elulaade. Nagu mees ja naine, see on ju imeline, et nad on erinevad. See on ainus erinevus, mis tõesti rikastab. Nende erinevuse kaudu saavad nad üheks ja loovad uue elu. Mis hakkab kunagi omakorda uut elu looma. Imeline.

Siis on võimalik lahendada kõik valusad probleemid. Igaüks oskab midagi, teab midagi, mõistab midagi.

Lehetoimetajad, meediategelased, andke meile võimalus seda teistega jagada, vahendage oma rahva VAIMSET RIKKUST, ärge takistage selle ühinemist ja kasvamist. Ärge tehke valikuid oma isikliku kitsa aknakese järgi, ega oma ärimeestest või poliitikutest isandate soovi järgi. Ka teie olete rahva teenrid. Ka teie vastutate.

Ajakirjandus peaks olema rahva südametunnistus ja õpetaja. Seda tehakse ju tellijate jaoks, mitte omanike jaoks. Kuulake, uskuge ja levitage tarku mõtteid, mitte rumalaid.