Laboratoorium Wuhanis. Foto: Scanpix

Endine (ametis 1999–2004) Ühendkuningriigi välisluureteenistuse ülem Richard Dearlove lausus usutluses Briti väljaandele “Telegraph”, et COVID-19 on tema hinnagul Hiina laborites loodud viirus, vahendab Adrian Bachmann.

Dearlove põhjendas oma veendumust viitega Suurbritannia ja Norra teadlaste Angus Dalgleishi ja Birger Sorenseni uurimusele, mille kohaselt erineb Sars-COV-2 / COVID-19 viiruse struktuur (täpsemalt selle pindmine osa, mis kinnitub organismi rakkude külge) oluliselt kõikidest teistest teadaolevatest SARS-tüüpi viirustest. Teadlaste väitel on strukturaalne iseärasus mitte looduslikult ilmnev, vaid viiruse külge laboratoorselt lisatud. 

Briti luureülema sõnul annab COVID-19 inimtekkelisusele viitav uurimus maailma riikidele aluse esitada Pekingile nõue viiruse tekitatud kahjude hüvitamiseks. 

“Ma ei usu, et koroonasaaga sai alguse juhuslikult. Arvan, et see sunnib kõiki maailma riike hindama tulevikus ümber oma suhteid Hiinaga”. Dearlove’i hinnangul pääses viirus liikvele Wuhani viroloogia instituudist. Luureülem hoidus hinnangute andmisel otsesest viitest Hiina võimude kuritegelikule tahtlusele, jäädes oma süüdistustes kriminaalse lohakuse piiresse.  

Ülal: Hiinas, Wuhanis paiknev viroloogia instituut, mida on seostatud SARS-2/COVID-19 levikuga. Kuuldused koroonaviiruse inimtekkelisest algupärast on levinud globaalses infosfääris juba pandeemia algusest Foto: Scanpix

COVID-19 laboratoorsele päritolule viitava uurimuse autorite hinnangul on kõik ponnistused luua viirusevastane vaktsiin määratud juba ette ebaõnnestuma, kuna vaktsiine väljatöötavatel teadlastel pole senini adekvaatset mõistmist viiruse päritolust. 

Dalgleishi ja Sorenseni uurimuse esialgses sõnastuses väitsid teadlased kategoorilisese vormis – mida hilisemas lõppversioonis pehmendati –, et COVID-19 on tehislikult loodud, vastandudes sedasi otseselt Maailma tervishoiuorganisatsiooni levitatud käsitlusele, mille kohaselt viirus siirdus loomadelt inimesele Wuhani väliturul. 

Kommentaar 

Kõikvõimalike lausumiste tähtsust võib piltlikult võrrelda lausutu sisu ning lausuja autoriteedi korrutisena. Teatud inimesed ei tee aga juhuslikke avaldusi. Maailma ühe mõjukama välisluureteenistuse endine juht (kes läbi Hong-Kongi, Briti haridusasutuste, globaalse finantssektori ja anglosfääris elava Hiina diasporaa mõistab detailselt Hiinas toimuvat)  ei ole suvaline persoon, kes teeks läbimõtlemata avaldusi. Tegemist on isikuga kes adub, et tema lausutu mitte üksnes ei kirjelda reaalsust, vaid omab märkimisväärset võimet seda ka kujundada. 

Reaalsuseks, mida Dearlove’i sõnad üksnes ei kirjelda, vaid ka taotluslikult või vähemasti teadlikult vormivad on aga rahvusvahelised suhted maailmavõimude vahel 21. sajandil. Geopoliitika keskseks protsessiks maailmaareenil on praeguseks 200 aastat väldanud angloameerika hegemoonia hääbumine seoses Hiina taastõusuga maailma võimsaimaks majanduseks – positsioon, mida Hiina omas ligi 3000 aastat enne Lääne industrialiseerumist 1700ndatel. See on taastõus pärast “sadat aastat alandusi” Lääneriikide ning Jaapani poolt. Need on alandused, milles hiinlaste teadvuses on (õigustatult) eriline süü Suurbritannial ning brittide ja ameeriklaste toel industrialiseerunud Jaapanil. 

Dearlove’i süüdistus Hiina vastu puudutab mitut küsimust… Kas COVID-19 ongi laboris loodud viirus? Ning juhul kui on, siis kas labor millest see pärineb, asub Hiinas? Kui vastused nii esimesele kui teisele küsimusele on jaatavad, siis kas viirus päästeti valla tahtlikult või oli tegemist õnnetusega? Kui aga tahtlikult, siis milliste motiividega seda tehti ning kelle poolt? 

Vaatame küsimusi ükshaaval.

Kas COVID-19 on laboris loodud viirus? Omamata igasuguseid teadmisi mikrobioloogiast, viroloogiast ja epidemioloogiast ei saa seda ilmselt välistada, kuna nende valdkondade eksperdid on väitnud selle stsenaariumi teoreetilist võimalikkust sõltumata sellest, kas see nii ka faktiliselt on. Erinevalt konventsionaalsete-, keemia- ja tuumarelva keskustest on bioloogilise relva väljatöötamisega tegelevate institutsioonide missiooni luureanalüütikutel keeruline määratleda. Laborid, mis töötavad välja bioloogilisi relvi on sisuliselt eristamatud laboritest, mis tegutsevad bioloogiliste relvade vastase võitlusega ning enamasti on tegemist samade institutsioonidega. See tõsiasi annab salastatud tööga hõivatud biolaboritele suured võimalused tegeleda ülimalt letaalsete patogeenide väljatöötamisega rahvatervise kaitse nimel… või ettekäändel. 

Kui COVID-19 on laboris toodetud patogeen, siis kas see pärineb Hiinast? Jällegi, võimatu öelda. Maailmas on ilmselt vaid käputäis biorelvadele spetsialiseeruvaid luureanalüütikuid, kelle luurealase sisendinfo ja erialateadmiste tase on sedavõrd kõrge, et olla võimelised tuvastama, milline viirus kannab millise riigi biorelvade tehnikute “käekirja”. Ning võib olla päris kindel, et ükski nendest spetsialistidest oma teadmisi avalikkusega ei jaga. 

Juhul kui COVID-19 pärineb laborist, siis kas viirus vallandati populatsiooni sekka teadlikult või kogemata? Ka sellele küsimusele ei ole võimalik avaliku info põhjal vastust pakkuda. Informatsiooni puudumisel on praktiliselt ainsaks tõe selgitamise menetluseks “qui bono”, ehk üritada mõistatada, millised subjektid ebaselge algupäraga protsessist maksimaalset kasu (ja minimaalset kahju) võiksid lõigata. 

Kuna reaalsuses tagasihoidlikku rahvatervislikku mõju omanud koroonaviirus (viimase 4 kuu jooksul ei ole maailmas suremus massihüsteeriast sõltumatult praktiliselt kasvanud) tõi kaasa maailma tööstusriikide seninägematu seisaku, rekordilise tööpuuduse ning ekstreemse majanduslanguse, siis on võimatu öelda, kes ruptuurist kõige enam võitis või pigem kõige vähem kaotas. 

Ühest küljest suudab Hiina totalitaarse tsentraalkontrolli meetodil juhitud üliriigina eriolukordadele kiiremini reageerida ning ka majandusseisakust taastuda kui finantskartelli poolt kaaperdatud Läänemaailm, mille dominants maailmas on pärast NSV Liidu lagunemist peamiselt rivaalide puudumise, mitte sisemise vitaalsuse resultaat. 

Samas on ebaloogiline, et Peking riskeeriks (Hiinale pärast aastat 1979 majandusajaloo kiireima majanduskasvu toonud) globaalset majandusringlust ohustada teadlikult valla päästetud viiruse poolt põhjustatud globaalse ruptuuri abil, mille tagajärjed on ettearvamatud.

Ekstreemseid manöövreid maailmaareenil teeb märksa tõenäolisemalt osapool, kes on mängu kaotamas kui see kes liigub võidu kursil. Ning hetkel on Hiina liikumas trajektooril, mis tagab sajandi keskpaigaks infrastruktuurilis-tehnoloogilisele taseme (olgugi, et täiesti düstoopilise ühiskonnamudeli raames), mis jätab deindustrialiseeruva Lääne generatsioonilise mahajäämuse positsiooni.

Tõtt-öelda ei ole siinkirjutaja lugenud ühtegi analüüsi, milles COVID-19 globaalne vallandamine oleks vähegi veenvalt lahti seletatud Hiina huve teeniva sammuna. Tõsi, see ei välista, et patogeen pääses laborist välja kogemata – Hiina on üks maailma 16 riigist, mis omab või on lähiminevikus omanud bioloogiliste relvade programmi. 

Tulles Briti endise välisluure ülema mõttearenduse juurde maailma riikide kahjunõuetest Hiina vastu, siis selle stsenaariumi realiseerumine on praktiliselt võimatu. Olukorras kus maailmamajandust ootab ees vähemalt 5–10% SKT langus tähendaks vastava suurusjärgu kahju hüvitamine ligikaudu 7 000 miljardi USD suurust kompensatsiooni nõuet, mis omakorda ületab Hiina (maailma kaugelt suurimad) valuuta ja kullareservid kahekordselt. Mõistagi ei oleks Peking mitte mingisugustel tingimustel nõus astronoomiliste “koroonareparatsiooni” maksetega ka siis kui viiruse algupära Wuhani laborist kinnitust leiaks või maailma avalikkuse teadvuses kinnistuks (või infooperatsiooni läbi kinnistataks). 

Kui, siis ehk vaid juhul kui Lääs oleks valmis korvama Hiinale 19. sajandi oopimisõdade tagajärjel purustatud või kaotatud kümned miljonid inimelud ning tänapäeva vääringus triljonitesse ulatuva Hiina monetaarhõbeda faktilise rekvireerimise Briti valitsuse mandaadi alusel tegutsenud narkokaubitsejate poolt. Mõistagi kuuluvad sellised spekulatsioonid fantastika ja mitte reaalse geopoliitilise analüüsi valdkonda. 

Kõige ambitsioonikam resultaat, mida Hiina vastase külma sõja propageerijad võivad koroonakriisi tagajärjena saavutada, on Aasia gigandi rahvusvahelise maine oluline langus läbi massiivse ja koordineeritud infokampaania.

Ent koroonaviiruse ajendil Hiina suunaliste suhete kõikehõlmav antagonistlikusse võtmesse ümberhäälestamine, mille Briti luureülem välja käis, ei ole reaalne perspektiiv. Lõppastmes ei soovi brittide ja ameeriklaste mahitusel maailma suurima majanduse ning kaugelt suurima tööstusriigi staatusesse tõusnud Hiinaga rikkuda suhteid ükski riik – ning seda sõltumata sellest, milline on COVID-19 päritolu – kas faktiliselt või masside teadvuses.