Prantsuse kaitseministeerium esitas 17. juunil jõulise noodi Türgi suunal, süüdistades NATO liikmesriiki "ekstreemselt agressiivses" interventsioonis Prantsuse sõjalaevade vastu, mis jõustavad Vahemerel ÜRO poolt kehtestatud relvaembargot Liibüale. Vahejuhtumit kommenteerib Adrian Bachmann.
Pariisi väidete kohaselt üritasid Prantsuse fregati madrused teostada kargo kontrolli Türgist Liibüa sadamasse seilavale alusele, et teha kindlaks, kas see ei tarni relvi konfliktikoldesse. Operatsiooni käigus teostasid Türgi fregatid kolmel korral lahingradari sihitamist Prantsuse sõjalaeva vastu.
"Tegemist on ekstreemselt agressiivse aktiga, mis on eriti vastuvõetamatu NATO liitlase poolt. On täiesti talumatu, et NATO liikmesriik sooritab sellise manöövri teise NATO riigi aluse vastu, mis on NATO juhtimise all ning teostab NATO missiooni," tõdes Prantsuse kaitseministeeriumi anonüümsust palunud ametnik.
Kaitseministeeriumi sõnumile sekundeeris ka Prantsuse välisministeerium, mille esindaja Agnes von der Mühll süüdistas Türgit "agressiivses ja vaenulikus tegevuses" NATO liitlaste suhtes, saboteerides sedasi Liibüa suunalist relvaembargot, mille täitmata jätmine on Pariisi hinnangul relvakonflikti jätkumise peamiseks põhjuseks.
Intsident kahe NATO liikmesriigi mereväe vahel leidis aset mitme nädala eest, ent jõudis avalikkuse ette alles pärast möödunud nädalal aset leidnud NATO kaitseministrite kohtumist.
Ankara eitas Pariisi etteheiteid ning pareeris süüdistusi väitega, et Prantsuse fregatt ei avanud Türgi alusega sidekanalit. "Türgi on alati täitnud oma liitlaskohustusi ning meil on kahju, et asjad on eskaleerunud käesoleva punktini," sõnas Ankara esindaja.
Liibüas aset leidvas kodusõjas on Türgi avalikult toetanud ÜRO poolt tunnustatud, Fayez al-Sarraj'i juhitud rahvusliku üksmeele valitsust, samas kui Prantsusmaad kahtlustatakse kindral Khalifa Haftari poolt juhitud mässuliste soosimises, kes kontrollivad Liibüa idaosa.
Türgi toetus on olnud Liibüa ÜRO poolt tunnustatud valitsusele võtmetähtsusega, tõrjumaks kindral Haftari ülestõusnute enam kui aasta väldanud survet. Muuhulgas Egiptuse ja Venemaa poolt toetatud Haftari vägede surve varises kokku juuni alguses kui Tripolil õnnestus taastada Türgi otsustava sõjalise abiga kontroll Liibüa lääneosa üle.
Ankara ja Pariis on vahetanud diplomaatilisi noote pikemat aega, süüdistades üksteist Liibüa kodusõja vaenupoolte mahitamises. Olles jõudnud punkti, kus Türgi poolt toetatud rahvusliku ühtsuse valitsuse turvalisus näib olevat tagatud, saatis Ankara möödunud nädalal Tripolisse kõrgetasemelise delegatsiooni, mis kätkes endas riigi välisministrit, rahandusministrit ning luureülemat. Teemaks oli Türgi majanduslike huvide ja kontaktide taastamine Liibüas.
Kommentaar
Liibüas toimuv on iseloomulik geopoliitiliste pingete pidevale kasvule rahvusvahelise õiguse de-facto lagunemise tagajärjena. 1999 ilma ÜRO julgeolekunõukogu mandaadita aset leidnud NATO pommituskampaania Serbia vastu ning Ühendriikide poolne Iraagi purustamine 2003 aastal, on loonud möödunud kümnenditel rahvusvahelise korra(tuse) mille kandvaks printsiibiks on saanud bellum ominum contra omnes.
Sõdimine teiste riikide territooriumil ja teiste riikide tsiviilelanike hinnaga on tänaseks muudetud geopoliitika teostamise aktsepteeritud instrumendiks. Sõdade formaalne väljakuulutamine on 21. sajandil muutunud samasuguseks igandiks nagu kokkuleppelised lahingud 17. sajandil ning maailm on üha enam täis regioone, kus erinevad riigid toetavad erinevatel motiividel erinevaid rühmitusi relvade, väljaõppe, raha ning massimeedia infooperatsioonide abil. Liibüa, Süüria, Jeemen, Lõuna-Sudaan, Afghanistan, Iraak, Liibanon, Venezuela. Nimekiri on lai ning pidevalt kasvav.
Enne sõda Aafrika kõrgeimat elustandardit omanud, ent 2011 peamiselt lääneriikide poolt puruks pommitatud (kokku heideti pommituskampaania käigus umbes 40 000 pommi) Liibüa on nii Türgi, Prantsusmaa, Itaalia kui Egiptuse huviorbiidis ning seda peamiselt riigi territoriaalvetes paiknevate massiivsete gaasireservide tõttu. Egiptuse huvi Liibüas on primaarselt seotud julgeoleku kaalutlustega, tagamaks riigi idapiiri turvalisus.
Lõppastmes on Türgi ja Prantsusmaa huvid lihtsasti mõistetavad. Kes valele (st kaotavale) poolele panustab, see jääb ilma kui mitte gaasist ja naftast, siis vähemasti šelfi magusamatest maardlatest küll.
Liibüa konflikti mustrid on eriti kirjud. Türgi, Egiptus, Prantsusmaa, Itaalia, USA, Venemaa omavad kõik riigis erineva intensiivsusega huvisid kas vahetutest majanduslikest- ja julgeolekuhuvidest ajendatuna või strateegilise "rikkujana" teistele suurvõimudele.
Patrooni roll Liibüa üle annaks Türgile mitte üksnes ligipääsu Põhja-Aafrika suurimatele ning lihtsaimini ligipääsetavate energiakandjate-maardlatele, vaid tagaks ka täiendava "rinde" mille kaudu survestada Euroopat põgenikevooga Lähis-Ida ja Saheli piirkonnast.
Mis puudutab uudises kajastatud intsidenti, siis on Türgi väited, nagu poleks Prantsuse fregatt vastanud Türgi sõjaaluste raadiosidele väheusutavad.
Kõik NATO alused kasutavad universaalset LINK-16 datalink sideedastus süsteemi, tihti ka samu kommunikatsioonisatelliite ning jagavad üleüldiselt reaalajas infot ühes sideruumis samadel lainepikkustel ja krüptograafiliste standarditega. Seega on tõenäosus, et Prantsuse alus pingelises olukorras "toru ei võtnud" nullilähedane.
Vastase laeva sihitamisradariga "valgustamine" on aga tõepoolest agressiivne akt, millega antakse märku, et sisse on lülitatud mitte pelgalt seire-, vaid ka raketijuhtimise täpsusega lainepikkus, millele võib iga hetk järgneda raketilöök, kuna vastavat sagedust kasutavad laev-laev tüüpi raketid sihtmärgini jõudmiseks.
Kuna laevade meeskonnad käituvad sellises olukorras tavaliselt kõrgeima lahingvalmiduse sisseseadmisega ning (nende olemasolu korral) lähitõrjesüsteemide aktiviseerimisega, häiris Türgi aktsioon suure tõenäosusega Prantsuse fregati kargo kontrolli, mis tõenäoliselt oligi eesmärk.
Kuigi USA, Venemaa ja Hiina järel võimsuselt neljas Prantsuse merevägi ületab lahingvõimekuselt oluliselt Türgi oma, on ka viimase laevastik maailma kümne võimekaima hulgas ning hetkel mõeldamatuna näiv konflikti eskaleerumine poliitilis-diplomaatiliselt tasandilt militaarsele võiks mõlemale osapoolele kaasa tuua ränki järelmeid.
Märkimisväärset võimekust Ankarat ohjata omab siinkohal USA, kelle luure ja tehnilise toeta Türgi relvajõud (merevägi kaasa arvatud) lihtsalt ei funktsioneeri.