Majandus on inimtegevuse osa, mille nii teoreetiline käitlemine kui ka majandustegevus ise peavad olema hierarhiliselt allutatud eetilistele ideaalidele, loomuseadusele ja viimses järgus ka jumalikele seadustele – täpselt sama moodi nagu iga teine inimtegevuse sfäär, leidis Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi Konservatiivsel Konverentsil toimunud ettekandes.
Austatud Konservatiivse Konverentsi osavõtjad, head esinejad ja arutlejad, head sõbrad,
Mul on südamest hea meel, et oleme peale covidiaastaid Sihtasutusega Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks puhunud Konservatiivsele Konverentsile taas eluvaimu sisse ning siia Õpetajate majja on saabunud sedavõrd arvukalt konservatiivsetest ideedest ja ideaalidest huvitatud kuulajaid. Meie konverents keskendub kolmele põhiküsimusele, mis kõik on ühe suure küsimuse alapeatükid: kuidas saavutada konservatiivne pööre majanduses, kultuuris ja poliitikas.
Lühidalt öeldes pole meie pealisülesandeks midagi vähemat ega rohkemat kui see, kuidas saavutada konservatiivne pööre kõikidel ühiskonnaelu tasanditel.
Käesolev paneel mõtestab lahti majandust. Kui me räägime konservatiivsusest, siis oleme seda mõistet harjunud eelkõige kasutama poliitika sfääris, laiemalt ehk kultuuri sfääris kui hoiakut ja praktikat, mis säilitab eelnevate põlvkondade poolt ära tuntud ning loomuseadusega kooskõlas olevaid häid, tõeseid ja kauneid hoiakuid, intitutsioone ja eluavaldusi.
Lühidalt öeldes võiks konservatiivsust mõista ilmavaatena, mis hoiab tallel ja võimalusel kasvatab kõike seda, mis on säilitamist, hoidmist ja kasvatamist väärt. Kõike, mida pole vaja hoida ning mis on oma olemuselt halb, rumal, vale ja kole, tuleb välja juurida esiteks enda hingest ja seejärel ühiskonnast. Toonitan, et tõeline konservatiivne hoiak on autentselt progressiivne – head tuleb hoida ja kasvatada, halba hävitada. Kui selleks on vaja muutust ja pööret, isegi drastilist muutust ja pööret, siis tuleb see ette võtta ja teostada.
Mida tähendab aga konservatiivne majandusnägemus ja kas sellist asja on üleüldse olemas?
Selle küsimuse taustaks on üle kahesaja aasta revolutsioonilise vaimu küüsis olevas lääne kultuuris juurdunud arusaam, nagu alluks majanduse sfäär impersonaalsetele ja inimesest kõrgematele antustele ja protsessidele, kuhu kultuur, moraal ja inimeseks olemise põhialused ei ulatu.
Kummalisel kombel on 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi keskpaiga peamised majandusteoreetilised antagonistid sellise käsitluse levimiseks mõlemad oma kõrre kuhja kandnud: nii majandusliku liberalismi isa Adam Smithi kui ka algse kapitalismi ilmselgetele vääraregutele reaktsioonina tekkinud Marxi käsitluses leiame sarnaseid jooni. Smith räägib meile turumajanduse "nähtamatust käest", mille abil peaks riigi majandus olema võimeline saavutama maksimaalset sotsiaalset heaolu, taotledes samas omakasu. Tõsi, see nägemus rajaneb veel inimisiku kirjeldusel, kuid baseerub Smithile eelnevate inglise filosoofide, nagu Thomas Hobbesi, lihtsustatul ja materialistlikul käsitlusel inimesest kui olendist, kelle kogu elu sisuks on suurendada maksimaalselt enda heaolu, vältides samal ajal maksimaalselt kannatusi.
Marx räägib aga juba majanduslikust struktuurist, mis on üles ehitatud klassivõitluse materialistlikule dialektikale ja mis tingib omakorda kultuuri ja selle kesksed väärtused.
Mõlemad autorid vähendavad rohkemal või vähemal määral inimese rolli majanduses ning taandavad selle inimülese protsessi osiseks.
Kui klassikalise filosoofia kategooriate abil seda selgitada, siis pole inimene mitte majandusliku tegevuse substants ehk alge, vaid aksidents, omadus, mille loob tuumikprotses ja mis sellisena parimal juhul kirjeldab tuumikrotsesside seisu, mitte pole selle protsessi algataja, tegija, agent ja vundament.
Selline nägemus, mis on majandusteoorias jõudnud meie igapäevaste majandusanalüüsideni välja, milles räägitakse inimestest näiteks kui impersonaalse "tööturu" aatomitest, on üdini vale.
Just siin näen esimest ja peamist konservaiivset pööret, mis majanduses tuleb teostada. See pööre on teoreetilist laadi.
Nimelt tuleb meil rangelt majanduslikust sfäärist edasi liikuda ja asetada majanduslik tegevus sinna, kuhu see algselt kuulub: inimese elu ja tegevuse osaks, millele laienevad kõik inimeseks olemisega kaasnevad nõuded ja põhimõtted.
Impersonaalsele majandusnägemusele tuleb vastu seada personalistlik majanduskäsitlus, kuna üks peamine konservatiivsuse baasprintsiip on see, et ühiskonna, riigi ja selle kaudu ka majanduse vunamendiks on inimene kui selline – inimisik ja tema eksistentsiga kaasnev nõue elada moraalset, tõest ja hüvele orienteeritud elu.
Seega, võtaksin kokku konservatiivse pöörde majanduse mõistmisel ja majandustegevuses allolevates punktides:
1) Majandus on inimtegevuse osa. Aga kui see on inimtegevuse osa, siis peab nii selle teoreetiline käitlemine kui ka majandustegevus ise olema hierarhiliselt allutatud eetilistele ideaalidele, loomuseadusele ja viimses järgus ka jumalikele seadustele – täpselt samamoodi nagu iga teine inimtegevuse sfäär.
2) Inimtegevuse ehk laiemas mõttes kultuuri osana majandust vaadeldes on majanduse subjektiks persoon, inimisik, mitte impersonaalsed protsessid, nagu matemaatilistele mudelitele taandatav turuloogika või ajaloo dialektiline kulg. Inimese tegevusena on majandusruum kujundatud inimese valikutest, eelistustest ja ideaalidest. Peamiseks majanduselu vormijaks on inimeste isiklikud voorused või pahed.
3) Loomuseadusest lähtudes ei saa majandustegevuse esmaseks eesmärgiks olla pelgalt kasu või kasum, vaid ühishüve ehk kogu ühiskonna ja selle liikmete arenemine paremaks, jõukamaks, enesega hakkamasaavamaks, sõltumatumaks ja iseseisvamaks.
4) Majanduselu algrakuna tuleb käsitleda mitte üksnes inimest, vaid ühiskonnaelu algrakku ehk perekonda. Ma tsiteerin üle kümne aasta tagasi välja antud Deklaratsiooni Perekonna Kaitseks, millega alustasime SAPTKs oma tegevust ning milles sõnastasime ka personaalse ja perekondliku majandusideaali:
"Riik, mille poliitikad alahindavad ja lagundavad perekonda, ei ole võimeline looma tõelist rikkust. Perekonna ideaal tuleb asetada majandus- ja sotsiaalpoliitika keskmesse, sest eluterve perekond tagab tõelise inimliku arengu esmalt kvalitatiivses plaanis, kasvatades vooruslikke inimesi, kuid mitte vähem tähtsalt ka kvantitatiivses plaanis, tagades rahvastiku juurdekasvu. Vaid piisaval hulgal vooruslikke inimesi saab tagada ühiskonna majandusliku kasvu ning nende vajaduste rahuldamine on ühtlasi selle kasvu lõppeesmärgiks."
Kommenteerin: majanduskasvu lõppeesmärgiks ei ole üksikute inimeste kasu, kuigi seda võib käsitleda vahendina, majanduskasvu lõppeesmärgiks on riigi ja rahva ning nende algüksuse ehk perekonna heaolu.
"Muuhulgas peab riik toetama perekonnapõhise väikeettevõtluse konkurentsivõimelisust võistluses suurte tootmisüksuste ja rahvusvaheliste firmadega. Riik ühes omavalitsustega peab soodustama võimalikult paljudel perekondadel oma kodu omamist ning mitte käsitlema kodu omamist ja pärandamist maksustatava luksusena."
5) Maa kui peamine vara peab olema riigi, või veel parem, riigi kodanike, või veel parem, perekondade käes. Riik ei tohi oma seadustega võimaldada Eesti põllu- või metsamaa müümist välismaistele eraisikutele või korporatsioonidele. Eestimaa peab olema eestlaste oma. Mida laialdasemalt ja võrdsemalt jaguneb maa perekondade vahel, seda parem. Konservatiivseks ideaaliks on vabatmeeste ühiskond, kes sõna otseses mõttes elavad oma enda maal – ja kui peaks olema vajadus seda kaitsta, siis nad kaitsevad sõna otseses mõttes oma enda maad ja elukorraldust, mitte Lasnamäe korterit ja Kaja Kallase valitsust.
6) Kuuenda ja viimase punktina tuleb rääkida riigi rollist majanduses.
Konservatiivsetest ideaalidest lähtudes võib sedastada lihtsa, kuid tänapäeval üha raskemini teostatava rusikareegli: riik peab tagasi tõmbuma kõikidest ühiskonnaelu ilmingutest, alates majanduse reguleerimisest kuni varanduse ulatusliku ümberjagamise püüdlusteni välja. Riigi eesmärgiks peab olema VÕIMALDADA võimalikult vaba majandustegevust, toimides eelkõige vahekohtunikuna, mitte majandusruumi aktiivse kujundajana, maksude, toetuste ja sotsialistliku vara ümberjagamise kaudu.
Riigist on saanud Eesti Vabariigis sotsialistlik Leviaatan, mis ühe käega pärsib väike- ja perekondlikku ettevõtlust hiiglasliku maksukoormuse ning bürokraatiaga, teise käega jagab kogutud vara laiali riiklike toetustega. Selle kaudu tekitatakse kodanike ebaterve sõltuvussuhe riigist.
Tegelikult peaks olema aga vastupidi: riik peaks sõltuma oma algraku ehk perekondade ja kodanike võimalikult vaba majandustegevuse käigus loodud lisaväärtusest. Selleks, et kodanike sõltuvussuhet riigist murda, tuleks drastiliselt alandada maksukoormust, ent ka riiklikke toetusi.
Riigisektorit tööandjana tuleb otsustavalt koomale tõmmata ning sealsed inimesed vabastada lisaväärtust tootvale tööle.
Kokkuvõttes on konservatiivse majandusnägemuse ideaaliks ise hakkama saav vaba ja vooruslik inimene ning mehe ja naise elukestvale abielule loodud perekond, mis toimib elu ja vooruste koolina lastele ning võimalikult iseseisva majandusliku üksusena loob rikkust ja heaolu enda liikmetele, pidades samas silmas ja riigi ja rahva ühist hüve.
Kõike, mis selle eesmärgi teostumisele kaasa aitab, tuleb edendada, mis seda aga pärsib, seda tuleb muuta ja kui vaja, siis lammutada.
Tänan tähelepanu eest!