Kliimaminister Yoko Alenderi hiljutine teadaanne, et Eesti plaanib hakata kaevandama fosforiiti ja haruldasi muldmetalle, on Eesti tühjakspigistamise viimase vaatuse avalöök, toonitab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kommentaaris.
Reformierakonna valitsuse poliitikat vaadates tekib paratamatult tunne, et Eestimaa tühjakspumpamine ja ära kasutamine on jõudmas lõppmängu faasi.
Eesti Vabariigi tegelikel kasusaajatel on millegi pärast kiire ning see annab ennast tunda marulise hävitusvimmaga tehtavates otsustes.
Käike alustati Eesti lähiajaloo plaanis enneolematu maksuralliga ning end "õhukese riigi" ja "ettevõtjasõbraliku erakonnana" püünele upitanud oravad näitasid, et nad on Kaja Kallase huulteltlugemiste ja valede mageda provintsiteatri varjus muutunud konkurentsitult Eesti kõige sotsialistlikumaks erakonnaks, millele on raske konkurentsi pakkuda isegi Läänemetsa juhitud pärissotsialistidel.
Olukorras, kus on tõstetud kõiki makse ja kehtestatud uusi, pole muidugi mingit vahet, kas me räägime reformist, sotsialistidest või Eesti poliitika hingevaakuvast "uuest jõust" ja "pika perspektiivi" esindajast E200-st – tegu on süsteemierakondadega, mis kujutavad endast ühispartei erinevad osakondi, mis on paljukannatanud kodumaise valija lollitamiseks riigi tegelike kasusaajate kaabust lauale laotud.
Kui Euroopa Liit ja revolutsiooniline internatsionaal nõuavad, saab õhukesest riigist jutustanud liberalistist kõige pesuehtsam totalitaristlik sotsialist paari sõrmenipsuga.
Maksudega eestlaste taskute tühjendamise tulemusi oleme juba näinud, ent mitte veel täies mahus, kuna suurem osa heaks kiidetud uusi makse ja maksutõuse jõustuvad alles lähiajal. Sellest hoolimata sulgeb meie "ettevõtjatesõbraliku" valitsuse tegevuse otsesel mõjul juba praegu pea igal nädalal uksed mõni tootva tööstuse ettevõte, vallandades sealjuures kõik töötajad.
Eesti on aga sisenenud majanduslangusesse, mille tõi negatiivse näitena esile isegi Leedu töösturite liidu president, öeldes, et Eesti saatusest päästis Leedu majanduse vaid see, et erinevalt Eestist ei tõstetud Leedus makse.
Psühhopaatliku külmuse ja kalkusega Eestit hävitavat valitsust ei huvita majandusteooria baastõdemused, et majanduslanguse ajal toob maksutõus endaga kaasa veel suurema majanduslanguse. Neil on ilmselt vaja teostada plaan, mille eesmärgiks on Eesti täielik hävitamine.
Selle plaani hulka kuulub miljarditega Ukraina aitamine ja kümnete miljarditega mitte kuhugi viiva Rail Balticu ehitamine.
See projekt kulmineerub peagi ilmselt Läti-poolse teadaandega, et Riiast Eesti piirini raudtee ehitamiseks Lätil vajadust ja raha pole ning Eesti võib oma tohutuid maamasse segi paisanud ja loodust hävitanud raudteekoridoril sõita põhimõtteliselt kuhugi Ikla lähedasse metsa seenele.
Alternatiivselt on võimalus Läti valitsuse laua peale laduda veel mõned lisamiljardid armsa laulurahva maksuraha, et Läti võiks hakata raudteekoridori ehitama ka Riiast põhjapoole – trass, millel Läti kaarti vaadates tegelik vajadus puudub, eelkõige plaanitud koridori silmas pidades.
Sealsamas, Liivi lahes, plaanitakse aga püstitada kogu ainulaadset Liivi lahe mereala rikkuv tohutu tuulepark. Kevadel saime teada, kuidas Norra firma, millest keegi polnud suurt enne kuulnud, nimega Deep Wind Offshore, sai riigilt alghinnaga kätte õiguse kasutada Saaremaa külje all suurt ala Eesti mereterritooriumit, püstitamaks sinna kuni sada meretuulikut. Artikkel sedastab, et "kaks esimest mereala enampakkumist (Liivi 1 ja Liivi 2) võitis Leedu energiakontsern Ignitis, kes on samuti need merealad saanud kätte alghinnaga".
Norra firma juhtum tekitab aga vähemalt küsimuse, kas pole tegu hoopis mõne riiulifirmaga, mille taga on tegelikult ehk mõni kodumaine investeerija, kelle niidid võivad jõuda valitsuserakondade tagatubadesse.
Viimane teade Eesti tühjakspumpamise lõppmängust saabus aga möödunud nädala reedel, kui kliimaminister Yoko Alender teatas, et Eesti plaanib hakata kaevandama fosforiiti ja haruldasi muldmetalle, mille järele on Euroopa Liidus ja maailmaturul teatavasti suur nõudlus. Kui see teade ka nüüd letargiasse vajunud rahva ohutulesid põlema ja kellukesi helisema ei pane, on asjad selle rahvaga ilmselt ühel pool.
Maapõueseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise vajalikkust põhjendab riiklik stratkom loomulikult ilusa jutuga riiklikust kasumist ja prioriteedist, mis peaks taltsutama eraettevõtete ahnust ning hüvitustest, mis laekuksid nii valdadele kui ka eramajapidamistele. Ent me teame, et kaasamise ja suurima ühiskondliku kasu jutuga rahvast uinutava stratkomi loori taga paistab tegelikult sinimustvalgete kardinate varjus tülgastavaks koloniaalvõimuks muteerunud valitsuse lõust ning üldrahvalikku kasu fosforiidi ja teiste maavarade kaevandamisest pole praeguse valitsuse loogika järel mitte kuskilt loota.
Juba ammu on ees Eesti põlevkivienergia näide, kuidas odavalt toodetud elekter müüakse energiabörsile ning sealt ostavad tarbijad ja kodumaine tootev tööstus selle kohati mitmekordse hinnaga tagasi. See ja kõik eelnevalt mainitud episoodid räägivad valitsevast mentaliteedist, mis on oma olemuselt kolonialistlik: selle maa orjameelne ladvik on valmis enda kohati viletsa kasumi nimel ohverdama rahva ühishüve. Põhiseaduse paragrahvi 5, mille kohaselt on "Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult", suhtutakse samasuguse üleolekuga kui ülejäänud põhiseadusesse, kui seda annab vähegi omakasu ja välisisandate suuniste järgi väänata.
Ent fosforiidil on siiski sümboolne väärtus Eesti iseseisvuspürgimustes.
Nõukogude Liit kui omaaegne koloniaalvõim tahtis seda 80-ndatel kaevandama asuda, ent toona seisis rahvas sellele vastu.
Kas täna on rahval piisavalt elujõudu ja julgust, et nüüdsele koloniaalvõimule vastu astuda ja korraldada fosforiidisõja teine vaatus, mis võiks sillutada teed uuele vabanemisele?