2019. aasta parlamendivalimiste häältejahihooaeg on ametlikult avatud ning poliittehnoloogide ja reklaamiagentuuride poolt selleks puhuks kasutusele võetud propagandaarsenal on suunatud taaskord mitte kõrgetele, üllastele väärtustele ja ideaalidele vaid meie madalamatele ühistele nimetajatele.
Viimasel ajal on tänavapildis silma torganud Reformierakonna valimisplakatid, millel ilutseb riigilipuga kaunistatud erakonna esinaise Kaja Kallase portreefoto taustal sisuliselt mittemidagiütlev valimisloosung "Parem tulevik!" See loosung on oma olemuselt nii elementaarne ja lollikindlalt lihtne, et kõnetab ilmselt kõiki, kes just halvema tuleviku järele ei ihale – sama hästi võiks plakatil olla ka hüüdlause "Rohkem päikest!" või "Odavam õlu!" Samuti ei hiilga Reformierakonna kampaanialoosung just originaalsusega, tekitades tugevaid assotsiatsioone kuulsa nõukogude aegse hüüdlausega: "(Elagu kommunism – kogu inimkonna) helge tulevik!" Nagu öeldakse, on uus kõigest hästi unustatud vana. Kes tunneb aga huvi, millisena reformierakondlased paremat tulevikku ise näevad, siis on nad selle ka lakooniliselt oma veebilehel lahti kirjutanud:
"Parem tulevik on meil siis, kui riik on hästi kaitstud, kui rahaasjad on jälle korras, majandus kasvab ja elanikkond suureneb. Reformierakonnaga läheb elu Eestis edasi. Tahame, et siin on Eesti inimestele elamiseks kõige parem paik. Meie enda ettevõtlik ja töökas inimene on see, kes on kõige alus, sest tema on, kes riigi ressursse loob."
Iseenesest ei ole nendes pürgimustes ju midagi halba – eks kõik tahavad, et kõht oleks täis, tuba soe ja vammus seljas ning miks mitte ka uhke sakste tõld kuuris –, kuid tegemist on siiski kõigest baasvajaduste rahuldamisega, Maslow' püramiidi alumiste tasanditega. Nagu on kirjutatud, ei ela inimene "üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust." Inimene, kui Jumalast loodud primaarselt hingeline olend, on määratud pürgima kõige kõrgema ehk Jumala enda poole ning ideaalis saama pühakuks. Ainult sel (kitsal) teel on ta võimeline jõudma ainsa tõeliselt parema ja helgema tulevikuni, mis teda viimaks teispoolsuses ees ootab ning mida kristlased nimetavad paradiisiks.
Aga isegi mittekristlaste jaoks eksisteerivad enamasti mingid väärtustasandid, mis asetsevad kõrgemal pelgalt ihuliste ja aineliste vajaduste rahuldamisest ning kõrguvad ideede ja ideaalide maailmani. Isegi kui nende kõrgemaks ideaaliks pole (vähemalt veel läbimõtestatud ja sõnastatud kujul) Jumal-inimene, Kristus-kuningas, võib selleks olla siiski lihtsalt inimene või inimesed, kes moodustavad rahva, kes omakorda loovad riigi ja valivad endale valitseja, näiteks kuninga.
Ka egalitarismi poole pürgivas ühiskonnas ja egalitaristliku hoiakuga inimhingedes valitseb paratamatult siiski väärtushierarhia, mis seab teatud hüved ja väärtused, ideed ja ideaalid teistest kõrgemale. Näiteks nõustus ilmselt enamik eestlasi, et isegi ebakindla tulevikuga ja katsumusterohke omariiklus on kõrgem ideaal kui turvaline ja solidaarne kuulumine Nõukogude rahvaste sõbralikku perre – lubati omal ajal selle ideaali ja unistuse nimel kasvõi kartulikoori süüa.
Samuti nõustub loodetavasti enamik inimesi, et sellised kõrged väärtused ja printsiibid nagu au, väärikus, (kodumaa)armastus, truudus, ohvri- ja suuremeelsus, kangelaslikkus, põhimõttekindlus ja tõeline vabadus kaaluvad üles puhtalt maised ja materiaalsed hüved nagu näiteks rammusa lobi, joovastava kesvamärjukese ja taskus kõliseva mammona.
Seetõttu oleks vahelduseks meeldiv näha ka selliseid valimisloosungeid, mis justnimelt nendele inimhinge kõrgematele tasanditele apelleerivad nagu näiteks: "Au ja väärikus!", "Isamaa eest!" või ehk koguni "Jumala suuremaks auks!", kui nüüd natukene unistada. Usun, et selline ülevam ja õilsam poliitiline pürgimus, juhul kui see on kantud siirast aatest, teeks head nii meie riigile kui rahvale.
Kes minu sellist ehk naiivsena tunduda võivat idealismi aga naeruväärseks peavad, nendel soovitan heita lihtsalt põgusa pilgu meie poliitilisse minevikku, kus meile on iga valitsemiskorra ajal lubatud muudkui parimatest parimat ja helgematest helgemat tulevikku, mis kohe-kohe silmapiiri tagant terendab…