Lihula sambaröövis avaneb eriliselt tülgastav vaatepilt kohalike asehaldurite hingeellu: välisisandate ettekirjutuste järgi ollakse valmis kujundama meie enda maa ja rahva ajalookäsitlust ning koloniseerima meie rahva arusaama iseendast, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kommentaaris.
Objektiivi videotoodang alustab uut hooaega ja käesoleval nädalal tulevad lisaks siinsele kommentaarile välja ka saade "Fookuses", lisaks sellele taasalustan iganädalase raadiosaatega.
Augusti viimasel päeval leidis aset sündmus, mis kõneleb meie globalistliku koloniaalvalitsuse hoiakutest rohkem, kui see lühikene kommentaar suudab iganes mahutada: nimelt röövis valitsus 20 aastat hiljem uuesti Lihula ausamba, täpsemalt selle koopia, mille Tiit Madisson omal ajal püstitas Lihula kalmistule Eesti meeste mälestuseks, kes kaitsesid saksa mundris Eestimaa vabadust ja iseseisvust punaarmee röövvallutajate vastu.
Ausammas rööviti politsei ja päästeüksuse kraana abil eraisiku autost, kes plaanis paigutada selle oma eramaale Lihula lähistele. Aluseks toodi karistusseadustiku tänaseks juba kurikuulsaks saanud vihakuritegude paraghrahv 1511 , mis võeti vastu kaks aastat tagasi 2022. aasta aprilli lõpus, Ukraina sõja hüsteeria haripunktis.
Seadussäte sedastab, et keelatud on agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avalik eksponeerimine. Eesti meeste võitlust mälestava ausamba koopial on politsei protokolli hinnangul "karistusseadustiku paragrahvi 1511 tunnused ning on alust arvata, et monument võidakse püstitada avaliku eksponeerimise eesmärgil".
Politsei hinnang, et ausamba koopia omab genotsiidi, agressiooniakti või inimsusevastast kuritegu õigustavat iseloomu on ühemõtteliselt meelevaldne ja laest võetud – täpselt samamoodi, nagu seda olid süüdistused Smuuli bareljeefile protestiks punalipu asetanud Andres Aule ja Jaak Valge vastu. Ekspressi ajakirjanik Pekka Erelt on osutanud, et algne ausammas ja selle esimene koopia – ja tõenäoliselt siis ka praegune koopia – ei sisalda ühtegi natsismi õigustavat sümbolit, ei haakristi ega SS-i märki. Ainsad märgid on Eesti sõjamehe kaelusel asetsev Eesti Leegioni märk ja rinnas rippuv raudrist, mis teatavasti pole natsismi erimärk, vaid nagu osutab ka Erelt, Saksa sõjaväe teenetemärk, mis asutati juba 1813. aastal, ning mida kasutab Saksa sõjavägi tänapäevalgi.
Veel absurdsem on aga politsei vihje, nagu kujutaks Eesti sõjameeste ennastohverdav võitlus ise endast agressiooniakti, genotsiidi või inimsusevastast kuritegu – sest kuidas muidu oleks mõeldav, et neid sõjamemehi mälestav ausammas endas selliseid tähendusi kannaks.
See on ajalootõlgendus, mille sarnast sai omal ajal kuulda ise inimsusevastastes kuritegudes ehk küüditamistes aktiivselt osalenud ja Tallinna pommitamise peale juubeldanud Juhan Smuuli suust, keda mälestav bareljeef ripub tänini Tallinnas kirjanike maja seinal ning mida pole suutnud sealt kõigutada mitte ükski 1511.
Kas me peame leppima sellega, et Eesti politsei ametlikuks ajaloomanuaaliks on Smuuli ja Vaarandi stalinism?
Kui lugeda aga sotsialistist siseministri Lauri Läänemetsa selgitusi rahvusringhäälingule, siis tundub, et just nii need asjalood on. "Küsimus ei ole inimestes ja küsimus ei ole mälestuses. Küsimus on lihtsalt avalikus ruumis okupatsiooni sümboolika eksponeerimises. Ja nii kitsalt ma seda ka vaataks."
Selge. Sotsialist Läänemetsa hinnangul sümboliseerib 70 000 Eesti mehe võitlus iseseisvuse eest bolševistliku punaarmee vastu okupatsiooni ning tuleb sellisena ajaloomälust ja avalikust ruumist eemaldada. Ütleme nii, et ma poleks Läänemetsalt oodanud nii ühemõtteliselt stalinistlikku ajalookäsitlust, ent sotsialisti jaoks on tegu igati loogilise järeldusega – nüüd on see lihtsalt avalikult teada.
Olgu siinkohal öeldud, et teema raskuskese pole ühel ausambal, vaid kogu pandemooniumil, mille see sammas on Eesti riigi valitsejates ja jõustruktuurides üles keerutanud 20 aastat tagasi ja veel täna, 20 aastat hiljem.
Lihula monument on sümbol ja paaniline reaktsioon sellele on sümptom, mis kõneleb sellest, et meile iga päev oma armsa Eesti riigi pähe turundatav moodustis on tegelikult koloniaalvõimu aparaat, mille eesmärgiks pole mitte seista rahva huvide kaitsel suurrikide võimuvõitluses, vaid globalistlike keskuste, nagu Ameerika Ühendriikide neokonservatiivse süvariigi püüdluse ja taotluste eest oma enda rahva vastu.
Nii nagu 20 aastat tagasi Juhan Partsi päevil, nii ka täna kordub refräänina idee, et Saksa mundris võidelnud Eesti meeste mälestamise vastu on meie liitlased – loe: Ameerika Ühendriigid – oma kitsa, skemaatilise ja kohati üdini infantiilse, ent seda agressiivsema sekkumise ja ajalookäsitlusega.
Kentmanni tänava poiste noodid olid ultimatiivseks argumendiks Partsile ja suure tõenäosusega on seda ka Läänemetsale.
Siin aga avaldub eriliselt tülgastav vaatepilt kohalike asehaldurite hingeellu: välisisandate ettekirjutuste järgi ollakse valmis kujundama meie enda maa ja rahva ajalookäsitlust iseendast, meie valikutest ja meie võitlustest. Üdini jälki ja eemaletõukavat orjameelsust üles näidates ollakse valmis koloniseerima meie rahva arusaama iseendast ja meie ajaloost ning keelama meelevaldselt ära nende kodanike algatused, kes isandatelt laenatud lauluraamatu järgi laulda ei soovi.
Eesti valitsuse aukohus oleks välise surve all üles näidata vankumatut vabatmehe vaimu ja vastata selgelt ning kõlavalt ükskõik kelle, olgu lääne või ida poolt tulevale nõudmisele: pole teie ega mitte kellegi teise asi, milliseid ausambaid me siin maal püstitame, kellele ja millistel kaalutlustel.
Meie isad ja vanaisad on seda maad oma verega kastnud ning ühegi välisriigi näpunäiteid ei võeta meie enda ajaloo mõtestamisel arvesse – kõige vähem veel nende omi, kes meid peale Teist Maailmasõda Nõukogude Liidule peenrahana maha müüsid, nagu USA ja britid seda tegid.
Hoidke oma võltspaatos ja oma infantilism endale ning kahetsege ja häbenege nurgas oma inimsusevastast kuritegu, mille te Nagasaki ja Hiroshima süütu rahva peal küüniliselt toime panite, rääkimata kümnetest terroristlikest vallutussõdadest meie ajal.
Eriti tragikoomilise noodi annab aga Partsi ja Läänemetsa silmakirjatsemine ja orjameelsus siis, kui see asetada nende isandate poolt reglementeeritud jutupunktide konteksti, mida kogu valitsussektor koos süvariigiga innukalt laulab: me peame suruma Venemaa põlvili, me peame kukutama Putini.
Neid meelevigaseid provokatsioone on Eesti mikroriigi nomenklatuuril lubatud teha ja nende eest saab Kentmanni tänava poistelt ja eurokoridorides pika pai.
Meie oma meeste, meie isade ja vanaisade mälestust aga, kes ei lobisenud lollusi, vaid maksid oma verega kinni riigipöörajate Pätsi, Laidoneri ja Rei reeturlikkuse ja auvõla, ei tohi aga hoida.
Kui meie praegusele ajale lähemale tulla, siis on Lihula sambaga kaasnev aga tõsine sümptom, mis näitab, kui ohtlikud on riigipoolsed meelsuskontrolli meetmed, nagu 1511 prim või veelgi enam kavandatav vihakõneseadus, mida sotsialistid ja reformierakondlased innukalt Euroopa Liidu nõudmisel edendavad.
Kui totalitarismi suunas sammuvatele orjameelsetele asehalduritele anda kätte fraas "on alust arvata", millele järgneb kõikide mõledavate ja mõledamatute "vihakuritegude" kataloog, siis alles saate näha, mis sõna- ja kodanikuvabadusega Eestis juhtuma hakkab – ja seda ka teie suunas, head liberaalid, kellel veel natukenegi on järel autentse liberaalsuse sugemeid.
Sest kui kord on alust arvata, küll siis juba ka arvatakse.