Mis on elukultuur? Elukultuur on see, kus kõikide inimeste elu – eostamisest kuni loomuliku surmani – on inimeste eluhoiakutes väärtustatud, rahva igapäevastes tegevustes hoitud ja riigi seadustega kaitstud, toonitas Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi lastekaitsepäeval Vabaduse väljakul.
Täna ,1. juunil ehk lastekaitsepäeval avame siin Vabaduse väljakul Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks Elukultuuri Instituudiga näituse „Elu enne sündi".
Näitusel võite vaadata pilte, mis kujutavad lapse arengut emaüsas selle kõikides etappides ehk lapse eostumisest kuni sünnini. Ühtlasi jagame alloleva laua juures ka buklette, kus stendidel kujutatud informatsioon on nii pildis kui ka sõnas ära toodud.
Need pildid, mida te stendidel ja bulkletis näete, pole joonised, need pole kunstniku looming, vaid uudse tehnoloogiaga saavutatud fotomaterjal inimese imelisest teekonnast emaüsas.
Miks me selle näituse avame?
Sünnieelse arengu periood emaüsas peaks olema lapsele kõige turvalisem ja hoitum, ometi on emaüsast saanud maailmas inimese elus üks kõige ohtlikumaid keskkondi.
Tahtlik abort moodustab maailma kõikidest surmadest umbes 52%. Eestis sureb abordi tagajärjel aastas üle 3000 lapse, igal tööpäeval umbes 11 last.
Eelmisel aastal tapeti maailmas abordi teel 73 miljonit väikest inimest, ühes nendest lapse arenguetappidest, mis siinsetel stendidel on kujutatud ning millega te käesoleval näitusel võite tutvuda.
See on surmakultuur, millel on hävitav mõju inimeste, riikide ja rahvaste eludele. See mõju on ühelt poolt demograafiliselt mõõdetav: juba mitmendat aastat järjest purustab ka Eesti sündimus negatiivseid rekordeid. Meil sünnib aasta-aastalt vähem lapsi, kui kogu mõõtmisajaloo jooksul ehk 20. sajandi algusest peale on tuvastatud. Teisalt laastab surmakultuur rahvaste vaimset vastupanuvõimet ja moraalset tugevust.
Loomulikult leidub madalale sündimusele peale otsese abordi terve rida teisi põhjuseid, ent selle juurpõhjus on sama: suutmatus vastu võtta elu ning soov asetada ennast ise elu isandaks, kes siis, kui ta soovib, või kui selleks on nõudlus, eostada lapsi katseklaasis ja inimkaubanduse raames istutada nad kasvama raha eest laenatud üsadesse, teisalt aga neid emaüsas tappa.
See on surmakultuur, mille mootoriks on end jumalaks ülendanud inimese uhkus, hybris.
Kannatavad aga alati kõige väetimad ja kõige kaitsetumad, sest selle maailma vägevaid ja võimukaid julgevad kimbutama minna vähesed, küll aga tõstetakse kergelt käsi nende vastu, kellel pole veel isegi mitte häält, et nutta. Nende vastu, keda te näete meie näituseplakatitel.
Lastekaitsepäeva tähistamine nii, et vaikitakse maha laste sünnieelne tapmine ja selle riiklik rahastamine, mis kokku kujutavad endast meie ajastu kõige suuremat lastekaitse-alast probleemi, on silmakirjalik.
Just tänasel päeval peame osutama suurele mustale elevandile toas, ütlema, et ta on olemas ja andma talle nime: kuigi meie põhiseaduse kohaselt on Eestis tagatud kõigile inimestele õigus elule võrdsetel alustel, tapetakse igal aastal riigi rahalisel toel emaüsas üle 3000 süütu lapse.
Lahendusena peame oma pilgud pöörama otsustavalt elukultuuri poole. Olen isiklikult veendunud, et kui me tahame rahvana ellu jääda, pole meil teist võimalust, kui õppida hindama meie laste, ka sündimata laste elusid.
Mis on elukultuur? Elukultuur on see, kus kõikide inimeste elu – eostamisest kuni loomuliku surmani – on inimeste eluhoiakutes väärtustatud, rahva igapäevastes tegevustes hoitud ja riigi seadustega kaitstud.
Miks?
Sellepärast, et süütu elu on puutumatu ja püha ja mitte kellelgi – ei ühelgi institutsioonil, riigil ega isikul – pole õigust seda omatahtsi röövida.
Elukultuur on piltlikult öeldes selline kultuur, kus lastekaitsepäev – tõeline lastekaitsepäev – pole mitte üksnes 1. juunil, vaid ka kõikidel ülejäänud päevadel aastas.
Seega, olgu see näitus ja need suurepärased pildid siin Vabaduse väljakul tunnistuseks sellest, kuivõrd imeline on olnud see protsess, mille me kõik oleme oma ema üsas läbinud ja olgu see näitus vahendiks, et liikuda ühiskonna ja kultuuri poole, kus süütu lapse hävitamine emaüsas on mõeldamatu.
Soovin kõikidele meeleolukat näitusekogemust. Võtkem hetk aega, peatugem nende piltide ees ja mõtisklegem, milline on elu väärtus.