Eesti Päevalehe arvates püüavad populistid diskrediteerida demokraatliku ühiskonna institutsioone. Aga tänu kellele surutakse lääne ühiskondades maha usu-, veendumus- ja sõnavabadust ning karistatakse teisitimõtlejaid, kes söandavad väljendada kriitilisi seisukohti küsimustes nagu immigratsioon, mitmekultuurilisus, islamiseerumine või homo- ja sooideoloogia, küsib kolumnist Veiko Vihuri.
Läänes, kaasa arvatud Eestis, oli kõik väga ilus ja ühiskond arenes edukalt üha suurema liberaalsuse ja harmoonia suunas, kuni kusagilt Mordorist ilmusid ootamatult lagedale alatud ja kurjad populistid ning kukkusid trollima, kihutama, ässitama, lõhestama ja inimesi üksteisega tülli pöörama. Nad ei talu vaba ja avatud ühiskonda, vaid ihalevad suletust, autoritaarset korda ja karmi kätt. Vähemalt selline on meile esitatud narratiiv.
Eesti Päevalehe arvates ründavad populistid esmajoones usaldust. „Üldjuhul on nende – nimetagem sääraseid liikumisi üldistava märksõnaga „parempopulistid" – siht diskrediteerida kõiki toimivaid institutsioone: kohtuid, esindusdemokraatiat ning ka ajakirjandust. Teisisõnu, lõhkuda ühiskonnas vaikimisi kehtinud usaldust," leitakse EPLi juhtkirjas.
Aga räägime siis usaldusest. Usaldus kellegi või millegi vastu saab põhineda üksnes lugupidamisel ja läbipaistvusel. Demokraatia aluspõhimõtte kohaselt usaldab kõrgeima võimu kandja – rahvas – ühiskonnaelu suunavate otsuste tegemise oma esindajatele, kes peavad lähtuma valijatelt saadud mandaadist ning olema neid usaldanud inimeste ees aruandekohustuslikud. Kui nad ei õigusta valijate usaldust, valitakse nende asemele teised ja valijate tahtel muudetakse kurssi.
Paraku on läänes jõutud olukorrani, et ühiskonnas mõju ja autoriteeti omav kiht – sh poliitikud, kohtunikud ja ajakirjanikud – on hakanud end käsitama valgustatud eliidina, kelle missiooniks on iga hinna eest ellu viia oma nägemus ühiskonnast. Nad ootavad rahvalt heakskiitu, et legitimeerida oma positsiooni ja samme, ent vastuseisu korral ei ole nad nõus oma plaanidest ja püüdlustest loobuma.
Kui ühiskond ei peaks nende nägemust jagama või tõrgub seda omaks võtmast, siis tuleb appi võtta mitmesuguste poliittehnoloogiliste, propagandistlike ja koguni karistusõiguslike võtete arsenal.
Meedias ja avalikus arutelus pannakse maksma muster, kuidas mingitest asjadest tohib mõelda ja rääkida. Teatud väärtused öeldakse mitte alluvat demokraatlikule otsustamisele. Dissidentlikud seisukohad häbimärgistatakse, neid ei kaasata diskussiooni.
Kõik see on viinud selleni, et lääne ühiskondades surutakse nüüdseks juba süstemaatiliselt maha usu-, veendumus- ja sõnavabadust ning karistatakse teisitimõtlejaid, kes söandavad väljendada kriitilisi seisukohti küsimustes nagu immigratsioon, mitmekultuurilisus, islamiseerumine või homo- ja sooideoloogia. Näiteid selle kohta on suurel hulgal, neid suundumusi on eestikeelses meediaruumis pidevalt kajastanud portaalid nagu Meie Kirik ja Objektiiv.
See on viinud ka selleni, et tegeliku pluralismi asemel valitseb poliitilisel maastikul ühetaolisus. Põhivooluerakonnad erinevad üksteisest peamiselt vaid nime ja logo, mitte niivõrd maailmavaate ja aetava poliitika osas. Kas Eesti poliitikas muutus midagi, kui aastaid riiki juhtinud Reformierakond tõugati opositsiooni ja suitsunurgas meisterdatud paleepöörde tulemusena haaras peaministritooli varem järjepidevalt demoniseeritud võimukriitiline Keskerakond?
Valid Reformierakonna – saad kaela maksutõusud, suuremad trahvimäärad, homopropaganda, hoogsa immigratsiooni, Brüsseli-meelse poliitika ja Rail Balticu. Valid Keskerakonna – saad kaela maksutõusud, suuremad trahvimäärad, homopropaganda, hoogsa immigratsiooni, Brüsseli-meelse poliitika ja Rail Balticu. Euroopa Parlamendi ALDE fraktsioonis istuvad need kaks erakonda, mis kodus üksteisele vihaselt vastanduvad, kõrvuti nagu kaks leivakannikat, ning fraktsiooni juht Guy Verhofstadt kiidab, et küll on Eestis asjad hästi – liberaalid on ühtaegu nii võimul kui opositsioonis.
Aga vaatame, mis on viimase viie aasta jooksul Eestis juhtunud. Kes ikkagi hakkasid õõnestama usaldust kehtiva poliitilise süsteemi suhtes? Millised jõud on ühiskonna lõhestanud?
Kes diskrediteeris esindusdemokraatiat, kui vastu ühiskonna enamuse tahet suruti valetades ja manipuleerides läbi kooseluseadus, mis pealegi jäi poolikuks, sest siiamaani ei ole selle rakendamiseks suudetud saavutada parlamendi enamuse toetust?
Kes diskrediteeris esindusdemokraatiat, kui Rail Balticu mastaapne projekt vastuväiteid kuulamata läbi suruti?
Kes diskrediteeris esindusdemokraatiat, kui Eesti liitus ÜRO rändepaktiga, mille poolt ei hääletanud valitsus ega parlamendi enamus ja mille vastu on enamik inimesi Eesti ühiskonnas?
Kes diskrediteeris kohtusüsteemi, mis hakkas homoagenda elluviimiseks tegelema poliitilise aktivismiga?
Kes diskrediteerib poliitiliselt kallutatud ajakirjandust, mis soosib teatud maailmavaadet ja poliitilist suunda ning võitleb teisitimõtlejatega, ent esineb samas ühiskonna erapooletu ja objektiivse vahikoerana?
Kes diskrediteeris ajakirjandust, kui riigi suurima päevalehe peatoimetaja osutus sisuliselt ühe erakonna agendiks?
Niinimetatud populistlike liikumiste ja erakondade toetuse kasv läänes on valedest ja manipulatsioonidest väsinud inimeste vastureaktsioon. Iseloomulik on, et nn populiste püüavad igal moel maha suruda need, kes jutlustavad sõnavabadust, pluralismi ja demokraatiat. Nad trambivad jalgu, karjuvad hüsteeriliselt, välistavad ja häbimärgistavad ning võtavad appi kõik neile juba tuntud võtted: mahasurumise meedias ja sotsiaalmeedias, põhivoolust erineda söandanud üksikisikute näidishukkamised, hirmutamise Putiniga, vihakõne süüdistused jms.
Mis legitiimsust saab olla nn liberaalsel demokraatial, kus järjekindlalt sõidetakse teerulliga üle väga suure hulga kodanike küsimustest, kahtlustest, seisukohtadest ja tõekspidamistest, viidates seejuures euroopalikele väärtustele, tungivale vajadusele käia sama jalga koos liitlastega (s.t teiste lääneriikide „valgustatud eliidiga") või soovile mitte sarnaneda Putini Venemaaga?
Mingisugusest usaldusest ei saa sellises olukorras juttugi olla. Ei saa olla enne, kui kõrgilt ehitatud ideoloogiline diktatuur kokku variseb.
Pildil EKRE tõrvikurongkäik ja Mart Helme aastapäevakõne Vabaduse väljakul. Foto: Scanpix.