Samose saarel elav ettevõtja ja ajakirjanik Aldo Maksimov tuletab meelde kahe aasta tagust migrandikriisi, mille vallandas Kreeka piiridel türklaste valitseja Erdogan, eesmärgiga kasseerida Euroopast sisse miljardeid eurosid.
Facebook tuletas meelde kahe aasta taguseid mälestusi. 2020 kevadtalvel võitles Kreeka Türgi suunalt tuleva migrandivooga, mida surus tagant türklaste valitseja Erdogan, manipuleerides niiviisi El-ilt välja miljoneid, miljardeid.
Millal alustab Erdogan uut sõjalist operatsiooni Kreeka (ELi) ning rahalist ristiretke ELi suunal? Ilmselt on see ajaküsimus.
Humanitaarkatastroof oli juuksekarva otsas
Nüüd, kaks aastat hiljem võib täie kindlusega väita et Kreeka ja Euroopa suurriigid tegid ainuõigeid valikuid. Eelkõige selleks, et ära hoida uut migratsioonitulva.
Türgile järgi andmine tähendanuks seda, et nn humanitaarkaalutlustel oleks Euroopasse paisatud taaskord sadu tuhandeid, et mitte öelda miljoneid heaolupagulasi. Isegi Astrid Kannel ja Co on tänaseks aru saanud, et migrandil ja pagulasel on vahe.
Läks aega, aga arusaamine hakkab moodustuma, eriti praeguse Ukraina sõja valguses, kus 93 % eestlasi on sel nõul, et ukrainlasi tuleb aidata ning neile Eestis pelgupaika anda. Millal me viimati milleski säärasel üksmeelel olime?
Aga too hetk – 2020 a veebruaris-märtsis oli asi ülimalt kriitiline. Türgi-Kreeka maismaa ja merepiiril seisis Türgi poolel laagris kümneid tuhandeid Süüriast, Afganistanist ja mujalt imporditud nooremat sorti inimesi, peamiselt mehi.
Sellest seltskonnast CNNi ja Guardiani esikaanele eksponeeriti mõistagi väheseid lastega peresid.
Kui Erdogan oleks Kreeka piirilt läbi surunud, oleks esmalt ujutatud kümnete tuhandetega üle Kreeka, seejärel oleks tagalast migrante juurde toodud ning järgnenud oleks suvaline migrandivool Kesk-Euroopa suunal. Nagu eelmise migrandilaine ajal.
Euroopa suurriigid tegid targa otsuse
Ütlen ausalt, Samose saare elanikuna oli minu jaoks Euroopa toetus ja üksmeel isegi üllatav. Polnud põhjust olla sedavõrd optimistlik, kogemus rääkis vastupidist.
Euroopa näitas seekord üles mõistust ja üksmeelt. Eesotsas Prantsusmaa ja Saksamaa "ei"-sõnaga ning Poola-Ungari ja Slovakkia sõjavarustuse ning rügementidega kaitsti Evroses ja mujal Kreeka piiri kõikvõimalike vahenditega.
Poliitiline otsus ja Euroopa üksmeel oli kaalukeeleks. Kreeka üle aastakümnete esimest korda tundis Vana Maailma tuge, samas oli ka Kreeka ise Euroopa piiririigina tulejoonel ja väärib tunnustust. Üle aastate oli Kreeka milleski ka HEA ja TUBLI!
Ainus riigijuht, lisaks humanitaarorganisatsioonidele, kes söandas piiksuma hakata, oli Soome peaminister Sanna Marin. Ei midagi üllatavat. Kuid see osutus nii ebaoluliseks, et tollest vist keegi ei teinud eriti välja. Lisaks muidugi ÜRO, Mondo ning Eesti kõige suuremad mõtlejad.
Teene Johannes Trallale
Kreeka lõi piiri kinni. Sealt läbi tuli ehk paarsada migranti, kes paigutati maismaa laagritesse Kreekas.
Kreeka maa ja külad jäid endiseks. Niivõrd isegi, et oma mopeediga läbi Euroopa kütnud Johannes Tralla ei pidanudki oma raudruuna jaoks graaži ja tabalukku Kreekasse kaasa võtma siinviibimise ajaks.
Ka merepiir tembiti kinni. Meenutagem, et pagulaslaagrid kokku umbes 200 000 asunikuga olid (ja osaliselt on siiani) on Egeuse meres Lesbosel, Lipsil, Hiosel, Samosel, Lerosel ja võibolla veel kuskil. Tänaseks on pagulasi järgi neil saartel ca 60 000.
Samosel, kus meie elame, oli kaks-kolm aastat tagasi migrante laagris ja sellest väljaspool ametlikel andmetel 9300. Kuid kui saare pealinnas on kohalikke elanikke 10 000, siis halvemal hetkel mitteametlikel andmetel oli migrandilaagri kaadrit ca 11 000. Igaüks võib ise ette kujutada, kuivõrd tuleohtlik säärane olukord oli mõned aastakesed tagasi.
Migrandipump pandi kinni. 9300-st migrandist on saanud 400-450. On avatud uus, moodne pagulaskeskus, kus – võrreldes vana pool-loodusliku laagripaigaga (mis aastas 5-6 korda põles), on siiski väga normaalsed elutingimused.
Lõviosa Egeuse mere saarte pagulastest võeti vastu Saksamaal, samuti Soomes ja mingil põhjusel Portugalis.
Kuidas lülitada Frontex välja
Frontex, kelle rivistuses "parimatel" hetkedel oli Samosel ca pooltuhat kaadripolitseinikku-piirivalvurit, pidi otsima uusi jahimaid. Samosel enam eriti palju tööd pole. Sest Kreeka võttis piiri valvamise ise üle, enda kätte ning Frontexi vetelpäästjad jäid pika ninaga.
Olgu repliigi korras öeldud, et iseenesest ei tohiks mingeid etteheiteid teha Eesti või Leedu politseinikele, kes teenivad Frontexi rivistuses. Nemad kandideerivad ja osalevad välismissioonil ning nad ei tea, kuhu nad tööle saavad. Frontexi rivistuses on suurepäraseid inimesi.
Frontex muide on hämmastavate hüvedega organisatsioon. Politseiniku palk mõned tuhanded, päevaraha 84 eurot (see käib Kreeka kohta, Itaalias on taks kõrgem) päevas, eluaseme kompensatsioon max 120 eurot päeva kohta, rendiauto kompensatsioon tuhandete eest kuus – ühe ametniku peale seega u 10 000 eurot kuus. Lisaks sotsiaalkulud ja pension.
Kui töötad noore pensionärina 50ndates eluaastates, siis saad pensioni koefitsiendga. Väga kasulik.Põhimõtteliselt kuue-seitsme aastaga kindlustad oma tulevase elu, isegi paremini kui mitte NBA tasemel korvpallur Euroopas.
Malmö asemel jälle 60ndate Kreeka küla
Nii et elu muutus paremaks, oluliselt paremaks. Elu on peaaegu nagu vanasti. Ma ei hakka üldse nimetamagi seda vabanemistunnet, mis valdas Ida-Samose majutusärimehi, kel vahepeal teenistus kokku varises.
Pole ju mõtet Stockholmist, Pariisist, Amsterdamist ja Kölnist sõita puhkusele kohta, kus sa pead ridiküli aluspükste rinnataskusse toppima. Vanainimesed ei pea enam turule minnes välisust sulgema, vaid maja võti on – nagu vanasti, ukse ees, väljaspool.
Põhjavett saab varsti jälle juua. Vanemad ei pea kartma oma laste pärast, kes koolist koju tulevad või pimedas linna peal on. Lihunikud ei pea enam kartma relvastatud sissetunge moslemite poolt ning kirikuteenrid ei pea igapäevaselt kabelitest ekskremente välja rookima.
Moraal?
Vaja oli lihtsalt sirgeselgsust, poliitilist tahet ja realistlikku hoiakut. Ning kainet meelt mitte kuulata liberaalse ülekohtu pininat, maailmapäästjate pahameelt, nende loenguid teemal "on täiesti vastuvõtmatu".
Kui Pagulasabi ja Mondo jt soovivad maailma paremaks paigaks muuta, siis piisab kui oma riigi- ja Eli-poolsest toetusest hoida masinavärk õhukesem ja viia 80 % sest rahast kolmandasse maailma. Mitte vastupidi – et 80 % kulub masinavärgi üleval hoidmiseks, sisuliselt kaadri, kontori, kohvi ja A4 peale.
Selles olukorras, kus on maailm ja Euroopa, tulebki energia, raha ja inimesed suunata allikate juurde: Aafrikasse, Aasiase, Lähis-Idasse, seal on vaja teadmiste ja finantsiga maailma paremaks paigaks muuta. Kindlasti leidub neid inimesi, kes on valmis seda tegema.
Ükski rahvus, peaaegu ükski rahvus ega inimene ei saa olla päriselt vaba ega õnnelik võõral maal – eriti kuskil kaugel põhjas. Sealt tekibki kultuuride konflikt. Lõimumine ja selle edukad näited on pigem haruldased edulood, mida meile muidugi taolisel juhul esiplaanil näidatakse.
Ei tee rändevood õnnelikuks mõistagi ka põhjamaid, Saksamaad ega Portugali, ka Eestit mitte. Eesti on muidugi nii kallis ja väheste hüvedega riik, et kes see siia ikka niiväga kibeleks.
* * *
Loo kokkuvõtteks ütleks siis veelkord, et mitte kõik asjad sessinases Euroopas ei lähe allamäge. Pessimisti minus lohutab see küll väga.
Kaks aastat tagasi Euroopa kagunurgas lahvatanud kriis tuli kasuks mitmes mõttes ja aitas paljudel inimestel naasta elamisväärse elukorralduse juurde. See võiks olla ka väärt õppetunniks paljudele meile, erineval pool Euroopat. Ei tasu olla allaheitlik, üldsegi mitte!
Ning aidata tuleb, aga mõelda tuleb ka – keda aidata, kus aidata ja kuidas aidata.
Minu seisukoht (kui te küsiksite) on, et ka Eesti peaks Ukrainast hetkel kõik tulijad vastu võtma (ilma piiri panemata), aga alustama peaks vestlusi põhjala jt naabritega, et sobivusel ja kokkuleppel suunata osad tuhanded edasi – see oleks kõigile ilmselt targem lahendus. Eestil ei ole paljudele põgenikele midagi pakkuda, selle palgataseme ja selliste üürihindade juures.
Ning me ei saa unustada aitajat ennast. Meie maad ja riiki, mis on nii pisike. Et me oleks kaitstud agarate lollpeade eest, nagu laulsid vennad Urbid.
Autor on Kreekas Egeuse meres asuval Samose saarel ettevõtja, pidades seal loomekodu- ja puhkemajasid; eelnevalt töötas ta aastakümneid meedia- ja kommunikatsioonivaldkonnas.