Asjaolu, et Riigikohus räägib välismaal sõlmitud homoseksuaalide liidust ilma reservatsioonideta kui abielust ning selle osapooltest kui abikaasadest, annab tunnistust kohtunike ideoloogilist kallutatusest ning näitab nende seas valitsevaid maailmavaatelisi eelhoiakuid, millest lähtudes antud küsimustes otsuseid langetatakse, märgib Varro Vooglaid.
Täna Riigikohtu poolt langetatud otsust, mille kohaselt tunnustati põhiosas õiguspäraseks Tallinna Ringkonnakohtu otsus anda USA-s omavahel "homoabielu" sõlminud lesbipaarile elamisloa vaidluses esialgne õiguskaitse, ei maksa üle tähtsustada.
Ühelt poolt on raske nõustuda esialgse õiguskaitse andmise põhjendustega, sest esialgse õiguskaitse andmine on nähtud ette ennekõike olukordadeks, kus vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Antud juhul ei ole sugugi selge, kuidas ajutise elamisloa andmata jätmine Politsei- ja Piirivalveameti poolt takistaks kõnealuses kohtuasjas vaidluse edasist lahendamist. Pigem näib Tallinna Ringkonnakohtu otsus, mida Riigikohus nüüd sisulises osas toetas, põhivaidluse lahendamise püüdlusena kiirendatud korras, sest põhivaidluse objektiks ongi just küsimus sellest, kas kaebajatele on põhjendatud anda elamisluba või mitte.
Teiselt poolt ei ole Riigikohus aga andnud lõplikku hinnangut küsimusele sellest, kas välismaal sõlmitud samast soost isikute vahelisi nn abielusid võib tunnustada Eesti õigusruumis kehtivate abieludena või mitte. Sisuline vaidlus antud küsimuse üle jätkub Tallinna Ringkonnakohtus, mis on, tõsi küll, langetanud eelnevalt väga problemaatilise ja otseselt seaduseandja tahet eirava otsuse, justkui ei oleks välismaal sõlmitud "homoabielud" tunnustamine Eestis kehtivate abieludena avaliku korraga vastuolus. Seetõttu on aimatav, milliseks Tallinna Ringkonnakohtu lõplik otsus selles kaasuses kujuneb.
Küll aga väärib Riigikohtu otsusest rääkides tähelepanu see, kuidas kohtunikud räägivad USA-s sõlmitud homoseksuaalide liidust ilma mingite jutumärkide või muude reservatsioonideta läbivalt kui abielust ja selle osapooltest kui abikaasadest, olgugi, et kogu vaidluse tuumaks ongi küsimus, kas välismaal sõlmitud samast soost isikute vahelisi liite võib Eesti õigussüsteemis pidada abieluks ning selle osapooli abikaasadeks, pidades silmas, et Eesti õiguse kohaselt on abielu määratletud vaid mehe ja naise liiduna. Vastuolu ilmestamiseks võib paralleelina mõelda olukorrast, kus kaks last vaidlevad, kas nelinurkset objekti võib ka kolmnurgaks pidada ning pöörduvad lahenduse saamiseks õpetaja poole, kes siis vastab: "Olgem rahulikud ja arutlegem sõbralikult, mida sellest nelja nurgaga KOLMNURGAST arvata".
Nii reedab kohtu poolt kasutatav sõnavara kohtu kallutatuse ning näitab neid kohtunike seas valitsevaid ideoloogilisi eelhoiakuid, millest lähtudes antud küsimustes otsuseid langetatakse. See, et Riigikohus nimetab samast soost isikute vahelist liitu ilma reservatsioonideta abieluks, näitab, et sellist liitu käsitletakse juba eelduslikult abieluna. Et mõnes teises riigis on ideoloogilistel kaalutlustel otsustatud hakata selliseid liite abieluks pidama, ei tähenda mitte kuidagi, et seda peaks eelduslikult tegema Riigikohus, mille ülesandeks on lähtuda mitte teiste riikide ideoloogilistest suundumustest, vaid Eesti Vabariigis kehtivast õigusest ja seda kehtestanud seadusandja tahtest.
Riigikohus otsustas: USA-s "homoabielu" sõlminud lesbipaarile võib anda esialgse õiguskaitse
Ligi kaks kolmandikku kodanikest pooldab abielu mõistele põhiseadusliku kaitse andmist