Nagu raha raisatakse tühja tähja peale, nii on ka paljud sõnad ära raisatud sisutu tühja kordamisega. Sõna ei sisalda enam mõistet või sõnumit, sõnast on saanud silt, millega laimatakse ja demoniseeritakse teisitimõtlejaid, leiab Malle Pärn. 

Kui raha devalveerub, siis tehakse rahareform. Meil on vaja sõnadereformi, sest paljud olulised sõnad on ära devalveeritud. Neid on raisatud, lausa kuritarvitatud täiesti vales tähenduses. Ei taha neid ise enam kasutada, sest nad ei tähenda enam seda, mida nad on algselt meie keeles tähendanud. Ja need, kes neid aina kuritarvitavad, näitavad sellega oma kambakuuluvust ja reaalsustaju häiret. 

Tuleks ära keelata sõnade kasutamine vales tähenduses, iga kord peaks kasutaja selgitama, mida ta selle sõna all mõtleb. Me peame lõpetama siltide ja loosungitega vehkimise ja hakkama mõistusega arutlema, niipalju kui meil seda veel alles on. Et me saaksime kuidagi neutraalse keele pinnale tagasi, kus värdterminitega ei peksta teisitimõtlejaid, vaid avaldatakse mõtteid, arutatakse (rahumeelselt) eluliselt olulisi teemasid ja probleeme. Terminid tuleks taas ühtlustada. Nii paljud olulised sõnad on ära devalveeritud. 

Nagu raha raisatakse tühja tähja peale, nii on ka paljud sõnad ära raisatud sisutu tühja (ja vales tähenduses) kordamisega. Sõna ei sisalda enam mõistet või sõnumit, sõnast on saanud silt, millega laimatakse ja demoniseeritakse teisitimõtlejaid. 

Inimesed peavad hakkama oma sõnade (ja muidugi ka tegude) eest vastutama. Kõiki tuleb võrdselt kohelda, mitte nii nagu praegu, et uusliberaalidele on kõik lubatud, konservatiividele on kõik keelatud. Liberid võivad lõpmatuselni laimata rahva valitud juhte, nii kodus kui välismaal, aga konservatiivid muudkui palugu vabandust, kui nad meie hädadest või kellegi pahategudest tõtt juhtuvad tabama. 

Keel tuleb meeltega uuesti harmooniasse seada! 

Ehk oleks meil ikka vaja mingit lepituskomiteed, mingit jääkeldrit, mingit ühiskondlikku lepet? Kui inimesed ei oska ilma eeskirjadeta viisakalt käituda, siis tuleb need eeskirjad luua. Meil käib ju uusliberaalide sõda klassikaliste väärtuste vastu. 

Seletame lahti, mis on ühiskondlikud, kogukondlikud väärtused ja mis on kellegi isiklikud soovid. Sest isiklikud soovid võivad grupiti olla omavahel vastuolus. Kellel on eesõigus? Vastandlikke soove ei ole võimalik võrdsustada! 

Mõelgem kategoorilisele imperatiivile. Kas see vabadus või õigus, mida ma soovin isiklikult endale, aitaks ühiskonda paremaks teha, kui see kehtestada käsuna või uue tavana kõikidele? Kas kõik peavad minu soovide järgi elama? Mida see ühiskonnale annab? Kas ei ole sellel suunamuutusel äkki hoopis kurvad tagajärjed? 

Kas kahtlemine oma sookuuluvuses on väärtus? Kas saab väärtuseks pidada suvalise koosluse võrdsustamist oma olemuselt püha matrimooniaga, millest sünnivad lapsed, kellele ema ja isa abielu võimaldab kasvamiseks ja arenemiseks turvalise keskkonna? Kus on piirid? Piire ju tegelikult ei olegi, neid aina liigutatakse kaugemale? 

Kas laste sundseksualiseerimine lasteaiast peale on väärtus? Kas ema ja isa äravõtmine kõigilt sündivatelt lastelt on väärtus? On hea, et uus minister selle kiiresti ära muutis!

Lugege üles, mis on need liberaalsed väärtused, mida te ihaldate kohustuslikuks kuulutada. Arutleme nende üle, tõestage meile, et need ikka on väärtused. Mille poolest nad teevad ühiskonda paremaks, targemaks, ühtehoidvamaks, viisakamaks, üksteisest lugupidavamaks?Äkki on need hoopis vääratused või väärastused? Äkki on just nende kohustuslikuks tegemine meie ühiskonda lõhestanud? Kooseluseaduse läbisurumisest sai ju alguse meie suur ühiskonnalõhe. 

Mõistlik inimene analüüsib ka enda käitumist, oma soove ja nõudmisi. Ja kuulab mõistlikke kriitikuid. Ja loobub oma soovitud muutuse nõudmisest, kui talle tehakse selgeks, et see muutus ei ole ühiskonnale kasulik. Oma elus on igaüks vaba valikuid tegema, aga ühiskonnaelu peab alluma kindlatele reeglitele.

Mida kujutab endast liberaalne demokraatia, liberaalne õigusriik? 

Kas ei ole sõna “liberaalne” iseenesest juba vastuolus nii väärtuste, demokraatia kui ka õigusriigiga? Liberaalne tähendab ju vabameelset, olemuselt lõtva, järeleandlikku. Tänapäeva uusliberaalid ei ole aga vabameelsed, kõikelubavad, kõikidele võrdseid võimalusi pakkuvad, vastupidi: nad ihkavad liberaalide diktatuuri, ülemvõimu. Klassikalised väärtused on neil asendatud uutega, isiklike soovide ja ihadega, tõe asemel on arvamused, ühiskonna hüve ei lähe neile korda. Kas ma eksin? 

Mart Raukas seletas saates “Mõtleme taas” väga selgelt ära meie uusliberaalide kaks propagandasõna: avatus ja sallivus. Need on kirjeldavad terminid, mis poliitilise retoorika vahenditega on muudetud väärtusterminiteks. Avatud, suletud, salliv, sallimatu – need kirjeldavad mingit olekut, mitte väärtust. Uks võib olla kas lahti või kinni, salliv või sallimatu saab olla millegi, kas kasuliku või kahjuliku suhtes, üleüldist sallivust või sallimatust ei ole olemas. Sallivus kahjuliku ärritaja suhtes on ju organismile kahjulik, sallimatus aga kasulik. Järelikult ei saa sallivus kohe kuidagi olla iseseisev väärtus, ja sallimatus ei saa olla hukkamõistetav pahe. 

Sadu kordi on kõik need valesti kasutatud sõnad meil isegi peavoolumeedias ära seletatud, uusliberaalid oleks nagu kirjaoskamatud, nad ei arvesta sellega absoluutselt, nemad levitavad aina edasi oma päheõpitud valetermineid. 

Roger Scruton on oma raamatus “Kuidas olla konservatiiv” uusliberaalide mõttemaailma kirjeldanud kui religioosset usku kõigi arvamuste suhtelisusse, omamoodi uut teoloogiat, ent ilma Jumalata. Nad näevad tõde sellena, mida neil on hetkel kasulik uskuda, kõik, mis loeb, on tõsiasi, millega NEMAD (üsna suvaliselt) nõustuvad. Kuna nende meelest ei ole olemas objektiivset tõde, vaid ainult nende endi sigitatud konsensus, siis ei ole nende seisukohad rünnatavad ühestki vaatepunktist väljaspool seda. Ta kirjutab, et lääne ülikoolidest on kadumas vaba uurimise vaim, seal õpetatakse ideoloogilist konformismi. 

“Tõde, objektiivsus, väärtus, tähendus on enesepettus ja kõik, mis meil saab olla, on meie enda arvamuse soe turvalisus. Seepärast on tulutu uute autoriteetidega vaielda. Ükski argument, kui tahes ratsionaalne, ei saa vastu kindlale “tahtele uskuda”, mis haarab nende tavapäraseid lugejaid. Sest ratsionaalne argument eeldab just seda, mille nemad seavad kahluse alla: nimelt ratsionaalse argumendi võimalikkust.”

Sellepärast ei võta uusliberaalid kunagi osa ühestki dialoogist, nad ei arvesta mitte mingi kriitikaga, sest nende meelest on ka objektiivne tõde vaid kellegi isiklik arvamus, ja kui see arvamus on tema arvamusega vastuolus, siis peab see tingimata olema VALE arvamus. 

Kurb, et meil tegelikult ei ole ühiseid autoriteete, keda kõik austaksid ja kuulaksid. Liberid ju ei tunnusta neid, kes konservatiivide meelest on vastuvaidlematult autoriteedid, sest nad on kõik konservatiivide poolel. Liberite autoriteedid on jälle konservatiivide meelest naeruväärsed ja valelikud. 

Meil on üks elusolev president – Arnold Rüütel, kes peaks olema juba ameti poolest kõikidele autoriteet, sest ta on ainus president, kes ei ole oma ametit kuritarvitanud oma ego täispuhumiseks ega rahva riisumiseks. Tagasihoidlik ja väärikas, nagu ta oli, on ta ka praegu. 

Kas aitaks tema avalik pöördumine oma rahva poole? Üleskutse ära leppida ja üheks rahvaks hakata? Üksteisest lugu pidada? 

Oh ei, sest meil on palju inimesi, kes ei pea temast niipalju lugu, me kisume igas mõttes grupiti isekanti, me kipume lausa otsima ja võimendama üksteises neid omadusi, mis meile isiklikult ei meeldi. Ja me usume müüte, sest mis on näiteks Lennart Mere harras austamine muud kui üks osavasti punutud müüt? Kui palju me tegelikult oskame kaaluda inimeste häid ja halbu omadusi? Kui palju me suudame andeks anda väikesi vigu ja hinnata suuri voorusi? 

Miks ei ole nüüd leitud gruppi avaliku elu tegelasi, kes kirjutaksid üleskutse võimust ilmajäänud poliitkarjeristidele, et nad oma koerad koju kutsuksid? Vastukaaluks silmakirjalikule ja lärmavale kõigi-eestile:

“Nõuame töörahu uuele, demokraatlikult valitud valitsusele! Lõpetage ühe parlamendierakonna alusetu mahatampimine ja oma riigi alatu laimamine välismaal!” Mina kirjutaksin kohe alla. 

Henn Põlluaas, meie riigi esimene mees, tegi nüüd ühe katse meie rahvast ühendada, ühise eesmärgi nimel, kutsus viisakalt kõiki oponente üles – rahunema. Kui kasvõi mõnigi neist teda kuulda võtaks, oleks juba väike samm edasi… 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!