Kolumnist Malle Pärnal on poliitfunktsionäridele ja ideoloogiatöötajatele sõnum: kui te hakkate oma väljamõeldud mudeleid meile selgitama, siis võiks loota, et äkki hakkate ka tegelikult mõtlema nende sõnade peale, ja mõistate, kui absurdne ja vastuoluline on meie poliitiline tühikantseliit!
Kes vana asja meelde tuletab…
Ent: kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta. Meie valede ajastul on aina vaja meelde tuletada seda, millega ideoloogid on püüdnud meie meelsust ja maailmanägemist vormida, võiks otse öelda: ära rikkuda. Sest liiga paljud on juba alla andnud või käega löönud.
Vaatame siis tagasi. Sest meie kehva lugemisoskuse ajastul on vaja elementaarseid tõdesid aina uuesti korrata, lootuses, et ehk suureneb nende inimeste hulk, kes maailma tahavad näha sellisena, nagu see päriselt on.
Tänapäeval on kuidagi uhke öelda, et "mina ei saa aru" või "mina küll seda ei näe" või "mina küll ei tea, et see nii oleks", ja nimetada siis rumalaks või pimedaks või tagurlikuks või kitsarinnaliseks seda, kes näeb ja saab aru ja teab. Varem oli inimesel piinlik tunnistada, et ta ei saa mingist asjast aru, nüüd tuntakse selle üle lausa uhkust.
Varem peeti targemaks seda, kes nägi, teadis ja aru sai. Nüüd kleebitakse talle rumalad sildid peale, et teised teda ei usuks ega hakkaks ka nägema ja teadma ja aru saama. Nüüd tahetakse nägemine ja teadmine ja aru saamine hoopis ära keelata.
Mis on inimestega juhtunud, et nad ei näe enam maailma sellisena, nagu see on, vaid mõtlevad selle ise välja, annavad sõnadele uued tähendused, loovad uued terminid, mis tervele mõistusele mitte midagi ei tähenda?
Vanast ajalehest: "USA president Barack Obama ärgitas laupäeval Aafrika riike tagama samasooliste võrdõiguslikkust ning võrdles homofoobiat rassilise diskrimineerimisega, mida ta on ise Ühendriikides kohanud."
"Homofoobia" – foobiate nimestikus tähendab see haiglaslikku sarnasekartust. Kurb, kui suure riigi president hakkab kasutama ühe grupi väljamõeldud värd-lööksõna (mida kasutatakse vales tähenduses), nagu kuuluks see kirjakeelde. Foobiat ei saa võrrelda diskrimineerimisega. Kas inimene, kes haiglaslikult kardab ämblikke, diskrimineerib neid? Foobia on haiglaslik HIRM, mitte vihkamine.
Ka meie poliitliberaalid ja ideoloogiasõdurid kasutavad seda absurdset terminit. Ja keeleteadlased on vait, sest kardavad oma kohta kaotada.
Mis rassilisse diskrimineerimisse puutub, siis see on juba ammugi pigem tagurpidine: valgete, mitte mustade diskrimineerimine.
Tsitaat: "Olen kõiges eelmainitus olnud järjepidev. Kui te hakkate kohtlema inimesi erinevalt, sest nad on teistsugused, siis see on tee, mida mööda hakkavad vabadused kaduma, ning hakkavad juhtuma halvad asjad," lausus Obama.
See on hea. Seda võiks lausa tsiteerida.
Lugupeetud Eesti Vabariigi valitsus, ärge "kohelge inimesi erinevalt, sest nad on teistsugused". Palun, austage KA neid, kes kaitsevad traditsioonilist perekonda, KA neid, kellele ei meeldi islami eelvägede Eestisse toomine! Võtke neid ometi kuulda, nad on kõik Eesti Vabariigi kodanikud, ärge kleepige neile külge imelikke väljamõeldud silte!
Obama ju ütles nii. Aga teda te austate ja kuulate.
Muidu "hakkavad juhtuma halvad asjad, ja vabadused hakkavad kaduma"…
Ja kui pole vabadusi, siis pole ka vabariiki… Inimesi tuleb kohelda võrdselt, see on ju liberaalide alusprintsiip. Või on seegi ainult tühi silt?
Rassisti silt kleebitakse meil peale igale terve mõistusega inimesele, kes oskab ette näha mass-migratsioonis elik rasside suvalises vägivaldses segundamises hädaohtu mõlemale rassile. Kullakesed, rassist on see, kes vihkab või vaenab teisest rassist inimesi ainult selle rassikuuluvuse pärast – kes eestlastest on seda teinud? Varga ja vägistaja puhul ei ole nahavärv oluline, oluline on tegu, meelsus, moraalitus. Kedagi ei panda vangi nahavärvi pärast.
Kui musta värvi inimene varastab või vägistab, ja valge politseinik (põliselanik) ta arreteerib, kas see politseinik on rassist? Kui juhtub vastupidi, et hoopis politseinik on must ja valge mees on varas, siis ju ei öelda, et see politseinik on rassist? Miks rassist on ainult see, kes on ise valge? Äärmusmoslemid on ju lausa äärmusrassistid, aga me ei tohi neid nõnda nimetada. Vastupidi: valge inimene teeb lausa eriseaduse selleks, et ta ei peaks neid kuritegude eest karistama?
Poliitkantseliit on meil "saavutanud ulatuslikud mõõtmed", kui kasutada sama keelt, "väljunud raamidest", selle levikusse ja kasvamisse "panustavad paljud arvamusliidrid ja konsultandid, meediategelased ja ideoloogiabroilerid".
Teatud primitiivses arengustaadiumis ideoloogiausklikud liigitavad kõik inimesed karpidesse, kleebivad sildid peale ja panevad riiulisse. Nende maailm on must-valge, kahemõõtmeline. Kõik on neil tingimata mingid -istid. EI OLE. Me oleme inimesed, mitte siltidega karbid.
Igaüks, kes räägib meil siin rassismist või võõravihast või homofoobiast, kuulub nende primitiivide hulka. Nende aju on nagu kitsalt piiritletud arvutiprogramm, mis ei võta mitte midagi vastu, mis sellest programmist erineb.
Üks funktsionär ütleb nii: "pagulaste mõõdukas vastuvõtt võib aidata lahendada mitmeid Eesti ees seisvaid väljakutseid."
Keelest (ja keeletundmisest) tunned ideoloogi.
Kus see vastuvõtt toimub, ja keda sinna kutsutakse? Kas presidendi lossis? "Mõõdukas" vastuvõtt? Ilma suurema kärata? Ilma alkoholita?
"VÕIB aidata lahendada" – nii et, igaks juhuks, kutsume siia võõraid inimesi, teisest kliimast, teisest kultuurist, lausa tuhandete kaupa, ja vaatame, kas nad aitavad meil midagi "lahendada". Noh, eks pärast paista. Ja kui ei aita, siis teeme halva mängu juures hea näo. Aga mingil juhul ei tunnista oma eksimust. Nii mõtlevad väljaõpetatud funktsionärid.
Ja muidugi seisavad Eesti ees "väljakutsed". Kus nad seisavad? Mis need on? Kuhu ja kes kutsub? Ja milleks? "Demagoogiline häma", nii nimetas Henn Põlluaas niisugust abstraktset udujuttu.
Veidrast kantseliidist tunneme ära demagoogi, ideoloogi, professionaalse valetaja.
Väljakutse on kutse kahevõitlusele. Kas me oleme sõjas, et meil on "ees seisvad väljakutsed"?
Üks kommunikatsioonikonsultant kirjutab:
"Pagulaste vastuvõtmisega seotud otsused on valitsuse pädevuses ja seetõttu peab valitsus kandma hoolt, et need otsused oleksid suurema osa inimeste jaoks piisavalt selgitatud ja argumenteeritud ning seeläbi aktsepteeritavad. Meie kodurahu ja tegelikult ka turvalisust ohustab tõsiselt see, kui Eesti saab peale pagulaste veel ka sisekriisi ja agressiivsed äärmuslased."
Niisiis, selgitatud ja argumenteeritud, ja SEELÄBI aktsepteeritavad. Automaatselt – kui on selgitatud, siis võetakse ju kohe ka vastu? Peab ikka "selgitus" olema? Vanasti nimetati seda vastuvaidlematuks käsutäitmiseks.
Kas inimesed on tõesti nii rumalad, et nad ilma "selgituseta" neid "otsuseid" mõista ei oska? Loomulikult oleks võimalik inimesi veenda mõistlike argumentidega. Miks seda siiani pole õnnestunud teha? See pole ju nii ilmvõimatult raske?
Või on? Siis miks?
Vastan: sest mõistlikke argumente islami armee ehk aafrika agressiivsete tööpõlgurite Eestisse sissevedamiseks EI OLE. Seda vaenulike masside vägivaldset sissemarssimist Euroopasse ei ole võimalik nii selgitada, et see oleks arukale inimesele "aktsepteeritav".
"Agressiivsed äärmuslased"? Kommunikatsioonikonsultant astub ise sama reha otsa, mille eest hoiatada tahab… Selgitage ometi, argumenteerige, ärge sildistage.
Kui aus olla, siis tegelikke agressiivseid äärmuslasi veab Euroopa ise tuhandete kaupa sisse, ja tahab nad vägisi laiali jagada kõikidesse oma osariikidesse. Ja see juba TÕESTI ohustab meie turvalisust.
Kui te hakkate oma väljamõeldud mudeleid meile tegelikult selgitama, siis võiks loota, et äkki hakkate ka tegelikult MÕTLEMA nende sõnade peale, ja mõistate, kui absurdne ja vastuoluline on meie poliitiline tühikantseliit!
Räägime ometi eesti keelt!