Mare Liigeri artikkel on kui hingest tõusev kisendus riigi pärast, mis suhtub oma inimestesse kui soovimatusse seltskonda, keda tuleb häbeneda ja kes tuleks lausa välja juurida, et ruumi teha pagulasteks nimetatud sisserändajatele, kelle heaks on riik kohe valmis rahakoti raudu avama.

Käes on kõige pimedam aeg. Pori, vihm segamini lörtsiga – kaamos. Patsiendid on tõbised, seisundid muutuvad kaleidoskoobimustri kiirusega. Arstil on tööd palju ja kõik lahingud ei ole mitte võidukad. Pimedasse sügisöösse toob valgust küünalde sära akna peal. Minu orhidee õitseb ja iga päev lööb ta lahti uue õie. Lisaks otsustas üks aknalaual resideeruvatest kaktusest õitsema hakata – krellpunase õiega, purustades tavaloogika, et kui üldse, siis õitseb kaktus põhjamaal vaid suvel.

Aga kodumaalt tulevad uudised rõhuvad nagu paekivilahmakas rinna peal. Kui see, mis praegu toimub ei ole genotsiid, siis mis võiks veel olla? Vikipeedia definitsiooni alusel: genotsiid on tegu, mille eesmärk on mingi rahvusliku, etnilise, rassilise või usulise ühenduse osaline või täielik hävitamine.

Praegu on ohvrialtaril Eestimaa rahvas. Valitsejate tahe on ilmselgelt selle kangekaelse ja vastupanija rahva likvideerimine, lausa väljajuurimine. No oleme nüüd kuulnud oma arvamusliidritelt head ja paremat. Kolmveerand rahvast peaks põrmus ja tuhas kahetsuses püherdama. Oleme täiesti vääritud inimolendid – sallimatud, rassistid, homofoobid, arengus mahajäänud, vihakõnelejad. Me kuuleme päev päeva järel, kuidas nemad, vaesekesed, peavad meie pärast silmad peast häbenema.

Seega, soovimatu seltskond, kes tuleb kiiremas korras välja vahetada. Aga kuidas?

Palun, esimese laksu lajatas haigekassa. Paraku jäi see muu infomüra alla ja nii ka tähelepanuta. Sisuliselt otsustas haigekassa piirkonnahaiglates likvideerida eriarstiabi. Rakvere, Pärnu, Haapsalu, Võru, Hiiumaa jne haiglatelt võetakse võimekus osutada oma inimestele natukenegi inimväärset arstiabi. Lastearstid, ortopeedid, günekoloogid, neuroloogid jne kaovad keskhaiglatest kahte suurde keskusesse.

Kõik areneb täpselt siin blogis kirjeldatud stsenaariumi järgi. Patsiendid, kellel puudub oma auto või napib raha bussile (aga lisaks veel röövellikult kallile ühissõiduki piletile Tallinnas ning karta võib, et vajatakse täiendavat raha hotellile kui Tallinnas või Tartus tuttavaid ei ela), kaotavad igasuguse võimaluse üldse eriarstile saada. Ja seda kõike nimetatakse haiglate võrgustumiseks?! Selgitus, et nii saavad arstid töötada ainult ühes kohas suurema koormusega, on loll jutt, sest üle 1,0 koha ühes asutuses ei ole võimalik nii ehk naa teha. Varem mindi kasvõi missioonitundest maakonnahaiglatesse vastuvõttu tegema, nüüdsest siis võetakse see võimalus. Eriarstide vastuvõtt on aga kahe rahapumbast suurhaigla enimtasuvam kasumiallikas. Seega…

Kahtlemata tuleks eriarstiabi kokku tõmmata, aga MITTE MAAKONNAHAIGLAST! Ebaefektiivse haigete jooksutamise asemel oleks viimane aeg luua perearstidele e-konsultatsioonide võimalus, miks mitte ka patsient/perearst/eriarst Skype'i konsultatsioonid. Võtta aga ühe klahvivajutusega tuhandetelt maainimestelt võimalus eriarstile pääseda? Kordame: genotsiid on tegu, mille eesmärk on mingi rahvusliku ühenduse osaline või täielik hävitamine.

Hullem veel, hävitades maainimesi raiutakse läbi eestluse juured. Tegemist ei ole ju siia sinna loksuva linnainimesega. Me oleme metsa- ja maarahvas, nii hävitatakse meie oma kultuur, kultuurikandjad. Selle asemel pakutakse meil kultuuri nime all Kaur Kenderi nn pedofiili päevaraamatut ja muud sarnast solki, millest me ilmselt oma mühaklikkuses aru ei saa. Milline fenomenaalne idee – tappa kultuur ehk rahva hing koos selle kandjatega? Õige, jah, arste on vaja ju uute eestlaste ravimiseks nende troopilistest tõbedest. Selle jaoks on eelarves summad juba sisse kirjutatud või kuidas?

Täna [22. november] on surnute mälestuspäev. Pühendame siis järgmise lõigu nendele, kes ei sure meie valitsuse meelest piisavalt kiiresti- meie hooldekodude asukatele. Mul oli viimastel kuudel võimalus külastada mitut asutust ja nördimuseks pean tunnistama, et ei kujutanud enam ette, millistes tingimustes need õnnetud inimesed oma eluõhtul viibivad.

Ei, jutt ei tule mitte hooldekodude halbadest töötajatest. Enamik neist imelistest inimestest täidavad oma ränkrasket kohustust niivõrd alandavates tingimustes, mis teeb silmad ette Põhja-Korea rahvale. Miinimumpalk ja pidevalt turjale laksatav kupjahoop: kui ei meeldi, siis mine ära, järjekord on ukse ees. Need tingimused on riiklikul tasandil valmissepitsetud. Arstiabile ei ole õnnetutel asukatel mingit õigust. Perearst teatab, tooge perekeskusesse kohale, siis vaatan, raamiautot hooldekodul loomulikult ei ole. Poolsada raskelt haiget eakat ja hooldekodul ei ole ettenähtud ühtegi medõde, isegi 0,5 kohta mitte.

Õnnetute hooldusõdede pisarad kui gripijärgsesse kopsupõletikku haigestunud kuuest vanainimesest suri kevadel neli – ilma ravimiteta. Ülbete ametnike vastus murest murtud hooldusõe pisaratele on: "Nad ongi ju siia suremiseks saadetud." Õekiirabi on ainus meditsiiniüksus, aga nemad ei saa kunagi asendada perearsti. Tõsi, kui seisund on piisavalt halb, toob kiirabi haige haiglasse, aga raskete põhihaigustega koormatud ja nüüd piisavalt halvas seisundis patsient lahkub enamjaolt haiglast jalad ees.

Aga need memmed ja taadid on aastakümned hoolitsenud et Eestimaal oleks leib laual. Nad on maksnud läbi maksude kinni meie paljude ülikoolid, ka praeguste irvitavate võimurite õpingud, kes neid nüüd külmavereliselt hävitavad. Nad on sünnitanud ja kasvatanud lapsi, lapselapsi. Nad on alati pidanud oma peret toitma kübemetega, mis suurte sakste laualt langenud on. Praegu on nad süüdi, et ei sure piisavalt kiiresti ning selle julmuse taustal tundub natsiriigi taktika jagada oma nõtradele vanakestele "magusat suppi" pigem humaansusena. Kui see ei ole genotsiid, siis mis see on?

Igale neljaliikmelisele pagulasperele hakkab riik kompenseerima kuus kuni 3000 eurot eluasemetoetust. Vaid ühe pere toetusest piisaks et ühe maakonna, v.a Tallinn ja Tartu, hooldekodudele tagada üks arsti- ja üks medõekoht. Praegu suudab üks arst tagada Soomes 400–600 pikaraviosakonna, hooldekodu ja koduhoolduse patsiendi meditsiinilise teeninduse, külastades osakondi üks kord nädalas, lisaks telefonikonsultatsioonid ja vajadusel lisakülastused.

Hea eestlane kodu- ja välismaal! Süüta järgmisel nädalal aknalaual küünal nende nõtrade kuid vaprate memmede ja taatide auks, kes kodumaal keelduvad vaatamata kõigele nõuetekohaselt kiiresti suremast.

Kas pole irooniline, et just hooldusteenust pakkuv asutus hakkab tegelema pagulaste majutamisega?

Ärme unustame oma vanu omakseid, hooldekodu asukaid, ka võõrsil olles. Ärgem muutugem samasugusteks hästitreenitud südametunnistusega molkusteks nagu…

Meenutagem veel kord seda, mille nimel praegune viiekümneaastaste põlvkond oli aastatel 1989–1993 kõhklemata nõus andma oma elu – Toompeal, teletorni juures ja sees, telemaja ees…

Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele,
mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade…