Kultuur tähendab mõistlikke piiranguid, arukaid kompromisse inimeste vastandlike vabaduste vahel. Kultuur õpetab inimesi valima õigeid eelistusi ja loobuma vabadustest, mis inimese hävingusse viivad. Kultuur õpetab inimest ka vastutama oma vabaduse eest.
Usuteaduse Instituudi loengud toimusid kunagi vanas väikeses Konsistooriumi majas. Ühel päeval oli avatud klassiruumi kõrval keldriluuk. Uudishimulikud tudengid muidugi läksid sinna varanduseotsingule. Ja ega nad tühjade kätega sealt tagasi ei tulnudki.
Keldris nimelt seisis kuhjade kaupa omal ajal populaarset ja üksjagu skandaalset ajakirja "Protestantline ilm". Mitmetel huvilistel – mina nende seas – õnnestus tolmu seest kokku korjata terve komplekt kahekümne aasta jooksul ilmunud ajakirjanumbreid. Tänu oma Vana Testamendi professorile Evald Saele, kes mulle üht oma köidetud kogumikku kord lugemiseks laenas, teadsin ma juba, millega on tegu, niisiis, olin kirjeldamatult õnnelik. Omada niisugust vaimuvara, omas emakeeles, toonases vaimuliku kirjanduse vaakumis – see andis lausa miljonäri enesetunde.
"Protestantline ilm" oli teoloogiline kuukiri, mis ilmus aastatel 1929–44. Tegevtoimetajaks oli toonane Pühavaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeister, kes oli ka laiemalt tuntud ja armastatud oma raadiojutluste pärast.
Igas numbris on jutlusi, mis on köitvad ja kaasaegsed tänase päevani, ja palju muud õpetlikku nii Piibli, kultuuri, kui ka meie elu kohta.
1931. aasta veebruari ja aprilli numbrites arutlevad erinevad autorid kirjaniku vabaduse ja kirjanduse väärtuste üle.
Voldemar Kuljus kirjutab:
"Sopakirjandus oleks otsekui alkohol: karske ja harjumatu organism oksendab ta iseendast välja – nii sündsustunde kui ajujõuga. On iseasi, kui organism enam ei protesteeri, vaid juba nõuab alkoholi."
Ja küllap hoopis kurjast on see, kui kirjutajad ning väljaandjad teadlikult lugejat selle alkoholiga harjutada tahavad. Tunnistagem, vähemalt suurem osa neist teeb seda sellepärast, et see alkohol neile endile meeldib. Või meeldib neile selle eest saadav raha, ja miski muu ei lähe neile korda. Väide, et seda soovib lugeja, on lühinägelik ja alusetu, enamasti öeldakse seda enda rumaluse või saamatuse õigustamiseks. Vastupidi: kui sopakirjandust üldse ei oleks, siis loeksid kõik inimesed rohkem kultuurkirjandust! Aga siis poleks sopakirjanikel midagi teha, sest nemad kultuurkirjandust luua ei oska. Sama võib öelda massimeedia kohta.
Loeme edasi:
"Isikut ei saa kujutella ühiskonna mõisteta. Ta on ühiskondliku edenemise saavutis, seepärast võib isikuvabadus esineda ainult niivõrd, kuivõrd ta on kooskõlas ühiskonna eduga. Isik ei tohi ühiskonna edu takistada, kuid ühiskonna kohus on isiku eduvastaseid esinemisi kitsendada.
Kibetulika vabadus on suur harimatul karjamaal. Põllul küntakse ta mulla alla.
Kui haritlaskond vastab haritud põllumaale, siis ei saa temal olla väärtraditsioone ja vastupidi: kui seltskonnal on väärtraditsioonid, siis ei ole ta intelligents, vaid hotentottide jõuk silindrites ja frakkides.
Meil piiratakse nende metsikut vabadust, kes sirutavad käe võõra varanduse, tervise, au, õigusetunde, kõlblusetunde, heakombluse ja ilusate traditsioonide järele."
Nii see oli siis kolmekümnendail aastail. Meie tänases ühiskonnas piiratakse veel mingil määral vaid esimesi, neid, kes seadusevastaselt teiste vara varastavad. Kõik muu on lubatud, ja selle vabaduse ohvritelt nõutakse tolerantsust. Meie ei korralda ega valitse, vaid hävitame.
Üksik inimene ei ole kunagi sõltumatu. Ta vajab teiste inimeste olemasolu ja teeneid. Tõsi, me ostame toitu poest, aga keegi on selle valmistanud, ja kui ta on meist lugu pidanud, siis on ta püüdnud oma tööd teha võimalikult hästi. Keegi on ehitanud kaupluse, vedanud kohale ja ladunud riiulitele kaubad, kassapidaja võtab meilt raha. Niisamuti on kõige muuga, mida meil igapäevases elus vaja on. Ja meie vajadused ei ole enam väikesed, need on tohutu suured, ja aina kasvavad. Seega, me oleme üksteisest palju rohkem sõltuvad, kui olid inimesed mitmeid sajandeid tagasi, kui inimesed kasvatasid endale ise toitu ja kudusid riiet.
Me peame seda mõistma ja üksteisest lugu pidama.
Kuna inimene on sõltuv teistest inimestest, siis peab ta ka endale vabaduste nõudmisel nende teiste inimestega arvestama. Iga inimese vabadus eksisteerib vaid selle piirini, kus ta hakkab piirama teise inimese vabadust. Selles punktis tuleb leida kompromiss. Ja see kompromiss peab olema arukas, mitte lähtuma ühe osapoole suuremast rahakotist, jõust, võimust, või kõrgemast ühiskondlikust positsioonist. Siin tulebki arvestada seda "ühiskonna edu", millest ülalpool juttu oli. Tuleb arvestada kultuuri ja kõlblust, sest selles on ühiskonna edu ja tulevik. Niisama nagu vargale ei tohi anda vabadust teise inimese vara omastada, nii ei tohi kellelgi olla ka vabadust teist inimest solvata, mõnitada, alandada, halvustada, laimata.
Mõistmatu inimese käitumise kontrollimine või suunamine ei ole vabaduse piiramine. Sest mõistmatu inimene teeb oma mõistmatu käitumisega halba eelkõige iseendale. Inimese rumaluse viljad tabavad kõige valusamalt inimest ennast.
Meil on inimesele antud piiramatu vabadus ennast hävitada – kõikide võimalike vahenditega. Ja selle vastu, kes tahab vahele astuda, kes tahab seda enesehävitajat tema oma lolluse eest kaitsta, selle vastu tõstetakse kisa, et ta inimese vabadust piirab. Peamiseks inimõiguseks näib meil olevat õigus olla rumal ja jääda rumalaks. Ja rumal nõuab oma rumaluse suhtes jäägitut tolerantsust. "Targem annab järele" on meil muutunud käsuks. Sest rumalus ei ole tarkuse suhtes kunagi tolerantne. Rumalus peab tarkuse vastu igavest vihast sõda. Sest tarkus piirab rumaluse vabadust.
Kultuur tähendab mõistlikke piiranguid, arukaid kompromisse inimeste vastandlike vabaduste vahel. Kultuur õpetab inimesi valima õigeid eelistusi ja loobuma vabadustest, mis inimese hävingusse viivad. Kultuur õpetab inimest ka vastutama oma vabaduse eest.
Täielik, piiranguteta vabadus uputab kultuuri. Ilma kultuurita hukkub ühiskond.