Kuremäe nunnad pole rikkunud ühtegi Eesti seadust. Ainus, kes selles loos peab häbiposti astuma on sotsialist Läänemets, kelle omavolitsemine tuleb hukka mõista ning kes oma avantüüri pärast tuleks riigikogu poolt ametist tagandada, leiab Markus Järvi kommentaaris.

Kui me oleme tänaseks juba üheksa aastat Objektiivis raiunud nagu rauda tõdemust, et lääne ühiskonnas ja Eestis selle osana võtab demokraatiasse looritatuna võimust totalitarism, siis pole see suusoojaks räägitud.

See on tänane reaalsus, mida kehastab ehk kõige reljeefsemalt praegu sotsialist Lauri Läänemetsa alluvuses olev siseministeerium.

Kogu viimaste aastate laga ja hävitustööd arvesse võttes on teatavas mõttes aga siiski uskumatu, et AD 2024 oleme jõudnud punkti, kus meil tuleb meil hakata kaitsma Kuremäe kloostrit sotsialistist siseminister Läänemetsa omavoli ja võimaliku sundlõpetamise eest.

Hiljuti teatas Kuremäe kloostri iguumenja Filareta kirjas Läänemetsale, et siseministeeriumi ettepanekut lahkuda Moskva patriarhaadi jurisdiktsiooni alt pole võimalik ellu viia ei juriidilistel ega religioossetel põhjustel.

Ma ei hakka selles lühikeses kommentaaris vahendama kõiki Kuremäe kloostri kanoonilisi argumente, ent peamine nendest peaks olema kergesti hoomatav ka kiriku- ja kristlusevõõrale publikule: kui klooster katkestaks kanoonilised sidemed oma emakirikuga, siis poleks ta enam selle kiriku liige.

Analoogiana võib öelda, et kui riik sunniks katoliiklasi katkestama kanoonilisi sidemeid Roomaga, sunniks riik inimesi loobuma ei vähemast ega rohkemast kui oma usust, sest kanooniline side emakirikuga on vähemalt katoliiklaste puhul otseses mõttes usutunnistuse ehk kogu kristlaseks olemise identiteedi keskne osa.

Kui Eesti riik nõuab kanooniliste sidemete katkestamist, nõuab ta inimeselt oma usu salgamist. Lisaks sellele annavad nunnad ja mungad konkreetsete kanooniliste sidemetega kloostrile tõotuse, mida nad ei saa tagasi võtta, ilma et nad loobuksid oma kutsumusest.

Nüüd peaks kõikidele vähegi elementaarse intellektiga varustatud kodanikele olema selge, millisele territooriumile sotsialist Läänemets on oma siseministeeriumiga astunud: Moskva patriarhaadi alluvuses olevate ordodokside ja Kuremäe kloostri kimbutamisega trambib Läänemets sõna kõige otsesemas mõttes inimeste usuvabadusel.

Läänemetsa vastus Kuremäe kloostri avaldusele kujutab aga endast tõelist minitüranni stiilinäidet: passiivagressivse tooniga teatab Läänemetsa siseministeerium, et Eesti seadused kehtivat ka Kuremäe kloostrile. "Seadus kehtib ühtmoodi kõigile Eestis tegutsevatele usuorganisatsioonidele ning riigi roll on seadust jõustada," ähvardab Läänemets.

Vabandust, aga mis siin nüüd õigupoolest öeldi ja väideti? Kas Kuremäe klooster on rikkunud Eesti Vabariigi seadust? Ei ole. Seega, mida selline väide üldse tähendab?

Ülbet enesestmõistetavust, millega sotsialist Läänemets lükkab riigi kontrollimasinat samm-sammu haaval edasi võib võrrelda nõukaaja kagebešniku mentaliteediga, kes teadis, et võim on tema selja taga: me hakkame teile otsima paragrahvi ja kui me seda ei leia, siis me teeme selle teile rätsepatööna valmis.

Vajutame nüüd hetkeks lindi seisma ja küsime, kuhu me välja oleme jõudnud? Kas Eesti Vabariigi sankülotist siseminister hakkab sundlõpetama Kuremäe kloostrit, tehes seda, millega seltsimehed Stalin, Hruštšov, Brežnev ja Karl Vaino hakkama ei saanud. Kas me oleme nüüd oma "täielise vabariigiga" nii kaugele jõudnud?

Mida need kloostris rahumeeli palvetavad Kuremäe emakesed ja õekesed teile on teinud ja milliseid seadusi rikkunud, et nad väärivad sellist riigivõimu kiusu? Kas me oleme jõudnud aastasse 1794, mil revolutsiooniline tribunal nõuab Compiègne'i karmeliitidelt truudusvannet oma närusele revolutsioonilisele vabariigile ning kui seda ei tule, asub "seadust jõustama"?

Need ja teised küsimused peaksid kõlama eelkõige Eesti Kirikute Nõukogu suunas. Ma tahaksin alandlikult teada, mida te plaanite ette võtta? Kas kavatsete vaadata pealt, kuidas omavolitsev taskudiktaatorist siseminister tallab kirsadega põhiseaduse vastaselt ühe teie organisatsiooni liikmeskiriku õigustel ja vabadustel?

Sama küsimus tuleb esitada Eesti kultuuriinimestele: kas teie aktiviseerute ainult siis, kui on vaja endale plakatiga Stenbocki maja ees rohkem palka nõuda või liigutab Eesti kultuuri- ja usundiloo seisukohast ainulaadse koosluse nagu Kuremäe kloostri võimalik sulgemine mingilegi vastuseisule riigivõimu kuritarvitamisele?

Kuremäe kloostri nunnadele soovitan aga jääda endale kindlaks, seista julgelt oma õiguste eest ning mitte alluda Läänemetsa hirmutamisele.

Te pole rikkunud mitte ühtegi Eesti seadust ja teie usuvabadus on garanteeritud meie põhiseaduses. See, kes selles loos peab häbiposti astuma on sotsialistist sankülott Läänemets, kelle omavolitsemine tuleb ühiskonnas laiemalt hukka mõista ning kes oma avantüüri pärast tuleks riigikogu poolt ametist tagandada.

Ma olen realist ja ma tean väga hästi, kuidas ortodoksid suhtuvad katoliku kirikusse ja ilmselt ka paljudesse katoliiklastesse, ent kui asi peaks tõepoolest sinnamaani jõudma, et siseministrist jakobiin saadab oma revolutsioonilise kaardiväe Eesti politsei näol Kuremäe kloostrit tühjendama, tahan just nimelt katoliiklasena olla inimketis esireas kaitsmaks Kuremäe õdede usuvabadust ja eesti rahva au, mida Läänemetsa ja teiste siseministeeriumi revolutsiooniliste madruste laamendamine on sügavalt haavanud.