Kas Teie tajute ka tunnet, et elu on pärast koroonat kuidagi „sumbunud" – ja välismaailm ei tundu enam nii rikastavana, vaid pigem stressiallikana ja koormana? Praegu on jõudnud kätte aeg, mil me peame heitma tõsiselt pilgu koroonapoliitika tagajärgedele, kirjutab Londoni majanduskooli õppejõud Kai Möller Die Weltis ilmunud arvamusloos.
Mida on sulgemised, maskikohustus, suhtlemiskontaktide piiramine, vaktsiinipassid ja teised „meetmed" meiega teinud? Ühelt poolt näib, et elu Londonis, kus ma enamjaolt elan ja töötab, kulgeb juba ammu taas nii, nagu enne koroonat ja kõik toimib normaalselt. Sellest võib jääda mulje, et meetmed oli vaid üks episood, mis on nüüd minevikus ja mis ei jätnud relevantseid tagajärgi.
Samal ajal on mul nii Saksamaal kui ka Suurbritannias kriitiline mass sõpru ja kolleege, kes tunnevad, et midagi on muutunud, et meetmed on jätnud jälgi, millele ei oska kohe nime anda ja millest räägitakse vähe. Aeg-ajalt kuulen ja näen, et inimesed elavad pärast koroonat endassetõmbunumalt, neil on vähem sotsiaalseid kontakte, nõnda et elu on teatud mõttes „sumbunum". Ja see ei ole mitte hirm viiruse ees (kas seda leidub), vaid põhjus on teistes, vähem hoomatavates põhjustes.
Ma märkan ka endas seda „summutatust", mis väljendub sisemise vastupanuna mõttele tööle minna, külastada raamatukogu või midagi jõuliselt ette võtta. Tundub, et osa minust on kuidagi tagasi tõmbunud ja peab suhtlemist „väljas oleva" maailmaga on vähem rikastavaks, pigem stressi allikaks ja koormavaks.
Välismaailmast lahti ühendatud
Mul kulus mõnda aega, et sellest aru saada. Täna näen seda aga nii. Enne pandeemiat pidasin enesestmõistetavaks, et „väljas" ootas võimaluste maailm täis avastamist ja ärakasutamist. Kogu mu senise elu oli see maailm eksisteerinud ja mul oli nii usaldus selle olemasolusse kui ka eluaegne praktika selle kasutamisel. See maeti maha lockdown'idega: tänavad olid tühjad ja kõledad, ärid olid suletud, sotsiaalsed tegevused piiratud. Isegi pärast lockdown'i jäi elu maskikohustuse, vaktsiinipassi ja pidevate testide tõttu komplitseeritumaks, kontrollitumaks ning vähem spontaanseks ja avalaks.
Et nende muutustega hakkama saada, pidin end ümber orienteerima ja teatud mõttes välisest maailmast lahti haakima. Kuidagi see funktsioneeris, kuid tegelikult see minu loomusele ei vastanud. Kui lockdown´id ja seejärel ka teised meetmed tühistati, olin ma alateadlikult treeninud endas maailma suhtes hoiaku, mis ei vastanud mu olemusele, kuid mis oli muutunud mulle harjumuseks ja mida ei olnud nii lihtne kõrvale heita. Seda on keeruline kirjeldada, aga ma usun, et osa minust unustas, kuidas kasutada vaba, põnevat, spontaanselt ja orgaaniliselt arenevat maailma julgelt, vahetult ja intuitiivselt.
Ma kirjutan sellest kahel põhjusel. Esiteks ma arvan, et paljud inimesed on kogenud samamoodi, et pandeemiameetmed on neis midagi muutnud – võib-olla ka teis, armsad lugejad. Murettekitavad on loomulikult meetmete kõige halvemad tagajärjed nagu depressioon, ärevushäired või suitsiidsed mõtted. Kuid tähtis on näha ka vähem tõsiseid ja pigem peenemaid, kuid seetõttu palju sagedamaid tagajärgi, mis ei sisaldu meditsiinilistes või psühholoogilistes check-list'ides. Ma tahan selle teema nišist päevavalgele tuua ja tõugata tagant selle küsimuse nii privaatseid kui avalikke diskussioone.
Teiseks ei ole tähtis mitte ainult minevikku mõista, vaid ka tulevikku planeerida. Meetmed nagu lockdown, üldine maskikohustus ja õue minemise keelud, mida me pidasime neli aastat tagasi omaseks totalitaarsetele diktatuuridele, kuuluvad nüüd Lääne demokraatliku maailma standardarsenali. Seeläbi on nad muutunud ka osaks meie elu- ja kujutlusmaailmast, ning on ainult aja küsimus, kui neid meetmeid ühel või teisel põhjusel taas kehtestatakse. Seetõttu peame väga põhjalikult mõtlema, mida need meetmed – või ka paljas võimalus nendeks – meiega teevad.
Sest me ei teadnud, mida me teeme
Alljärgnevalt mõned mõttekäigud. Üks teema, mis mind nii isiklikult kui ka teaduslikult kütkestab, on vabadus. Vabadus koos inimväärikuse ja võrdsusega on Lääne, „vaba" maailma põhialuseid. Erinevad meetmed seadsid Läänes elavatele inimestele kõige tõsisemaid liikumispiiranguid, mida nad üldse on kogetud. Siinjuures puudutasid nad praktiliselt iga inimest. See tähendab, et nii vabaduse riive sügavuse kui ka riivest puudutatute arvu osas oli vabaduse piiramine pandeemia ajal pretsedenditu.
Vaatamata selle fundamentaalsele tähendusele meie ühiskonnamudelis ei ole filosoofide ja juristide seas konsensust, mida vabadus tegelikult tähendab ja miks vabadus on tähtis. Ja mitte ainult seda: nagu me pidime seoses pandeemiaga õppima, siis ei ole meil praktiliselt mingit kindlat teadmist või arusaamist sellest, mida sellised vabaduse radikaalsed piiramised, nagu näiteks lockdown'id, inimestega teevad. Vabadus on meie ühiskonnamudeli vundament, aga mida vabadus täpselt tähendab, miks ta on tähtis, kuidas seda tuleb hoida ja mis vabaduse puudumine meiega teeb, need on küsimused, mis on nii empiiriliselt kui ka moraalselt nii komplektsed ja sügavad, et me saame neile ainult algeliselt vastata.
Mis ma tahan sellega ütelda: kui me kehtestame sellised meetmed nagu lockdown, siis me käitume nagu esimese semestri meditsiinitudeng, kes viib läbi suure riskiga südameoperatsiooni. Me võtame enesele ülesande, milleks me ei ole kasvanud. Mõnikord ei ole teisi alternatiive. Kuid siis peame teadvustama, et me tegutseme väljaspool oma kompetentsi. Me pingutame üle, kui me usume, et me saame radikaalseid ja pretsedendituid meetmeid nagu lockdown'e, kogu rahvastikugruppe avalikust elust eemaldamist (nagu näiteks vaktsiinipassid) või pikka aega kestvat maskikohustust „lihtsalt nii on"-viisil kehtestada, nende lühi- ja pikaajalisi mõjusid näha ja neid kontrollida.
Sellest ei järeldu, et sellised meetmed ei oleks mingil hetkel õigustatud, küll aga nõuab terve mõistus, et neid tuleb kasutada äärmiselt tagasihoidlikult ja need iseenesestmõistetavalt nii kiiresti kui võimalik tühistada. Ainult üks näide: ma ei oleks veel 2021 alguses osanud isegi unes näha, et Saksamaa ei tunnista meetmeid kehtetuks koguni siis, kui ohustatud vanemaealistele hakkas kehtima vaktsineerimiskohustus. Näiteks Inglismaal tühistati 2021 juulis peaaegu kõik riiklikud koroonameetmed. See, et Saksamaal valitses veel 2023 alguses eriolukorda signeeriv FFP2-maski kohustus, tundub mulle nende vabadust riivavate meetmete tagajärgedest arusaamise puudumise valguses vastutustundetu ja kergemeelne.
Saksa konservatiivide ebaõnnestumine
Edasi: sellistes erandlikes olukordades, nagu pandeemia, ei ole ruumi mitte ainult teadusele („Follow the science!"), vaid ka sellele, mida nimetatakse common sense'iks või terveks mõistuseks, intuitsiooniks või mõnikord tarkuseks. Me ei mõista paljut, muu hulgas vabaduse tähendust. Kuid mida me teame, on see, nagu ilusti üteldakse, et inimene ei ela ainult leivast. Poliitilisel pinnal oleks olnud just konservatiivide ülesanne juhtida sellele tõsiasjale tähelepanu. Sest konservatiivid teavad liberaalidest ja vasakpoolsetest paremini, et poliitika peab võtma arvesse ka inimeste emotsionaalseid ja vaimseid vajadusi.
Konservatiividel on parimal juhul ka loomulik skepsis kogu ühiskonda hõlmavate, aimamatu mõjuga, ülevalt kästud ja riikliku sunniga teostatud eksperimentide vastu. Konservatiivid mõistavad intuitiivselt, et inimestel on oluline näha vabalt ligimeste nägu, minna vabalt mõnele kogunemisele või kirikusse, näha oma lapsi tervelt ja vabalt üles kasvamas. Ameerika vabariiklased on õigustatult lükanud mõnes demokraatide juhitud osariigis tagasi veidraid maskidega liialdamisi või koolide sulgemisi, mis mõjusid eriti halvasti just kehvemas seisus perekondadest pärit lastele. Ja Briti toorid lükkasid kiiduväärselt tagasi opositsioonilise tööpartei korduvad üleskutsed jätkuva maskikohustuse ja uute lockdown'ide kehtestamiseks. Kuid Saksa konservatiivide parteid (CDU/CSU) olid selles mõttes konservatiivide erakonnana läbi kukkunud ning ei suutnud vabadusi järgivat ja seega inimlikumat pandeemiapoliitikat arendada ning ofensiivselt esindada.
Mul puudus pandeemia teemaga tegeledes teatud alandlikkus, sest mul oli arusaam, et pikalt kestvate, igaühte puudutavate radikaalsete vabaduse piiramistega opereerime otse oma vabadust järginud elumudeli avatud südames ning ei oska sellise tegutsemise lühi- ja pikaajalisi tagajärgi ette näha. Nüüd peame me nende tagajärgedega silmitsi olema ning hakkama uurima ja mõistma, mida me oma kaaskodanike ja oma vaba ühiskonnamudeliga teinud oleme.
Tõlkis René Allik