Me tuleme Toompeale nõudma, et riik tunnistaks muutumatuna seda, mis on muutumatu – abielu mehe ja naise vahelise liiduna. Ja kui ei tunnista, siis ei tunnista meie omakorda riigi otsust. Me ei hakka riigiga koos valet vanduma, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kommentaaris.

Oleme näinud, kuidas Kaja Kallase valevalitsus on valetanud rahvale näkku lugematute maksutõusude, perehüvitiste ja abielu küsimuses. Kaks aastat tagasi kinnitas Kallas, et keegi ei tahtvat abielu rünnata – need on tema enda sõnad – ja seepärast pole abielureferendumil mõtet.

Sellele järgnes vabariigi parlamendi ajaloo kõige piinlikum ja paanilisem obstruktsioonikampaania, mille raames üllitati üle tuhande ettepaneku. "Kas Eestis peaks kehtima käibevahendina rubla ja kas Eesti Vabariik peaks vabatahtlikult liituma Venemaa Föderatsiooniga" olid ühed nendest ettepanekutest, milles liberaalide õukonnameedia ei näinud jälgegi ei putinismist ega poliitilise kultuuri madalseisust.

Kõik vahendid olid lubatud, kui eemärgiks oli takistada toona üle 17 aasta esimest korda rahvale hääle andmist küsimuses, kas abielu peaks põhiseaduses olema määratletud mehe ja naise vahelise liiduna.

Oli oht, et rahvas, see amorfne ja passiivne mass, mille revolutsiooni vaimus kantseldamist peavad liberalistid enda pärusõiguseks, oleks teinud nende seisukohast vale valiku. Rahvas peab tegema õigeid valikuid või olema vait. Pigem siiski vait, sest valikuid tehakse niikuinii regulaarselt nende eest.

Tänaseks naudib valetamise abil võimule saanud valitsus teerullipositsiooni. Mis sellest, et valevalitsuse suurim erakond reform valimisprogrammis "homoabielu" ei lubanud – ei lubanud ka maksutõuse. Nüüd plaanitakse abielu tähendus kiirkorras ära muuta, nii, et armas laulurahvas virguks jaanilõkke äärest natukene väsinuna sellisesse Eesti Vabariiki, kus abielu pole enam mehe ja naise vaheline liit.

Teerulliolukorras tuleks konservatiividel minu tagasihoidlikul hinnangul lähtuda kahest põhimõttest.

Esimene. Avaliku arvamuse väljale tuleb julgelt tuua nägemus, et abielu tähendus on põhimõtteliselt ja olemuslikult muutumatu. Mitte ühelgi riigil, pärinegu selle riigiteoreetilisel alusel võim rahvalt, nagu Eesti Vabariigi põhiseadus toonitab, või Jumalalalt, nagu Euroopa traditsioonilistes monarhiates, pole autoriteeti muuta abielu tähendust. Ei rahvahääletuse või demokraatliku protsessi teel ega ühegi valitseja türanlikul otsusel.

Kui seda siiski tehakse, on tegu võimu kuritarvitamise abil sündinud illegitiimse seadusega, millele pole mitte üksnes lubatud mitte kuuletuda, vaid millele on lubamatu kuuletuda. Illegitiimseid seaduseid vastu võttes kuulutab riigivõim end ise täielikult osaliselt illegitiimseks.

Meie kohustus kodanike ja inimestena on anda tunnistust igavesest tõest: abielu on olnud, on nüüd ja jääb mehe ja naise vaheliseks liiduks. Ühegi valitsuse meelevaldne ja ebaõiglane korraldus ei saa seda muuta.

Riigi ja üksikisiku ees seisab kohus tõde tunnistada, mitte seda muuta, väänata või ümber tõlgendada. Meie seisame aastatuhandete jooksul juurdunud olemuslikult muutumatu tõe kaitsel ja kui revolutsioonilised liberalistid tahavad ühiskonnas niigi haigutavat kuristikku süvendada, siis seda nad ka saavad ja sellega nad peavad arvestama.

Teine printsiip, mis tuleneb esimesest. Liisa Pakosta on endale omaselt eriliselt nürimeelsel viisil süüdistanud konservatiive diskussiooni paanilises kartmises – peale seda, kui ta oli "homoabielu" pooldajana liitunud loomuliku perekonna riigikogu toetusrühmaga ja sealt välja hääletatud. Pakosta võimlemistest on selge, et välistatud kolmanda printsiip liberalistidele ei kehti ja nende arvates võiks ilmselt Ukraina iseseisvuse toetusrühmas istuda ka Ukraina okupeerimist toetav isik. Mitte üksnes istuda, vaid ka seista samal ajal kui ta istub.

Aga tuleme diskussiooni juurde. Minu arvates on oluline, et konservatiivid ütleksid välja, et muutumatute ja tõeste ideaalide üle me ei soovigi diskussiooni astuda – kindlasti mitte sellisesse loogikavälisesse diskussiooni, nagu seda soovib Pakosta. Täpselt samamoodi ei soovi matemaatik astuda diskussiooni inimesega, kes arvab, et kuna numbri definitsiooni või aritmeetika ja geomeetria aluspõhimõttied võib oma suva järgi ümber määratleda, võib seetõttu juhtuda, et 2+2 võib mingil hetkel võrduda 5 ja ringi võib defineerida nelinurkse objektina.

Me ei lasku ilmselgete tõdede üle diskusssiooni nendega, kelle ainus eesmärk on need tõed valega asendada. Valega ja valetajatega ei dikuteerita. Valel pole mitte mingeid õigusi.

Selles punktis saab abielu tõese määratluse tunnistamisest mõistuse ja südametunnistuse säilitanud inimese tahteakt keset hullunud ajastut, tahteakt, millega inimene keeldub loobumast oma sisemisest väärikusest ja oma suhtest tõega, keeldub tunnistamast ükskõik kui massivselt levinud valet ning keeldub sellele oma hinges asu pakkumast.

Tahteakti kaudu säilitatakse oma inimväärikus, mille revolutsiooniline režiim üritab kord meelitades, kord ähvardades teie enda kaasabil ära määrida. Valele tuleb öelda lõplik EI, tõele JAH. See on inimese kohus, ent see on ka ainus viis säilitada oma inimväärikus.

Me peame niimoodi toimima alati, kui olukord seda nõuab, kuid kindlasti teeme seda laupäeval, 27. mail kell 12 Toompeal, riigikogu ees, mil toimub suur meeleavaldus abielu kaitseks.

Ei, me ei tule teiega diskuteerima. Me tuleme nõudma, et riik tunnistaks muutumatuna seda, mis on muutumatu. Ja kui ei tunnista, siis meie ei tunnista riigi otsust. Me ei hakka teiega koos valet vanduma. Mitte kunagi.